Öösel kalla vihma, vahelduva eduga. Vahepeal tundus sadu juba lõppevat ja mõtlesin ülestõusmise peale, kuid siis kallas uue hooga edasi. Kella üheksaks sai suurem sadu mööda ja loivasin voodist välja. Tunnike hommikukohvile ja eilse püügipäeva kirjeldamisele ning kell kümme vantsisin mäest alla.Väljas endiselt koledalt pilves ja taamal hall mis hall. Tuul õnneks nullis. Seeest paat oli korralikult vett täis, kulus tükk aega, enne kui tühjaks sai kühveldatud. Kühvel ka muidugi väike kui supikulp... mõnda aega hiljem olin valmis ja lükkasin paadi kaldast lahti. Landivalik sama mis eile otsa sai seotud - vasemalt alates lilla poppeli, punane väike edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Harjuste jaoks veel üks mikrovobler eraldi ridva otsas, mi jalge ette sätitud. Trassiks sai valitud rootsi poolne kallas.
Landid vees, tõmbasin paadi sirgjooneliselt risti üle jõe. Vesi endiselt veel kõrge, kuid langemas - isegi rootsi saarel oli paar kivitippu veest välja turritamas. Kammisin saare ees ja kõrval olevad kohad läbi ja vajusin vaikselt edasi. Järgmisena saare alune pool. Kontrollisin vahepeal landid üle. Enamvähem samal hetkel otsustas taevaluuk uuesti vihmale avaneda ja kukkus kallama. Tagumiku alla sätitud padi oli enamvähem viie minutiga läbimärg...
Peagi sai saaretagune läbi kammitud ja lähenesin
suurele männile. Peremees kiidab hirmsasti seda paika, kuid mul pole siin kunagi midagi huvitavamat toimunud. Sättisin landid sügavama koha ääre peale ja vaikselt sikk-sakitades võtsin selle ette. Ei midagi. Augu äär hakkas juba vaikselt lähemale tulema, kui mõtlesin, et laseks lantidel natuke kõrgemale tõusta ja tõstsin aerud veest. Sain paar sekundit ootata, kui punase edi ritv pani võnkuma. Lõhe läks liimile...
Kiirelt uuesti hoog sisse ja ritv sõitis paindesse, kala jäi otsa, kuid ei liikunud. Hetkeks sattusin segadusse, et on siis lõhe või ei ole... tõmbasin igaks juhuks risti kaldaga jõe keskpoole ja siis läks kärriks, hetke hiljem nägin silmanurgast ka midagi valget veepinna kohale kerkimas. Lõhe pani risti üle kahe ridva tamiilide ja sättis ennast seejärel põhja paigale. Haarasin ridva kätte ja üritasin ühe käega teisi ritvu kokku kerida. Kuidagi väga kohmakalt. Ühe sain välja, teise lant oli juba kala hoidva tamiili taga kinni. Jätsin selle kus seda ja teist ning võtsin kolmanda ridva välja. Kala istus sel ajal üsna paigal ning tundus, et tal pole kiiret kuhugi. Jäi veel harjuse vobler, selle lappasin lihtsalt paati.
Peale seda paika läheb jõgi üsna madalaks ning seetõttu kukkusin aerudega kalda poole sahmerdama. Lasin sisse jäänud vobleri rullil piduri maha, ühes käes hoidsin ritva, millel lõhe otsas ja teise käega ukerdasin aeruga vaikselt kalda poole. Kordamööda kätt vahetades sain paadi lõpuks kalda äärde ja hüppasin vette. Lõhe polnud kaugel, vaid meetrit kümme eemal ja oli kogu selle kummalise manööverdamise peale suhteliselt rahulikult kaasa loksunud. Nähes, et ma nüüd kindlal pinnal ja valmis teda välja venitama otsustas lõhe lõpuks uuesti ärgata...
Paar hüpet, mõned kümne meetrised sööstud, paar rullumist. Õnneks koht kuhu randusin üsna järsult sügavaks minev ja vees olevaid suuri kive polnud. Peagi nägin ära ka, et kalal lant kenasti kurgus ja võtsin asja pisut rahulikumalt. Ja paar minutit hiljem ta kahvas oligi.
Samal hetkel lõppes vihm, tuli välja päike ja minu rahulolu kerkis taevani. Yess. 6,1kg, 83 cm, marjakala. Tõrvaks meepotis oli see, et kahvamise järel väändus edi landil tagumine osa katki. See lant sai nüüd pensionile, kaks lõhet tõi ära, pole paha!
Hommikul kell üksteist sai püügipäev lõppenuks kuulutatud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar