Tali tuleb, 14. jaanuar 2018

Nädala jagu on kerget miinust hoidnud. Jõeveed on vaikselt langenud ja kui ilmateenistuse andmeid uskuda, siis läks Velise nädala alguses juba kergelt jäässe. Vigala ja Kasari peale veel lootust polnud, vool veel liialt kiire. Maja all kaldaääred vaikselt looma hakkavad, keskel jääsodi ujub.

Laupäeval läksin Velisele luurele. Kohale jõudes jõe peal ilus peegel. Jätsin võtmed ja mobla autosse, haarasin tuura ja läksin testima. Kaldaäär nagu ikka langeva vee puhul - jääkiht vajus kolinaga kokku. Otsisin pisut kindlama pinnase ja üritasin nii meetri kaugusel kaldast tuuraga koputada. Esimese löökiga läbis tuur jää. Sooh,  paksus vaid miski 1.5-2 cm. Proovisin veel paarist kohast ja läksin koju ära. Teine pool jõge oleks ilmselt kandud, sest seal voolu vähem, kuid ei tahtnud riske võtta.

...

Päeva ja öö jooksul tegi ca 7 kraadi stabiilselt külma ja nii olin pühapäeval uuel katsel. Päris hommikul vara ei julgenud minna, ootasin kuni kell kümme sai, enne kui jõe poole suundusin. Haarasin saunast miskid vanad metsasuusad ka kaasa. Ikkagi kandepinda pisut rohkem. Kümme meetrit köit turvakaalutlustel ka veel igaks juhuks kaasas:-)

Külm oli jääd kenasti juurde kasvatanud, nii pidi tahke vee läbistamiseks lausa kaks korda tuuraga koputama. Jääl paksust nii 3.5 cm, koperdasin suuskadega peale. Kaugele ei hakanud minema - jää paksus ei tundunud väga ühtlane olevat. Ühes kohas lausa alla kolme sentimeetri ... seetõttu tuterdasin mingil 15-20m alal, ilma päris jõe keskele minemata. Suure ahvena koht oli ka üsna õhukese jääga kaetud, vaid kolm senti ... tulin sealt tagurpidi suusatades tagasi.

Tegin pea kümme auku. Igast august paar  väikest ahvenat. Võtud kõik sellised pika hambaga - ära kukkumised, mitu korda proovimised. Kuldse kirbuga, punast ei puutunud keegi. Korraks miski korralikum poiss ka otsas oli. Punnidele paar sajagrammist ka sekka, aga korralikku kala ei näinudki...

Panin kaks unda ka sisse. Need vaikisid kangekaelselt. Teise kalda alla haugikohta ei julgenud minna. Liiga kahtlane oli kogu see jääolu.

Paari tunnine püük päädis kokku kümnekonna ahvenapunniga.  Lisaks eksis ka üks särglane ära. Kaotuste poolele tuleb üks kuldne marmõss kanda. Jõe põhjas räigelt palju mingeid oksi. Päris mitu korda oli kirp kinni, enamasti õnnestus  vettinud oks pinnani venitada, üks kord aga keeldus  maakera põhjast kerkimast:-(

Kuna pealelõunal oli sünnipäevale minek siis juba kell üks panin asjad kokku. Hooaeg sellega avatud. Tulemus selline nagu esimese jää püügil ikka - mittemidagi ütlev. Aga maitse on suus ja siit on ainult edasi minna. Järgmine nädalavahetus saab ilmselt juba Pärnu või Kasari peale minna.