Vigala jõel vimba otsimas, 20-21. september 2014

Reede õhtul rääkisin Tamuriga, kes Soomes koha püüdmas. Rääkis, et ühes paadis viis ja teises kaksteist koha. Ajas hamba verele, tahaks juba ise ka minna... veel paar nädalat kannatada, siis vast saab ka...

...laupäeva hommiku sai vara ärgatud. Selg nii valus, et magada ei lasknud. See kergendas oluliselt valiku tegemist - seenele minekuks piisavalt vigane, kala püüdmiseks peaaegu terve - ja nii sättisin ennast peale pudru keetmist jõe poole. Odratangu magus puder, segatud miski salmo latikasöödaga, maisi ja mulda ka veel juurde ning lõpetuseks näpuotsaga vaniljet. Viimast sai vist palju, sest sööt haises üsna vängelt. Aga mis tehtud, see tehtud. Pool üksteist olin oma paiga peal ja lajatasin koogel-moogeli esimesed pallid sisse.

Ilm mõnusalt päikeseline ja kiirelt soojenev. Peagi dressipluusi juba maha võtsin. Tuul algselt idast, kuid keeras ennast paari tunniga läände ümber. Õnneks väga tugevalt ei puhunud ja pika kaikaga vehkida oli täiesti ok. Rakendus koos kärbsevastsega sisse ja kohe ahvenapunn otsas. Peale seda aga pikalt pikalt vaikus. Pommitasin oma sööta muudkui juurde ja kui pooleteise tunni jooksul midagi juhtuma ei hakanud, käisid mõttes juba kohavahetuse plaanid. Kuna vesi madal, siis siin vool pea olematu ja võibolla peaks vimma kitsama koha pealt otsima hakkama.

Ühel järjekordsel tiirul aga lõpuks kauaoodatud võtt ja korralik puiklemine vee all. Kala ikka oluliselt jõulisemaks muutunud võrreldes suve aegsega. Sump sai esimese elaniku... ja ka viimase. Järgmised poolteist tundi ei juhtunud mitte kui midagi ning kui sööt otsa sai, asusin kodu manu.

Kas tõesti liialt vürtsine sai peibutis? Vesi ju vähe jahedam ka juba, vaid 12 kraadi soe. Äkki üle pingutasin lõhnaga...

Täna hommikul uuele katsele sättisin. Eilne kripeldama jäi.  Hommikune protsess kõik sama -vaid suhkru ja vanilje jätsin mängust välja. Kui pool üksteist jõe poole vurasin kaalusin mõtetes, et kas sama paik või ikkagi vähe kiirema voolu peale minna. Kohale jõudes selgus vastus ise, üks Kia oli ennast minu kohale parkinud ja nii vurasin edasi. Märjamaa meeste lemmikkoha peale, kus sügavust natuke rohkem ja jõgi vähe kitsam.

Ilm sama mis eile, võibolla paar kraadi jahedam, kuid suvi mis suvi. Sättisin ennast tuule eest peitu kõrkjavarju ja kordus eilne protseduur. Sööt sisse, marmõssi otsa kärbsevastne ja teele. Täna tonka ka välja otsisin, äkki vimb enam ei taha liikuvat sööta. Lajatasin selle söödakohast pisut ülesvoolu.

Esimene tunnike vaikuses. Vahepeal naabriks Kristo tuli ja samuti püüdma asus. Olla eelmine nädal siit särje ja haugi saanud. Peagi kumbki vaikselt omaette korki põrnitses. Jälle pikalt pikalt vaikust. Kahe tunni pärast oli selge, et ei kordu isegi eilne stsenaarium. Ilm istumiseks mega ilus, aga vee all lihtsalt mitte midagi ei toimu. Paar korda mingi ahvenapunn tonkat sikutas, kuid korgiõng üksildaselt triivis. Isegi särjepuru ei saanud alla.


Otsustasin, et poole kolmeni passin ja siis vormelit vaatma lähen. Kahe paiku siis keegi korgi otsa komistas, õigemini vajus. Särg nii uimaselt kärbest võttis, et põhja kinni jäämise süüks alguses liigutuse panin. Aga ainukeseks ta jäigi. Paar korda keegi üritas alustada, kuid jättis pooleli. Tonkaga lõpuks üks ahvenapunn ennast otsa kugistas.

Korjasin natuke prügi jõe kaldalt ja panin punkt kell pool kolm õnged kokku. Hiljem kodus vaatasin oma eelmise aasta blogi kannetest, et ka siis septembris pidu läbi sai ... Tundub, et aeg on lihtkäsiõng kokku panna ja suurele jõele ümber kolida. Lutsu jaoks küll veel varavõitu...