Lõuna Eestis uut karbirekordit otsimas, 06. september 2014

Iga-aastane suve lõpu reis lõuna Eestisse, Marguse juurde, sai reedel ette võetud. Pere Varas maha pandud ja ise edasi Otepää suunas vuratud. Kohale jõudsin alles pimedas. Õhtune pidu kestis poole kaheni ja nii tundus kella kuuene äratus vastikult varajane. Kuidagi lohistasin ennast tiigile.

Ilm muidugi super. Olin hommikuse külma kartuses ennast korralikult riietega varustanud, neist enamuse võis rahulikult pagasnikusse vedelema jätta. Hommik suht soe, päike peagi väljas ja sooja kruttis kenasti juurde. Tuult ka polnud. Istutasin ennast tagumisse nurka maha ja söötsin paiga sisse. Seejärel lihtkäsikas sisse ja natuke eemale teine käsiõnge rakendus. Hakatuseks üks kärbsevastsetega ja teine maisiga. Peagi mõlemad maisile jäid.

Kalad aga vaikisid. Mitte ainult söödastatud piirkonnas, vaid ka terve tiigi ülejäänud ala oli üsna vaikne. Järgneva mõne tunni jooksul nägin vaid kolmes erinevas kohas karpi rohtu laiali lükkamas. Üks Marguse istutatud amuuridest käis ka korra pinnas, tekitades muidu siledale veepinnale suured hiidlained. Särjed nökerdasid maisi ja vaikselt kiskus uni peale.

Kella kümneks olin juba leppinud nullitamisega, sest kogu selle aja jooksul vaid kaks korda keegi kenam kala alustas võttu, et siis sööt kohe suust välja sülitada. Kurat seda teab oli see karp või mõni muu suurem valge kala...Mingi hetk peale kümmet mõtlesin, et viskan eemal hulpiva käsiõnge rakenduse ümber, võtsin ridvast ja hakkasin vaikselt kerima. Väike loog oli tamiilile sisse tulnud ja kui lõpuks pinge korgini jõudis ja seda liigutama hakkas, oli kogu rakendus korraga nagu kinni ning hetk hiljem järgnes jõhker sööst. Kala pani ümber maanina, (tiigikallas tegi selles kohas üheksakümne kraadise pöörde), sellise kiirusega minema, et ma ei jõudnud veel persetki tooli pealt püsti ajada, kui ta juba kusagil nägemisulatusest väljaspool jõuga tamiili rullilt maha kruttis.

Kargasin püsti ja panin ummisjalu nurga suunas liikuma. Kohale jõudes sirutasin ridvaotsa kaldast eemale ja järgmine sööst tõmbas tamiili kaldaalusest rohust lahti. Sooh õnneks läks seekord. Kala oli selleks ajaks tiigi lõppu välja sööstnud ja sinna tiirutama jäänud. Vantsisin siis veel paarkümmend meetrit talle lähemale, mille peale tema muidugi suuna tagasi võttis ja otse kaldaaluse rohu sisse. Aga ka sealt sain ta kuidagi välja meelitatud. Järgmisena võeti ette vastaskallas. Komberdati kaldaäärses tsoonis, kuid rohtu seal kala minema ei kippunud.

Kulus oma viis minutit veel, enne kui poiss ennast korra pinnas näitas. Karp. Tundus ilus. Vast 4-5 kilo. Mul ju karbipüügi kogemus pea olematu... Järgmised viis minutit käisime kahekesi piki kallast edasi-tagasi, nagu koera oleks jalutama viinud:-) Vaikselt hakkas võhm karbil otsa saama, pikki sööste enam ette ei võtnud. Mõte tegeles juba järgmise sammuga, kuidas ta välja võtta. Kahva pole. Kaldaääred järsud, rohused, seal hea lihtne tal kinni ennast sõita. Lõpuks vähe lagedama koha valisin ja sinna teda meelitama hakkasin.

Kala kenasti käe ulatuses, kuidas välja tõsta. Ühe käega ritva hoides teise kuidagi pea kuidagi lõpusekaane tagant ta välja venitasin. Üritasin võimalikult vähe haiget teha ja karp ka kuidagi väga rahulikult selle toiminguga nõustus. Lõpuks kala rohus rahulikult lebamas. Pildid, kaalumine ja pikalt ei kiusanud, ruttu tagasi lasin. Pani sellise hooga minema, et tundus täie tervise juurde jäänud olevat.

Kaaluks näitas natuke üle 7.5 kg kilo ja pikkust 75 cm. Lihtkäsiõngega, tavalise vimmapüügi rakendusega (lips 0.2, pealiin 0.2, libisev kork, söödaks neli maisitera).

Ilmselgelt oli mul koledal kombel õnne. Aga uus rekord sai tehtud ja tunne oli super. Tõsi, motivatsioon kadus peale seda kui lõigatult ja kuna mingit aktiivsuse muutumist vees ei tundunud tulevat panin asjad peagi kokku. Tehtud!