Aasta siis oli 2014

Üks aastaring kalavetel jälle mööda läinud. Jättes kurvad sündmused kõrvale üritaks meenutada parimaid palasid sellest aastast.

Aasta esimesed neli kuud said veel täielikult kalale pühendatud. Tööl veel ei käinud, aega oli laialt käes ja nii sai kõvasti aega ja tahtmist nii jääpüügile kui jäävabale püügile pandud. Jääd muidugi oli kole lühikest aega ja päris isu täis sellest püügist ei saanudki.

Eredamad hetked jää pealt olid seotud Kasari vimmapätside ja Pärnu jõe siigadega. Kala sai saadud, püüda oli mõnus. Vimbaid sai saadud nii palju, et räästa alla rohkem ei mahtunud ja märtsis sai juba suuresti siiakalale pühendatud. Mõned õnnestus ka välja meelitada:
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/03/parnu-joel-siiga-puudmas-04-05-marts.html


Jäävabal ajal sai tonkatatud, käidud meriforelli püüki õppimas (no ei tule see asi kuidagi - müts maha nende ees kes sellega hakkama saavad) ja loomulikult Soomes haugi püüdmas. Midagi ikka tuli, aga paremad palad said kaaslastele.

Mehise elukala ära nägemine (ütleks "läbi hapude viinamarjade" - kole kala sihuke ja vale püügiviis ka veel lisaks:-):
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/05/laane-soomes-mehise-elukala-paev-06-mai.html
Kole suur ja paks see oli, ilmselt vanadusse surnult landi otsa jäi:-)

Ja paati sai remonditud - esimest korda elus. Tänud õpetajale ja abistajatele. Täitsa lahe tegevus oli. Paat ei lase vett läbi - hea töö!

Haugi rekordit ei saanud, küll aga viis Tõnu oma personal besti üle seitsme kilo. Ilmselt oli see väikeseks motivatsioonisüstiks mulle mõeldud.

Vigala peal sai vahepeal nooremaid mehi vimba püüdma õpetatud. Pika latiga kaldalt. Täitsa mõnus. Kala tuli ja mitte vähe. Margus sai rekordpäeva kirja: http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/06/jaaniohtuks-valmistumine-vigala-joe.html

Suve hakul sai minu vabamehe põli läbi ja seetõttu vähenesid ka kalapüügipäevad. Saagile see õnneks eriti halvavalt ei mõjunud. Juulis sai paar lõhet suure rannailmaga püüdes (25+ kraadi). Ime et need veest üldse välja tulid. Augustis sai aga juba päris kenasti Tornio peal lammutatud. Ilusad kalad, palju kalu. Ka poiss sai kala. Ja eesti mehe landid on tegijad. Suurim kala ikka suurima elamuse pakkus:
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/08/tornio-jogi-21-august-2014-pikalt.html

Septembris sai üks kahest selle hooaja rekorditest tehtud. Karbi rekordit pisut kasvatatud. Sõbra juurest Lõuna-Eestist käsiõngega 7.5kg paksuke veest välja meelitatud. Siiamaani ei saa aru, et kuidas see küll õnnestus. Pime juhus ja õnn. Kasvab vees edasi, paari aasta pärast äkki näeme?
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/09/louna-eestis-uut-karbirekordit-otsimas.html



Sügis kohavetel möödus üsna nutuselt. Seltskonnad olid ägedad, aga saagid ... sellised nilbakad. Ja Viljar kurat ka käru keeras ning alt ära hüpatas (sellepärast ühtegi tema pilti ei pane... nii nagu... kättemaksuks noh...  :)

Viimane reis päästis õnneks sügise, pakkudes korraliku koha (ja paar korralikku koha võttu ja minekut veel otsa) pluss uue haugi rekordi. Silikooniga. Ilma trossita. Jigitades. Järjekorde pime koba:
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/11/laane-soomes-uusi-rekordeid-otsimas-24.html

Aasta lõpp läks nagu ta läks. Kurvalt.

Järgmisest aastast. Hmm. Paar rekordit tahaks teha - ega ma ahnepäits ole, et rohkem tahan.  Paari uut asja võiks proovida; uute kohtade avastamiseks küll nii palju aega ei jää kui sel aastal. Aga vast mõne ikka avastab.  Ja poisile tahaks korraliku kalapisiku külge pookida:-) Ning EDI lantidele tahaks Tornios "tuule tiibadesse puhuda".

Ilusat vana-aasta lõppu ja ägedat uut aastat kõigile!

Jõulutuur 2014 vol.2, Nõuni järv, 27. detsember 2014

Õhtune saun andis järgmise päeva plaaniks Nõuni järve. Mina seal korra talvel käinud, teiste jaoks täiesti uus veekogu. Kala seal peaks olema ja Marguse käest saab kindlasti ka mingeid juhtnööre. Plaan koos, võtsime hommikul kell pool üheksa suuna Tartust Otepää peale.

Margus ja Tamur olid meil lautade juures vastas, et meile parimate ahvenakohtade kaart lumele joonistada. Veekogu põhjareljeef selgeks tehtud suundusime järvele.

Ilm pilves ja mõni kraad külma. Vastikult tugev lääne tuul tõotas kõvasti püügipiirkondade valikut ahendada. Tuulest lähtuvalt alustasimegi poolsaare kaldaalustest kohtadest, liikudes äärt pidi keskjärve suunas.

Jääd Nõunil pea poole vähem kui Vasknas. Lisaks kerge veekiht jää ja lume vahel. Nii, et matkasaabastega vennad varsti virisema hakkasid. Leidsime siiski pisut kuivema paiga ja alustasime püüki. Mina ja Tõnn mõllitama, Urmas tirgutama.

Kolm esimest auku ei andnud elumärki. Neljandas läks särjeks kätte ära ja nii sai peagi unnad sisse pandud. Ma kulgesin vaikselt edasi, samas kui teised vanade paikade peale pidama jäid. Särg, särg, ahvenapunn... Paar sajagrammist ahvenat ka sekka, kuid suuri pätse ei tundunud kodus olevat.

Sel ajal kui ma kondasin ringi, maadles Tõnu poole kilose latikaga. Augus ära pudistas. Latika ootuses nad nii pikalt paigale olid jäänudki. Minu otsimised piirnesid poolsaare tipuga - sealt edasi ei kippunud minema. Jõhker tuul jahutas nurga taga keha ruttu maha ja kuna kala siin ka pisike, siis suuna soojematesse paikadesse tagasi võtsin. Teiste juurde seltsi...

Mingi hetk lõuna paiku esimene unnalipp ennast välgatas. Asja uurimine andis tulemuseks lutsutatud särje. Lükkasin sama kala uuesti põhjapeale ujuma ja hetk hiljem uuesti lipp püsti. Ja loomulikult polnud kedagi otsas. Hankisin siis ruttu ühe ahvenapunni ja vahetasin särje välja. Kulus vast viis minutit, kui kolmas kord lipp püsti. Paar meetrit tamiili kadus poolilt ja peagi nii 45cm havipunn august välja ronis. Urmas läks seda mõnest eemalolevast august alla laskma...


... Tund aega hiljem venitas Urmas oma unnakalaga havi välja. Hmm, kalal pikkust enamvähem sama palju, võibolla sent rohkem. Kõht natuke suurem, aga ... me Tõnuga arvame, et küllap Urmas selle minu haugi võttis, toppis talle paar ahvenat kurku, venitas natuke näpitsatega ja pani enda konksu otsas jääauku likku... et see siis uuesti enda kala sildi all välja tõmmata:-)

Igal juhul seda kala enam tagasi ei lastud, vaid puhastati ära.

Pealelõunal mängisin erinevaid kirpe läbi - kuldne, pronksjas, väike punane, suurem punane... Võtt oli lahja ja sort endine. Haug vaikis sootuks.

Poole neljast panime asjad kokku ja kolisime autosse sooja.  Maavõistluse seis jäi sedapuhku 30:9.

Tundub, et meil nende jõulutuuridega mingi needus peal - pole kordagi korraliku saaki saanud, ei saanud ka nüüd.

Jõulutuur 2014, vol 1, Vaskna, 26. detsember 2014

Selle aastane jõulutuur toimub Tõnu ja Urmasega. Ain otsutas vaikida ja Margost me ei tea midagi. Mitmes jõulutuur see on? miski 10-15 vahele peaks see number jääma. Alustasime kusagil üheksakümnendatel, kui Tõnuga kaardi pealt kaks järve välja valisime ja siis kalale põrutasime. Alati jõulu teisel pühal. Mõned aastad on vahele jäänud, kui jääd pole olnud, seetõttu on see lugemine segamini...

Kuna lääne pool jääd ei ole ja mujal on see selline hädine, siis võtsime tuuri esimesel päeval suuna Haanja poole. Seal ikka jääd leiab. Kõrgmäestik ja puha. Alustasime stardiga Vigalast kell pool seitse. Peale Pärnut puhusin kopsud korralikult politsei korraldusel puhtaks - selgus, et roolijoodikuid lõuna poole üldse ei lastagi. Ma nende kinni peetute hulka ei kvalifitseerunud. Väga tubli, et kella seitsme ajal teisel jõulupühal selline aktsioon toimub!
Kella kümneks olime lõpuks Haanjas ja suundusime Vaskna järve poole. Kunagi ammu ammu siin käisime, positiivsed elamused meeles, otsustasime et see järv esimeseks selle talve jääpüügiks hea küll.

Ilm mõnusalt talvine - mõni kraad külma, päike paistis. Vaid tuul oli selline vastikult vali, puhudes lääne kandist pikki järve. Tegime hooga kand ja varvas järve teise otsa välja, et saaks kalda alla tulle eest peitu. Sinna me terveks päevaks jäimegi. Urmas alustas tirgutamist ja meie Tõnniga mõllitamist.

Auk sisse, jääd oma kakskümmend senti. Võtsin oma eelmise aasta vimmapüügi vahendi välja ja saatsin sääsevastsetega teele. Kirpu vahetama ei hakanud, tundus natuke raskevõitu aga... Esimesed augud andsid 1-2 sininina igast püügikohast, kuid ketti kala ei läinud ja midagi suuremat ka sekka ei visanud. Otsisime kaldaaluses tuulevarjus edasi. Mingi hetk vahetasin kirbu punaka-kuldse tooni vastu. Selle peale sattusid triibumudilased korralikult pöördesse ja hävitasid mu sääsevastsete tagavara sellise kiirusega, et kade meel tuli peale...

Panin paar unda ka sisse ja jätsin võtukoha maha. Kümmekond meetrit eemal, andis mõnusad kümme minutit vaikust. Järgmine auk veel natuke eemal ja lõpuks ka sajaviiekümnene ahven jää alt välja ronis. Lisa tuli aga vaid mudilaste näol. Kammisin, mis ma kammisin kuid korraliku kala üles ei leidnudki. Ei tahtnud tuulevarjust ka välja ronida ja nii jäingi suhteliselt väikese ala peale tiirutama.

Vahepeal keegi unnaahvenat himustas, kuid otsa ei jäänud. Ainukeseks haugivõtuks see meil kamba peale jäigi. Õhtuhämaruses aga ...

... aastate eest siin käies õhtuhämaruses pätsid suu lahti tegid. Mõlemad Tõnuga paar 400+ ahvenat välja meelitasime... täna peale päikeseloojangut deja vu - esmalt keegi korralik mõllipintslit kinni hoidis. Veerand tundi hiljem uuesti ta võtma sain; korralik maakera paar sekundit otsas, ühe jõnksu ka tegi, enne kui vehkat pääses ... rohkem pätse aga seekord liimile ei läinud.

Kokkuvõttes jäi kalapüügi maavõistluse seis 58-14. Ummi hoidis üldse vormi homseks ja väga puuri kulutada ei tahtnud. Tõnul üks latikalips ka sekka hüppas. Jääpüügi tunde saime kätte küll.
Aga me homme järgmisel järvel alles püüame:-)
Kus, seda me saunas otsustame...

Vigala peal lutsusüldi materjali hankimas, 23. detsember 2014

Pea kuu aega ei olnud kalale saanud. Näpud sügelesid nii mis hirmus. Motoorsest rahutusest rääkimata. Nii juhtuski, et kui naine ütles, et jõululauale sülti plaanis pole (mis mõttes, kuidas siis pitsi tõstetakse?) .. siis saigi eile õhtal ennast mõneks tunniks jõeäärde "vabandatud", süldimaterjali hankima. Ehtsa linnavurlena - söödamaterjalina kaasas ainult krevetid ja pool ussid.

Tee jõe äärde kujunes päris aeganõudvaks. Jõhker lumesadu tõmbas kiiruse alla ja vahepeal lausa kolmekümnega tiksuma pidi. Tõeline lutsuilm. Rumba sirge lõpp meenutas mõne populaarsema ostukeskuste parklat. Autod kummalgi pool teed seismas, paksu lumekihi all. Tundus, et olen laulupeole korralikult hiljaks jäänud. Sättisin ennast esimese kääru juures teistele seltsi.

Lemmikpaik oli loomulikult hõivatud. Valisin suvalise vaba koha, peaasi et püüda saab. Jõgi üsna kõrge, veetase +117. Ühe tonka otsa ussid ja teise otsa krevetid. Kell oli viis kopikatega, kui kellukesed ridvapitsi otsa kinnitatud sai. Uhh - lõpuks ometi kala püüdmas.


Veerand tunnikest ei toimunud midagi. Venekeelses seltskonnas eemal keegi midagi välja tiris. Minu ridvad õõtsusid tuule ja lume käes ühtlases taktis... Ja siis ootamatult krevettidega kaigas korralikult vetruma pani. Korjasin kellukese maha ja peagi haakimiseks paras moment kätte jõudis. Otsas. Ja loomulikult jäi kaldarohu taha kinni. Meelitasin jõnksutades ja kuidagi liikuma sain ning peagi poole kilone luts kaldal. Pole paha algus.

Uuesti tonka sisse. Samal ajal teise ridva otsas oleva ussi keegi avastas. Üsna samalaadne võtt. Haakimise järel jälle kena raskus taga. Rohu ääreni tuli kenasti, kuid sellest üle enam mitte. Mässasin mis mässasin, ühel hetkel kala otsast pudistasin. Egas midagi, ussid said saadetud järgmisele katsele. Samal ajal krevetiõngega jälle kena võtt. Kuid seekord ei pidanud närv vastu ja haakisin liiga vara ning kala ei jäänud otsa.

Kogu see jant vast minutit kümme kestis ja katkes kui lõigatult. Sättisin sööta erinevatele kaugustele, üles ja allavoolu. Ei miskit. Järgmise paari tunni jooksul ei juhtunud midagi. Tihe lumesadu, mille ajal kogu see nali toimus, oli ka otsa saanud. Vähemalt püüda oli mõnusam ja kuivem tunne:-)

Kõrvalolijad hakkasid kella seitsme paiku asju kokku panema. Ja nii oli kella kaheksaks vaid kaht tulukest kalda ääres veel näha. Otsustasin, et panen punkt kell kaheksa ridvad kokku ja lähen sauna ära. Aga ei, kus sa sellega, mõni sekund enne seda hakkas keegi krevette nokitsema. Tükk aega nikerdas, kuni viimaks välja kerisin. Väike lutsupoeg. Umbes samal ajal oli lumesadu ka tagasi tulnud ning lükkasin oma äramineku otsuse poole tunni võrra hilisemaks.  Ilmaasjata - järgmise poole tunni jooksul ei toimunud mitte kui miskit.

Pool üheksa tulin tulema, üks auto veel passima jäi. Saak oli mis ta oli, aga püüda oli mõnus! Vahepeal oli nii palju lund tulnud, et enda teeotsa juures tagasiteel ühtegi jälge ees polnud.

Ilusaid jõule!

Mälestuseks

Oma esimest kalapüüki mäletan ma hästi. Olin siis vast viie-kuue aastane, kui isa võttis mu kaasa ühel juulikuu õhtul Urbukse järve äärde latikaid püüdma. Tee sinna oli pikk, aga huvitav. Mööda mägesid, väikest teerada kõndida oli põnev. Natuke uhke tunne oli ka, sest väiksemat venda kaasa ei lubatud. Isa oli järve ääres, majade vastaskalda all, koha sisse söötnud ja eelmistel päevadel sealt ka latikaid välja võlunud. Nüüd sättisime ennast samasse paika istuma. Paps viskas pisut mingit putru sisse, sättis kaks käsiõnge paari meetrise vahega püügile. Korgid seisid kui naelutatult peegelsiledal järve pinnal. Minu mingisugune kolmemeetrine lihtkäsiõng sai ka pika nurumise peale sisse visatud, kuid selle kork jäi teistest üsna eemale.

Õhk seisis, tuult ei olnud ja päikese laskudes tulid sääsed välja. Ühel hetkel hakkasid mingid kalad järve keskel veeringe tegema. Kaugel eemal. Mängisid seal omaette ja liikusid vaikselt meie poole. Mida lähemale tulid kalad, seda rohkem tuli välja sääski. Mulle olid hoiatussõnad peale loetud, et liigutada eriti ei tohi ja sääski tuleb vitsakesega tasakesi eemale ajada. Muidu kala näeb ja kartma hakkab ning ei võta. Sääsed muutusid aina tüütumaks ja tüütumaks ja ma juba kibelesin kodu poole mõtetes... kui ühel hetkel keegi papsi õngekorgi üles tõstis ja selle lihtsalt veepinnale ulpima jättis. Isa haaras ridva ja ootas kannatlikult. Ootas päris pikalt, kuni lõpuks kork liikuma hakkas. Järgnes haakimine. Kala jäi konksu otsa ja ujus seal kusagil eemal vee all. Peale pikki, pikki sekundeid tuli ilmatu jurakas hele kala vee peale ja isa tõmbas selle kahva. Oli see vast suur. Ja ilus. Latikas. Isa lemmik kala.

Hiljem sai isaga käidud sadu kordi koos kalal - Pärnu jõel latikaid taga ajamas, ahvenat Pärnu lahel sikutamas, Emajõel tonkatamas,  Norras lõhet otsimas, Rootsis paaliaid imetlemas, Soomes jääpüüki harrastamas, Kasari ja Pärnu vimbasid kiusamas. Palju kohti, palju kalu ja palju ilusaid mälestusi. Tema latika, linaski ja ahvenapüügi rekordeid mul ei õnnestu ilmselt kunagi ületada. Samuti tema oskusi talikalastuses põiklandiga või haugipüüki spinninguga. Vanakooli mehena on suur osa neist rekorditest veel tehtud iidamast aadamast pärit nevskaja rulli, ddr tamiili ja isetehtud peibutisi kasutades.

Meie viimane ühine kalapüük toimus selle aasta jaanuari lõpus Pärnu jõel, jää pealt linna all. Pikk haigus võttis jõu ja nii pidi ta edaspidi leppima vaid minu püügikirjeldustega, ise enam õnge kätte haaramata. Võitlus haigusega sai otsa kuuendal detsembril. Kuuekümne üheksa aasta vanusena. Kõiki võitlusi ei saa võita. Kahjuks.

Isa sai maetud ühe tema lemmik latikapüügi koha vastas olevale Tori surnuaiale. Puhaku ta rahus!