Seekord tulime kohale vahepealse ööbimisega Kemis. Polnud selles linnakeses enne käinudki. Aga ega me millestki ilma ka polnud jäänud. Sisuliselt on tegemist ääremaal asuva tööstusliku aleviga, milles kirik, paari kooli ja hulk mõnekorruselisi magalarajoone. Linn oli täis erinevate motoversioonidega põristavaid pubekaid ja bemmitümpsu kuulmisvaegusega eputavaid seltskondi. Meie motell oli täpselt sellise platsi kõrval, kus nad kõik kokku otsustasid saada. Üks paras kakofoonia vältas pool ööd... Sellesse linna ma enam minna ei kavatse.
Hommikul vurasime edasi ja kella poole ühe paiku jõudsime Väylänpääle. Pikem jutuajamine Untoga, mökki sisse kolimine, paadi valmispanemine, ritvate kokku sättimine ....kõik võttis aega ja vee peale sain kella kahe paiku. Ehk siis püügiaeg viis tunnikest, kuni püügirahu ajani.Ilm väljas selline kalapüügi nime vääriline. Sompus ja uduvihma poetav, 13 kraadi sooja, kergemat sorti kirde tuulega. Lantideks sai valitud vasakult paremale lugedes: hk haba punane, uus saksa edi, punane edi ja heledam hejo. Vesi oli jões üsna "paras". Ei kõrge, ega madal selle aastaaja kohta. Temperatuur ka selline, mis lõhe eluviisile üsna sobiv. Nii et kõik nagu peab.
Alustasin Tupo jõe august. Algus oli harjumatult kohmakas. Kuna paat oli uus - eelmine oli sügisel ära lagunenud, siis ei leidnud pikka aega kuidagi mugavat positsiooni. Ja loomulikult ei sujunud esimene lantide sisselaskmine ka just kõikse paremini. Nii oskasin sisuliselt augu maha magada ja sain ennast enamvähem sobivasse rütmi alles selleks ajaks kui jõge ületama asusin.
Edasi kulgesin pisut soome kaldas, seejärel üle jõe tagasi rootsi saare ette, kus punase edi kivisse kinni suutsin sõita. Veepinnal veel ühtegi kivi näha polnud ja maamärkide järgi oli ennast üsna keeruline positsioneerida. Kuidagi sain landi ikka vabaks.Rootsi saare esine ja tagune, suure kivi eel üle jõe soome poolele, pumba auk ja kärestikud kiirema voolu poolelt. Lõpetuseks soome kalda äär kuni slipini välja. Üks kala näitas ennast teise kärestiku järel.
Teine tiir uuesti samast kohast. Vahetasin hejo lilla poppeli vastu välja. Seekord olin juba asja käppa saanud ja kammisin Tupo jõe augu korralikult läbi. Korraks ühes kohas punase edi ritv kergelt nõksatas. Mõtlesin, et sain ilmselt augu servas olevale madalamale alale pihta, aga mõni aeg hiljem jäi lant veepeale lohisema. Tuli välja, et viieteistkümne sentimeetrine smolt oli hoopis otsa karanud. Tagumine konks korralikult suus.
Teise tiiru tegin peale alguse osa suuresti soome kalda ligi. Vaid kaks viimast kärestikku võtsin paremalt poolelt. Seekord nägin juba kolme kala. Esimene hüppas teise kärestiku ees. Teine slipi lähedal, keset jõge oleva suure kivi taga ja kolmas sellest samast kivist kolmkümmend meetrit Rootsi poole. See viimane oli juba kenam poiss. Nii meetrine kala kerkis täissuuuruses veest välja nagu delfiin hüpetega edasi ujudes. Olin paadiga sel ajal juba kivini välja jõudnud ja seda kala ma püüdma minna kuidagi ei oleks saanud. Seetõttu kiirustasin peagu veel kolmandale poolikule ringile enne kui jõgi lukku pidi minema.
Tegin pumba august jõe keskosa sügavamat äärt pidi kuni sama kohani välja, kammisin kala näidanud ala korralikult läbi ja kell seitse korjasin ridvad kokku. Võttu ei saanud, aga algus on tehtud.Õhtuks olin täiesti sodi - värske õhk ja korralik töö aerudega tugevas voolus koos mitte soosiva tuulega... kell 11 magasin nagu nott.
...
Unto rääkis, et eile oli saadud Muonio jõest 148 sentimeetri pikkune ja 28 kilone emane lõhe. Kala lasti tagasi oma toimetusi tegema... Ja Lasse oli saanud kolme nädalaga kolm kala. Suurim 11 kilone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar