Reedel avastasin uudiseid lugedes üllatusega, et Pärnu jõele lubatakse peale ja nii olin laupäeval juba varavalges üleval. Juba enne seitset vajutasin kohviaparaadile elu sisse. Tänu varasele äratusele olin Pärnus kohal juba kella üheksast.
Jää peal paistis mõnikümmend meest ja nii jätsin tuura autosse. Puur, kelk, kalakast ja kajalood. Kogu selle kraamiga mäest alla minnes, suutsin kelgu neli korda ümber ajada, Tagajärjeks see, et kajaloodi juhtmeid pidin jõe peal uuesti ühendama hakkama.
Jääd oli täitsa timmilt, 10-12 cm. Ka lund peal vaid viie sentimeetri jagu. Ilm oli see eest nagu jäätunud põrgus. Kirde tuul ulus piki jõge ja viie kraadine külm tundus julgelt kümme kraadi hullem. Kui tavaliselt olen selle temperatuuriga kogu päeva kinnasteta, siis nüüd vaid püügi ajal. Transportides olid käpikud kogu aeg käes.
Otsustasin, et rahvamassi ma püüdma ei lähe ja kondan pigem uusi paiku. Alustasin oma parklapoolsest servast ja sain seal pikalt loodi peal olnud vimmaparve meelitada. Paar punni läksid liimile ja tüütasid mu sellega ära. Edasi üle jõe, madaliku serva poole. Otsisin märkide järgi eelmise korra püügikoha üles ja ... polnud üldse paha tsoon. Alustuseks paar alamõõdulist vimba, kuid varjud loodil ei lubanud edasi liikuda. Sellised korralikud paksukesed joonistusid pidevalt pildile. Lõpuks sain paar tükki ka ükshaaval närvi aetud. Jube imelik võtt oli - all püsimiseks tahtis kala ülimalt agressiivset mängu ja võtud tulid kõik täiesti lambist hetkedel, korra ka pausi peale. Kui aeglasemalt hakkasin mängima tühjenes ekraani pilt kui võluväel. Sama juhtus ka "tirgutamise" peale.
Vaikselt jahtus keha maha ja kuna siiga ka ei paistnud olevat (mõningad kahtlased varjud lootust siiski andsid) siis läksin edasi. Männi alt ahvena punn. Põõsa august kenad märgid loodil, aga minul mõistust nende võtma panemiseks ei jagunud. Sama tsooni jõe keskosa aga oli tühi mis tühi. Posti all passis nuruparv. Nii kulus oma kolm tundi, enne kui madala serva tagasi jõudsin.
Kaheksa vimba võtsin kaasa. Nood oli korralikult purikateks külmunud, juskui sügavkülma kalad:-) Jääkulbi otsa tekkis päeva jooksul korralik "tennisepall", mida leiliruumis kena tunnikese sulatasin. Ikka täiesti arktilised tingimused olid! Märtsi esimeses kolmandikus sellist ilma nagu ei ootaks enam. Kaks mõõdus ja 23 alamõõdulist vimba läksid koju tagasi. Üks ahvenapunn ja neli nurgu ka veel sekka. Siiga võtma ei saanud, kuigi loodipildi järgi paaris kohas seda tegelinskit kahtlustasin. Tõestusmaterjale siiski pole.
Jää peal paistis mõnikümmend meest ja nii jätsin tuura autosse. Puur, kelk, kalakast ja kajalood. Kogu selle kraamiga mäest alla minnes, suutsin kelgu neli korda ümber ajada, Tagajärjeks see, et kajaloodi juhtmeid pidin jõe peal uuesti ühendama hakkama.
Jääd oli täitsa timmilt, 10-12 cm. Ka lund peal vaid viie sentimeetri jagu. Ilm oli see eest nagu jäätunud põrgus. Kirde tuul ulus piki jõge ja viie kraadine külm tundus julgelt kümme kraadi hullem. Kui tavaliselt olen selle temperatuuriga kogu päeva kinnasteta, siis nüüd vaid püügi ajal. Transportides olid käpikud kogu aeg käes.
Otsustasin, et rahvamassi ma püüdma ei lähe ja kondan pigem uusi paiku. Alustasin oma parklapoolsest servast ja sain seal pikalt loodi peal olnud vimmaparve meelitada. Paar punni läksid liimile ja tüütasid mu sellega ära. Edasi üle jõe, madaliku serva poole. Otsisin märkide järgi eelmise korra püügikoha üles ja ... polnud üldse paha tsoon. Alustuseks paar alamõõdulist vimba, kuid varjud loodil ei lubanud edasi liikuda. Sellised korralikud paksukesed joonistusid pidevalt pildile. Lõpuks sain paar tükki ka ükshaaval närvi aetud. Jube imelik võtt oli - all püsimiseks tahtis kala ülimalt agressiivset mängu ja võtud tulid kõik täiesti lambist hetkedel, korra ka pausi peale. Kui aeglasemalt hakkasin mängima tühjenes ekraani pilt kui võluväel. Sama juhtus ka "tirgutamise" peale.
Vaikselt jahtus keha maha ja kuna siiga ka ei paistnud olevat (mõningad kahtlased varjud lootust siiski andsid) siis läksin edasi. Männi alt ahvena punn. Põõsa august kenad märgid loodil, aga minul mõistust nende võtma panemiseks ei jagunud. Sama tsooni jõe keskosa aga oli tühi mis tühi. Posti all passis nuruparv. Nii kulus oma kolm tundi, enne kui madala serva tagasi jõudsin.Seal oli kala endiselt all ja võtt sama kapriisne. Hirmus meelitamine, enne kui keegi liimile läks. Korralikud pätsid ja pudinad käisid alt läbi täiesti ühes parves. Nelja mõõdus vimma järel jõudis järgmine külmatunne mulle järele ja sundis uuesti liikuma. Ilm oli pealelõunal küll pehmemaks läinud, sest tuul oli tuure maha võtnud, kuid lisandunud lumesadu tekitas niiskust juurde ja nii väga kaua paigal istuda ei kannatanud.
Edasi liikusin juba ülesvoolu. Madala peale, 2.5 meetri sügavusse rajooni. Jälle otsisin maamärkide järgi paari aasta taguse "meka" üles ja hoppaa leidsin järgmise vimmaparve. Kenad "maod" roomasid ekraanil. Paar võttu, üks päts ka jääle. Ja siis kajaloodi pilt tühi nagu ekre e-valimiste kast. Süüdistasin süvariiki ja lamemaa äärt ning vandusin nii, et tatt pritsis :-)
Kõrvalaugud olid samuti tühjad ja nii tatsasin õhtuks päeva alguse tsooni tagasi. Kammisin seal umbes kümme laia ala peale tehtud auku läbi, kui ühel hetkel nooguti puruks läks ja päeva lõppenuks otsustasin kuulutada.
Kuldne toimis, hõbedane mitte, punast keeldusin külma käes otsa sidumast.
Äge on ikka jää peal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar