Kuidas Aini nulli peal hoida, Pärnu jõgi 27. jaanuar 2018

Kui kogu selle nädala kalapüügile pisut põhjalikumalt läheneda, siis alguse sai kogu see asi esmaspäeval, mil Tõnu tuli arvutit installeerima. Selle järel toimunud lõõgastuse raames sai paika pandud nädalavahetuse plaan - esmalt Pärnu jõgi ja seejärel Kasari. Ain sai ka teemasse pühendatud ja kuna ta otsustas meile näidata, kuidas see kalapüük tegelikult käib, oli plaan koos.

Reedel kogunesime Vigalasse. Esmalt paar kärtsu, siis  korralik saun ja korralike poistena läksime kell kaksteist tuttu. Plaan oli hommikul kell pool kaheksa üles tõusta.

Öö möödus rahutult. Rasmus oli otsustanud, et tema jääb nüüd haigeks ja öise norskamise laine alustas just nimelt tema; järgnes Tõnu ettekujutus eurovisiooni viisidest ja kui Ain lõpuks oma plaadi peale pani... Põhimõtteliselt ma siis ei maganud. Kõige lõpuks otsustas haige pesamuna kell 7 üles ärgata...

Lollikindel kalapüügiplaan oli lapse poolt veel omakorda tuult tiibadesse saanud ja nii peksin kaks kalameest pool kaheksa üles. Tõele au andes, karjus Aini mobla juba pikemat aega mingeid pioneerilaagri fanfaare.... Kiire kohvi, asjad autosse ja teele.

Meie suurepärane plaan oli pea minuti täpsusega ajastatud. Veerand kümme olime kohal. Parkisime auto ära ja läksime peegelsiledat jõge imetlema. Kas see jää tõesti kannab? Paarsada meetrit ülesvoolu nägime ühte tonti jää peal ja nii võtsime oma julguse kokku ning sikutasime talvevammused selga.

Tee tõotatud maale oli sillutatud väikese takistusega - jõeääre jää ei kandnud ja nii kasutasime esimese viie meetri ületamiseks tasakaalu harjutamist üle langetatud puu. Tõnu muidugi näitas oma akrobaatilisi oskusi, kõikudes ühest äärest teise kordumatu arvu kordi, enne kui purre sai ületatud. Nalja sai palju. Jalad jäid ka kuivaks. Edasi ülesvoolu siia ja ahvena püügi tsooni.


Jääd üle kümne sentimeetri, käid nagu peegli peal. Tuul lõunast, ilm udune ja pilves. Veetase päris kõrge ja vool korralik. Esimese tunnikese kõõlusime jõgede ristis. Poole tunni peal tegin alla kahesajase ahvenaga seisuks 1:0. Teised passisid oma nooguteid tülpinud näoga... Edasi kulgesime ülesvoolu. Paar kontrollkohta, tulemus null. Siig kas magas või teda polnud.

Vahepeal mängisime elektroonikaga. Olin aliexpressist lucki nimelise kajaloodi muretsenud. Maksnud selle eest miski 40 tugrikut. Nüüd oli aeg seda testida... Tulemuseks - kala ei näidanud, aga sügavust küll. Isegi kui jääpeal andurit järgi lohistasid. Kenasti näitas sügavuse muutuse ära...

Mingi aeg vahetasin kuldse marmõssi punase vastu ja jätkasime kambakesi ülesvoolu kulgemist. Kaldal oleva lageda koha juures tegime järgmise peatuse. Auk jäässe ja juba esimese tiiru järel andis keegi märku, kuid ära võtma ei kippunud. Tükk aega meelitamist, kuni lõpuks keegi liimile läks. Vimb. Noh, olin lootnud siiga - see ju ikkagi nende tsoon. Mõõdus kala rändas Aini kasti.

Järgnevad paar tunnikest kammisime paarisaja meetrist lõiku. Igal pool vimb all, aga võtt selline jube närv. Kerge nöks, vaid paar konkreetsemat puudet. Kui esimesel võtul kala otsa ei jäänud, siis järgmised meelitamised tulu enam ei toonud. Pigem tasus uus auk jäässe puurida ja hiljem tagasi tulla.

Tuterdasime seal  kandis pea kaheni välja, noppides aegajalt vimbasid. Parim tsoon tundus olevat elektriposti juures, kus Tõnn paar tükki välja meelitas ja endal ka mõned jääle õnnestus meelitada.

Kella kaheks tüütas kogu see asi mind ära. Otsustasin tagasi vantsida, et pisut rohkem siiatsoonis passida. Tulemuseks ... järgmised vimmad ja null siiavõttu.


Ilm kõikus kogu selle aja päikesepaiste ja saju piiril. Vahel korralikult vett taevast alla kallas. Ain ja Tõnu ennast selle peale vaikselt auto poole tüürisid, kui mina samal ajal ennast esimese vimma toonud paika ankrusse istutasin. Kuni õhtuni passisin samas tsoonis, istudes enamasti ühel augul ja vahelduseks paar auku juurde puurisin. Tulemuseks paar vimba, paar ahvenat ja üks korralik litter, mis äkki ikka....no vähemalt soovunelmates... oli siia oma. Mingi aeg tulid teised ka samasse tsooni tagasi ja nii passisime seal kuni õhtuni välja.

Peale päikese loojangut komberdasime auto poole minema. Lõpptulemuseks: mul 11 vimba (suurim 550 gr), neist 7 mõõdus, lisaks neli ahvenat ja üks korralik nurupäts; Tõnul 4 vimba (suurim 450gr), 1 nurg, 1 ahven, 1 kiisk ja... kogu selle pangestamise peale suutsime Aini nulli peal hoida. Aini unnad passisid täiesti tühja. Tõsi ta on, et õhtul hiljem pinksi mängides maksis Ain meile selles eest korralikult kätte:-)


PS! Õhurõhk päeva jooksul 762 mm ja see ei muutunud. Temperatuur +2 kraadi.