Hommikul sai kõvasti põõnatud, pool kümme alles äratus. Püha ka ju ikka. Vabandus kui varnast võtta. Ilm udune ja sompus, kuid tundus, et erilist sadu pole oodata. Hommikukohvi, hommikupuder, lantidele uued sõlmed ja seejärel mäest alla vee äärde. Landivalikus olin sunnitud katki läinud edi tõttu vahetuse tegema. Otsa sai sätitud lillakas poppeli, punane-lillakas edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Kell pool üksteist lükkasin paadi rannalt lahti. Jõgi tühi ja kõik see vesi vaid minu päralt.
Landid sisse seatud tõmbasin paadi eilse trassi jälgedesse. St. kohe jõe keskele, saarest vasakult mööda ... no vähemasti plaan oli selline. Teostus aga... vaevalt sain saarega kohakuti ennast sättida, kui parempoolne ritv, mille otsas hejo, paugu pani ja kärri lasi. Korraks. Hetk hiljem keegi pinda tuli ja seejärel uuesti sukeldus. Kärri aga ei järgnenud, võnkles niisama ridva otsas. Kerisin paar ritva sisse ja seejärel kala lähemale. Tundus ikka lõhe olevat, aga väike. Nii kilo kopikaga vast. Silkas nagu lasteaia laps, kellele vabadus joosta kuhu iganes kätte oli antud... Lõpuks lõhe paadi kõrval oli, paar klõpsu ja tagasi lasin.
Mootor käima ja uuele tiirule. Sedapuhku alustasin saarest ülesvoolu rootsi kalda äärest. Kammisin saare esise läbi, seejärel saare parempoolsed augud. Korra üks harjus väikest voblerit torkimas käis, kuid suuremad voblerid vaikisid visalt. Saare alune, seejärel suure männi juurest. Sama koht, kus eilne kala tuli. Seekord ei tulnud...
Kammisin augu lõpuni ja enne suurt kivi keerasin paadinina soome ranna poole, plaaniga jõe teist kallast proovida. Sain nii kümme aerutõmmet jõeületusest tehtud, kui sama hejo ritv uuesti kreeni vajus ja paakümmend meetrit eemal kala kaks küünalt jutti pani. Vajutasin aerudega veel hoogu juurde ja keerasin paadi kalast allavoolu. Ritv jäi kenasti paindesse, kala meetrit viiskümmend eemal selle otsas. Kerisin rahulikult kõik ridvad kokku ja panin kenasti kõrvale. Töö oleks olnud täiuslik, kui poleks meeltesegaduses ühte sissekeritud ritva kahva peale visanud. Otse loomulikult jäi vobleri konks sellesse totaalselt kinni. Phhrrr....
Olin keset jõge, kala ei tundunud just eriti suur olevat ja kahv oli ka mängust väljas. Otsustasin paadi soome kaldasse tõmmata ja seal vaadata edasi, mis saab. Lõhe tuli kenasti ujudes kaasa, tehes vaid paar sööstu kogu selle matka jooksul. Paat kaldasse kinni, ise ülepeakaela vette ja seejärel venitasin paadi korralikult kalda peale seisma. Nüüd siis aega lõhega mässata. Siin vool üsna korralik ja lõhe kasutas seda kenasti ära. Passis meetrit kakskümmend eemal voolus, tehes aegajalt väikeseid sööste. Huvitaval kombel kordagi enam pinda tulemata. Korraks ennast mingi kivi taha sättis, kuid vaikselt jõnksutades ta sealt uuesti liikuma sain.
Lõhel kaalu 4,7 kilo, pikkust 80 cm, emane. Landiks lillakas hejo. Oleks vast tagasigi lasknud, kuid lant nii kurgus kinni, et ega ta ilma viga saamata sellest konksust poleks vabanenud. Võtsin ta siis ära. Ja jälle püügipäev õhtal.
Unto hiljem läbi tuli ja rääkis, et eile kahe lõhega mässas, esimene nii neljane sai landi otsast lahti paadi veerelt, teise üle kaheksase oli ära võtnud. Naabrimees ka eile seitse kopikatega kala sai. Nii et lõhet palju ja jagub kõigile:-) Natuke hakkab häirima see tunne, et lõhe saamine polegi enam erakordne sündmus ja et kõik kuidagi ühte kaalu kisuvad... lisaks naine ka juba kalale saadab sõnumiga, ära seekord kala too... Aga eks ta harukordne aasta ole ja tuleb nautida seda, kuniks kalajumal kala annab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar