Kasaril, 21. jaanuaril 2018

Nädala jagu on kenasti külma teinud, kuid miski imeliku valemiga oli laupäeval maja alune jõgi keskelt ikka veel lahti. Õhtune -15 tegi lõpuks oma töö ja pühapäeva hommikuks tõmbas ka selle jõelõigu lõpuks kinni.

Kuna hommik oli veel päris korraliku pakasega, siis seadsin sammud auto poole alles poole üheteistkümne paiku. Temperatuur  selleks ajaks kenasti miinus kümnelt viie miinuskraadini kerkinud. Varasema külma kätte lihtsalt ei mallanud minna, alles sai miski viiruserünnak ohtra küüslaugu ja meetagavaraga tagasi löödud.

Suund sai võetud Vanamõisa alla. Autoga sai kenasti pool põlluteed läbitud, teise poole jätsin jalgade vaevaks. Väike ennelõunane jalutuskäik ei tee ju paha. Võtsin suuna otse sirge keskpaiga peale, oma põhilisele vimmakohale.

Kohale jõudes ootas püügipaigas ees kaks vene meest, kes hommiku otsa põiki tagunud ja jää sõelapõhjaks puurinud. Tulemuseks kahe peale üks suur ja ümmargune null... Ei ühtegi võttu ka. Võtsin nende lahkel loal samasse kanti platsi sisse ja tegin esimesed kolm auku platoo serva peale.  Jääd maailm, kõva 16-17 sentimeetrit kindlasti. Punane kirp otsa, pintsel sääsevastsetest konksu varrele. Ei tea kas vanasti oli rohi tõesti rohelisem või milles asi, aga nüüd peab korraliku pintsli saamiseks juba üle kümne vastse konksule ajama, kui ennisti sai 7-8 tükiga hakkama.


Võtsin kolm puuritud auku rahulikus tempos ette ja istusin igal ühel oma kümme minutit. Vaid ühes oli kiisk segamas, samas kui teised täiesti vaiki olid. Jätsin oma baaslaagri sinnasamasse ja kolisid teisele poole jõge. Maidu lemmikkohta proovima.

Esimene auk puuritud, kirp vees juba teise tiiru laskumisel, kui keegi pihta ujus. Haakimine mingit takistust ei pakkunud ja jätkasin samast kohast edasi mängides. Kirp käis põhja juures ära ja oli juba teel ülespoole, kui nii paarkümmend sentimeetrit põhjast vajus nooguti aeglaselt alla. Haakimine ja korraks maakera kenasti taga ... enne kui raskus konksu otsast pudises. Mängisin lolli peaga veel kaks tiiru enne kui sööda olukorda kontrollima hakkasin - ups, kirp oli selle ühe liigutusega täiesti puhtaks tõmmatud. Osavate värk.

Kuna kala oli konksu tunda saanud, siis järgnes vaikus, enne kui kiisk platsil koha sisse võttis. Tegin järgmise augu, kolm meetrit allavoolu ja kohe esimese tõste alguses keegi koheselt vajutas. Särg ronis veest välja. Viie minuti pärast teine, juba pisut kobedam.

Jätsin ka selle augu maha ning tegin veel ühe meetrit kolm edasi. Seal täiega vaikus. Järgneva tunnikese kõõlusin nende kolme augu vahel edasi-tagasi. Teisest august aegajalt särge viskas, esimeses kiisk kiusas. Kolmas auk mängis kaevu...

Kui ennelõuna oli olnud hall, siis kella poole kahe paiku hakkas vaikselt pilvisus laiali minema ja vahel päikest sisse viskas. Läksin tegin ühe kontrollitiiru. Esmalt suure puu vastaskalda all kaks auku, mõlemas kiisk koheselt kallal. Seejärel kõrkjate kõrval kolm auku, kus samuti peale kiisa kedagi ei kohanud. Isegi ahven vaikis kapitaalselt - neljapäeval vastu reedet maha sadanud lumi tundus triibulistele korraliku shokina mõjunud olevat... Seejärel veel üks auk suure puu kaldas, pisut sellest ülesvoolu. Seal üks ära eksinud särg otsa kargas.

Pisitasa ronisin varasematele aukudele tagasi. Esmalt baaslaagri juurde, hiljem teisele kaldale. Poole kolme paiku, kui päike täiega valgust juurde tõi, sain järgmise vimma võtu. Alguses kiisk segas ja segas, seejärel korraga vaikus tekkis. Mängisin edasi, kord tavalises rütmis, siis aeglaselt - ei miskit. Kui lõpuks kiire plaadi peale panin, vajutas keegi päris põhja pealt ära. Seekord jäi kala otsa ja tuli mõnusa jõnksutamisega kenasti auku. Hämmeldunud näoga poole kilone Kasari vimb ronis veest välja. Nägu oli täpselt selline, et kes kurat mind talveunest üles ajas...

Fotosessioon ja jätkasin püüki. Peagi päeva esimese ahvena välja võlusin. Seejärel kiisk, kiisk, kiisk. Proovisin vahelduseks järgmist auku - särg, särg. Tagasi vimmaaugule ja parajalt paks meresärg ennast otsa võimles...

Kell juba kolm läbi, kui korraga korralik vajutus esimese augus, kuid  kala ei jäänud otsa. Järgnes viis minutit mängu kõikvõimalikes erinevates sagedustes. Ei midagi. Siis tavaline takt peale ja alla mängides läks kala liimile - korralik stop. Nätsti korralik kala korraks taga ja hetk hiljem jälle ära pudises. Võtt nii pika hambaga, et lihtsalt ei jää otsa...

Päike langes aina madalamale ja madalamale, temperatuur hakkas kukkuma ja kala pani suu lukku. Üks särg veel käis hajameelsusest õhku ahmimas, enne kui kolmveerand neljast pillid kotti panin. Kella kuueks oli vaja kindlasti linna jõuda.

Õhtu oli ikka hämmastavalt ilus ja värviline. Päevane paar kraadi külma hakkas päikese langedes kõvasti kukkuma ja autos näitas kraadiklaas juba -9 kraadi.

Kokku siis kolm vimmavõttu, üks kätte. Millist mängu ta täna tahtis - sellest sotti täna ei saanudki... Kümmekond särge, kenad paksud mere omad kohalikele sekka. Üks ahven ja hunnik kiisku. Venelased jäidki nulli peale. Nad muidugi tagusid ka ainult põiki. Vimma võtu aktiivsema perioodini pea kuu veel jäänud, aga tundub, et jões teda on ja mitte vähe.


PS! Õhurõhk 757 mm ja kergelt tõusmas. Veetase +84. Täitsa tuntav vool.