Viimane päev selle aasta Lapi reisil.
Poisil veel kala saamata, seetõttu suurema panuse sellele panime, et
väikemees ka käe valgeks saaks. Soovitavalt muidugi lõhega, aga
hädapärast käraks ka muu kala. Plaan sai tehtud selline, et
hommikupoole üks sõit ja kui see vilja ei kanna siis õhtu poole
teine veel otsa. Jõe äärde sammusime rõõmsal meelel kella
üheteistkümne paiku.
Kaldast paat lahti ja suund rootsi poole. Kammisime rootsi saare
alumise osa korralikult läbi ja suundusime seejärel üle jõe soome
kalda poole. Kõigepealt soome kalda augud ja siis koskedest jõe
keskosa poolelt mööda. Viimasele kosele lähenedes said meie
mõistatuste ja laulumängud vaikselt ühele poole ning vennikesel
hakkas isu kodu poole kiskuma. Samal ajal aga tuli ülalt voolu üks
mees paadiga ja väsitas lõhet. Pani meist hooga mööda ja jätkas
allavoolu meeletult kangutamist. Selle nägemine tõstis poisi tuju
pisut kõrgemale ja otsustasime natuke veel jätkata.
Suundusime
kalda ääre alla. Alumise kose tagusele alale, kus viimased lõhed olid
tulnud. Kündsime hüvad paigad läbi ja muudkui jutustasin, et näe
siin oli mul üks lõhe otsas ja siin tuli see eilne koll ja siin
kivi taga … poisi nägu muutus iga hetkega rohkem seda nägu, et
räägi räägi … ja samal ajal pani ta näo ees olev ritv hooga
kerge riivakaga juustest mööda. Sooh, võttis… Kiirelt aerudega
hoog sisse ja lõhe jäi taha; mõni hetk hiljem pinge korraks vähenes, et
siis uuesti korralikult vajutada ja kärri lahti lasta. Ikka jäi
korralikult otsa…
Tõmbasin paadi jõe keskpaiga suunas
ja kui kalaga juba paralleelselt jäin ning ritv kenasti ühtlaselt
paindes töös oli, korjasin teised riistad kokku. Poiss kügeles
pingil, et saaks ainult ridva oma kätte. Asjad lõpuks koos andsin
siis poisile kaika pihku ja ise panin aerudega kalda suunas leekima.
Poiss ähkis puhkis, lõhe paar hüpet tegi ja peagi hooga kaldasse
saime. Kui siiamaani oli ridva hoidmine pigem kerge kui raske, siis
kaldal väsitamine oli lapse jaoks selgelt raskem pähkel. Venitas ja
sikutas, keris ja tõmbas. Peagi rampväsinud oli ja ta välja pidin
vahetama. Kahele mehele kala ikkagi lõpuks vastu ei saanud ja väsis,
kaldaääres kena lõhemamma sabapidi veest välja tõstsin. Esimene
lõhe, mida poiss ise ka väsitada sai oli kenasti kätte saadud.
Laps üsna rahul ja kategooriliselt keeldus kala vabastamast, lubades
selle pühalikult ise ära süüa. Sellega oli kala saatus otsustatud
ja lõhepüügi päev sisuliselt läbi. Tohib ju vaid ühe kala
päevas ära võtta…
Strateegilised andmed – 5.5 kilo
raske ja 84 cm pikk, emane lõhe. Hejo landiks.
Kahjuks andis fotokas otsad ja nii sai pilte üsna vähe klõpsitud ning õhtused pildid jäid üldse tegemata :-( Ehk allpool vaid poisi kala pildid...
…Päeval kala puhastamine, molutamine
jms. Kella kuueks õhtul sai selgeks et kipun ikka hirmsasti veele
tagasi – kole vähe on see nädal sõuda saanud ja selle isu pole
veel raugenud. Kala nagu väga ei tahagi, püüda tahaks. Lubasin
peremehele, et ükskõik kui suure lõhe ka ei saaks, lasen tagasi.
Mõeldud, tehtud ja vee poole juba sammusingi.
Vahepeal olid pilved vähe tihenenud ja
nii tilkus aegajalt taevast vihmapiisku. Vesi jões ka vaikselt
tõusma hakanud, visates päevase aja jooksul veetaseme viis senti
kõrgemaks. Ülal norras ilmselt suured vihmad olnud. Rämpsu veel vees eriti ei paistnud olevat. Ei hakanud
varustuses muudatusi tegema ja suundusin joonelt püüdma. Harjuse
ridva üldse maha jätsin.
Esimese hooga sõitsin paadiga risti
üle jõe rootsi kaldani välja. Tahtsin hirmsasti saare esist
proovida, kuna tavaliselt sellest osast kuidagi riivates mööda olin
triivinud. Seekord suundusin otse saare peale aerutades. Ilm küll märg, aga
ei midagi hullu. Lootsin et saan rahus trassi seekord läbi sõita ja
mõned kivitagused, milleni nädala jooksul ei jõudnudki, läbi
aerutada. Saare esise augu läbi sõitmine lõppes aga pea alguses –
vaevalt olin augu ääreni jõudnud kui hejo ritv paindesse vajus,
kuid kärri ei järgnenud. Lootsin, et harjus, temast saaks kiiresti
vabaneda ja paat ei kulgeks august veel üle. Aga tutkit, väike
lõhepoiss mässas ridva otsas ja seda ühe ropsuga juba ei vabasta.
Kuniks kala vabastatud sain oli paat juba august üle triivinud ja
otse saarekividele otsa kulgemas. Tõmbasin vaikselt landid madalast
saare kõrval olevale voolule sisse ja jätkasin püüki.
Kammisin saare
kaldapoolse osa läbi ja hiljem sõitsin suure männi juurest üle
jõe. Soome poolel jätkasin päris kalda ääres kammimist.
Viis-kümme meetrit kaldast, kaugemale ei kippunud. Kuna vesi oli
tõusnud, siis võtsin julguse kokku ja möödusin viimasest kosest
ka kalda poolelt. Päris hea „liu“ sai sisse…
Kose järel kontrollisin landid üle ja
vabastasin paar tükki rohust – ikkagi oli vesi läinud natuke
sogasemaks. Seejärel kammisin juba selle aasta lemmikuks kujunenud
väikese viiekümne meetri pikkuse kaldariba läbi. Sedapuhku keegi
lante tülitama ei tulnud. Mõtlesin vaikselt uue tiiru peale, kui
otsustasin puhtalt mugavusest ikkagi natukeseks veel peale jääda ja
ikkagi paatide sisse laskmise kohani välja sõita.
Umbes sada meetrit enne paatide sisse
laskmise kohta on kaldast vast kolme-neljakümne meetri kaugusel üks
veealune kivi, mis ükskõik millise veega suuri keeriseid
pakub. Selle kõrval veel üks väiksem. Teoorias justkui maru hea
paik peaks lõhele olema. Praktikas aga pole kogu senise püügi
ajaloo jooksul seal kordagi võtte saanud. Võtsin suuna sellele kivile.
Esmalt kivi ees natuke lantide
mängitamist, siis meetrit kümme korraks kalda poolt kivi kõrval
mängitamist ja seejärel lasksin landid vaikselt kivi taha, kus
uuesti kiirusele auru juurde andsin. Seisin natuke aega paadiga
voolus paigal, ilma et midagi juhtunud oleks. Järgmisena võtsin ette pausi.
Lasin paadil kaks meetrit vajuda - "one mississippi, two mississippi" - ja see samune hejo ritv ärkas
korraga ellu. Lõhe taga...
Kiiresti tõmbasin paadi jõe keskpaiga poole ja
kena kärin rullis andis teada tulemuslikust manöövrist. Ritv
kenasti paindes, korjasin kiiruga teised ridvad välja. See mul
lõpuks peale aastaid harjutamist nüüd ometi käppa saanud…
korraks lõhe pinnas käis, aga olin juba kaugel ja silm kala suurust ei
seletanud. Sain viimased landid veest välja ja kui ridva võtsin
avastasin, et egas tamiili rullile enam palju pole jäänud. Lõhe
oli miski kivi taha peitu pugenud ja seal lihtsalt paigal istunud,
kuni ma paadiga kõikse aeg allavoolu vajusin…
Rabasin uuesti aerud ja sõitsin risti
kalda poole. Nüüd vähemalt tamiili rohkem maha ei jooksnud. Kalda
ääres kangutada üritasin, aga kala ei liikunud paigast. Järgmisena
aerutasin vaikses vees vastuvoolu kivist ülesvoolu. Ritv kõik see
aeg paindes. Sain ülesvoolu, kangutasin mis kangutasin, ei miskit.
Tõmblemist ka enam tunda ei olnud. Plehku pääses? Uuesti paadiga
kivist ülesvoolu ja natuke rohkem jõe keskpoolelt lähenemist andis
lõpuks tulemuse ning kala sai kivi tagant liikuma. Mõni aeg hiljem
ka pilgu peale visata sain, tundus kena kümme pluss poiss olevat…
Leppisin kalaga kokku, et sõidame koos
sõbralikult kaldani, seal tal konksu suust ära võtan ja siis lõhe
vabastan. Tundus, et kala jäi uskuma. Vahepeal küll natuke trotsis edasi
liikumist kalda suunas, kuid enamasti tuli ahtri taga rahulikult
ujudes kaasa. Kaldal aga mõtles, et ma kindlasti luiskan ja hakkas
uuesti vastu punnima. Pika meelitamise peale sain ta lõpuks kalda
äärde, tõstsin sabast (päris lahe tunne on ikka lõhet sabast
võtta) kala rohu peale ja teostasin oma kirurgilised toimingud.
Ähmiga unustasin muidugi näpitsad paati. Õnneks see lõhe säästis mu sõrmed… Seejärel oli aeg kena kalamamma vabastada.
Oli teine üsna väsinud ja võttis aega enne kui eluvaim sisse
tagasi tuli. Lõpuks vaikselt eemale veesügavusse ujus…
Strateegilised mõõdud – suur
(pakuks 10-11kg), pikk (üle meetri kindlasti), emane kala. Hejo
lanti himustas.
See hetk tundus kuidagi hea olevat
selleks aastaks lõhepüük lõpetada ja toimetasin ennast koos
ritvadega mökki tagasi. Äge aasta oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar