Ain saabus reede õhtul umbes samal ajal, kui mina jõe äärest tagasi jõudsin. Kuna kell oli juba peaaegu kümme ja hommikul oli plaanis väga varakult alustada, siis jätsime sauna kütmata. Jõuab ka laupäeval.Hommikul kella viiest olime juba jõe ääres. Päikesetõusuni enam kui tund aega aega ja väljas veel üsna pime. Seadsime ennast Rumba alla, kääru peale, selle ülemisse serva. Esimesed tonkatinad said lendu saadetud taskulambi valguses. Nagu lutsule oleks tulnud...
Välja kerge miinuskraad. Päev tõotas tulla aga väga soe ja päikeseline. See omakorda tähendab üsna suurt laulupidu. Esimesed pidulised saabusidki juba umbes samal ajal kui tonka pitse silm seletama hakkas. Umbes samal ajal ka esimese vimma võtu ära realiseerisin. Sedapuhku himustas kala kärbsevastsetega varustatud kollast kirpu. Polnud paha algus päevale.
Kui esimesed saabujad sättisid sammud rohkem sirge poole, siis mingi hetk maandus Ainile naabriks üks lasnamäelane ja seadis ennast külje alla. Laksas õunapuu all kaheksa poest ostetud harki maasse - alguses arvasime et ilmselt linnast tuleb suurem seltskond bussiga järgi ... hiljem saime aru, et nii märgistatakse endale ära paarkümmend meetrit rannajoont, mille vahel siis edasi tagasi kolme tonkaga silgata.Päike tõusis ja enamuse ajast tegelesin kalapüügi asemel looduspiltidega. Kala millegipärast vaikis. Siis aga hakkas järsku juhtuma. Aga mitte meil. Meie naaber kukkus lammutama ja täiega. Neli vimba järjest siis paus ja paar vimba veel otsa. Ootasime kannatlikult et millal siis parv meieni jõuab...
Möödus tunnike, parve ei tulnud ja naaber uuesti hoogu sattus. Passisime kannatlikult oma ridva otsasid, nood aga olid andunult paigale tardunud. Vahel harva mõni särg käis nokitsemas, kuid vimmast polnud lõhnagi. Sama lugu nagu meiega, tundus olevat ka ülesvoolu oleval seltskonnal.
Kui järgmine tunnike naabril umbes samasuguses tempos möödus ja meil endiselt ei miskit, siis ühel hetkel meie kannatus katkes. Otsustasime minna nullitama parem sinna, kus ei näe et keegi lammutab ja kus naabri "kõrinad" pidevalt häält ei teeks. Kolisime ümber kääru teise otsa.Kell oli alles üheksa paiku, aga väljas juba päris palav suveilm, kui uues kohas platsi sisse võtsime. Siin tundus pisut rohkem elu olevat. Särg käis pidevalt segamas, aga vimmast endiselt ei kippu ega kõppu. Olime õunapuu alusest püüdjast piisavalt kaugel, et mitte kuulda pidevat "kõrinat", kuid mitte nii kaugel, et mitte panna tähele tema pidevat kalade välja võtmist ...
Paar tundi hiljem otsustasin järgmist püügipaika proovida. Viiskümmend meetrit ülesvoolu olevat kohta, kust hea vastaskalda ääres asuva kiire ja aeglase voolu piirile tina saata. Esmalt viisin ühe tonka ja kui sellega kümne minuti pärast ühe eriti passiivse vimma - tõmbas vaid ühe korra ja siis otsustas konksu otsa magama jääda - ära realiseerisin, siis kolisin kogu majapidamise ümber. Ain ka. Ma polnud veel laagrit sissegi seada jõudnud, kui kaks ritva juba korraga sünkroonvõnkumist harrastama hakkasid. Ühega sain vimma kätte, teisega mitte.
Kogu see nali kestis umbes pool tundi, mille raames kolm vimba sumpa rändasid ja paar võttu veel lisaks realiseerimata jäid. Ain püsis aga endiselt nullil. Vimmapüügis. Igasugu "karvaseid ja sulelisi", mille keskmine pikkus nii 7.5 sentimeetrit, ta ikka välja kakkus, aga seda keda püüdma tuli... Kutt muidugi uhkustas, et teeb endale õhtul kõvasti kiisamarja saia:-)
Kell kaksteist saabus vaikus. Vahepeal särjed pisut segasid päevitamist. Siis Ain mingi valemiga maailma kõige väiksema kasari vimma veest välja meelitas... paar tundi hiljem lõpuks ka kala, kelle võis sumpa panna. Mul aga.... No ma keskendusin pealelõunal lutsu püügile ja võtsin ilusa liigutusega kell 4 päeval keset suurt päikesepaistet välja väikese libediku.
Kala justkui ei võtnud. Eemal sirge peal rahvas muudkui vaheldus - osad läksid minema, teised tulid juurde. Mis aga eriti kummaline - meile hommikul naabriks tulnud mees lammutas praktiliselt terve päeva. Pealõunal tempo küll pisut rauges, aga no oma 2-3 kala tunnis noppis ta küll ära.Kell viis panime oma pillid kotti ja võtsime päeva õppetunni kokku - kakskümmend meetrit jõelõigul on selline vahemaa, kus üks võib nullitada samas kui teine kangutab kartulikoti vimba täis. Mnjah, oleks Ain hommikul kakskümmend meetrit vasemale oma kaikad pannud, oleks õhtul hoopis teised skoorid olnud.
Kokku mul siis päeva peale vaid 4 vimba. Ainil 2. No see üks küll ei loe tegelikult... Vesi oli +87 kõrge ja 5 kraadi soe, temperatuur päeval kuni +18, kerge ida-kagu tuul....
Saunas arutades jõudsime arvamusele, et küllap reede õhtul olin sattunud tõusva parve peale. Hommikul aga kui vesi oli külm, siis parved olid augus ja ei liikunud. No paremat vabandust me oma kehvale tulemuslikkusele leida ei osanud.
...
Päev 2 - õppetund nr. 2
Tonkatada kaksteist tundi on tore ja tegelikult pole see üldsegi mitte nii passiivne tegevus kui võiks arvata - tegin eilse päeva peale tonkade vahet joostes lausa 17000 sammu ja läbisin sirka 11 kilomeetrit... aga sellegi poolest tüütab nii pikk püük lõpuks ära. Seetõttu vahetasime pühapäevaks püügivahendeid. Lihtkäsiõnge (mul) ja tavalise käsiõnge (Ainil) vastu.
Hommikul magasime eilse unevõla tasa ja nii saabusime suvisele vimmasirgele kella kaheksa paiku. Rahvast siin polnud, massid ikka allpool püüavad. Laksasime mõned söödapallid vette ja lasime korgid triivi.
Umbes tunnike hiljem konstanteerisime fakti, et siin pole kala. Või siis ei võta. Pigem aga ikka see viimane, sest selle aja jooksul eemale asetatud Aini tonkat keegi ikka kaks korda kõlistas. Kuna püügiaega veel oli - pidime kella 13- ks majas tagasi olema - siis ehitasime uue plaani valmis.Toppisime suurema varustuse autosse ja haarasime ridvad kätte. Järgnes 1.5 kilomeetrine matk jõgede risti. Polnud selles kaldas seal kunagi käinud ja tahtsin ära proovida. Seadsime ennast täpselt risti nurka. Koht kui loodud särjele - suured veed jätsid kalda lähedale kena vaikse sopikese.
Kell oli kohe kümme saamas. Hommikust saati pilves olnud ilm keeras kraanid lahti ja hakkas tilkuma. Esialgu ühekaupa, seejärel juba korralikumalt.
Vastakaldal paar venelast platsis, vahtisid üsna tülpinud nägudega. Panime oma korgid siis vaiksesse vette teele ja ... kukkusime lammutama. Särge tuli ogaralt. Praktiliselt ketti. Suuremaid ja väiksemaid. Mere omasid ja kohalikke. Kala tuli pidevalt ja tulemuseks oli see, et ülejõe vanad üritasid oma korke meie kaldasse visata. Vool aga nii kiire ja kandis tamiili kenasti ära - lootusetu üritus.
Lammutasin oma kuldse kirbuga alguses särge ja siis proovisin rohkem voolupiirilt vimmale pihta saada. Mingi hetk kaks kena poissi kirbu otsa komistasid. Ain pani oma korgi rohkem kalda ligidale nii umbes kahe meetri kaugusele ja noppis sealt särgi. Ühel hetkel aga järsku vimma. Kahe meetri kauguselt, praktiliselt jalge eest.
Järgnes ühine särje kakkumine 2 meetri kauguselt. Mina siis 8 meetri stella ridvaga. See pilt võis küll najakas olla - ritv pooles jões, kork jalge ees. Naljaga pooleks seletasin, et milleks mulle nii pikk kaigas, kui jalge eest püüame:-)Pidu ja pillerkaar kestis umbes kella 11-ni välja. Siis tuli päike välja ja hoog rauges. Särge tilkus aina vähem ja ka vimmaga tundus sandim olevat. Vaid üks veel eksis konksu otsa ära... Enne kahteteist keeras kala suu täiesti lukku. Õnneks pidimegi astuma hakkama. Ain tõstis kilekoti täie maxima valitud särge - pidime ju samastuma keskkonnas oleva seltskonnaga - seljakotti ja kõndisime minema.
...
Tagasiteele jäi ette sonn. Üks osa sellest oli vee languse mõjul jõest ära lõigatud. Sellest läbi minnes avastas Ain langenud puu all veest kaks sabauime. Kaks vimba olid ennast nii 5x8m suurusesse lompi "kinni jooksnud". Sügavust seal vaid 20 sm. Üritasime neid sealt siis kätega kätte saada,aga püüa sa tuult väljal. Lootusetu, kuigi ühel õnnestus isegi korraks käega ümbert kinni saada. Peagi oli vesi nii sogane et loobusime sellest. Need kalad on küll hukule määratud, kui just kiirelt veetõusu ei tule...
Kodus kaalusime särjed ära, 5 kilo valitud kalu. Kahe tunniga. Täna oli siis ülejõe venelastel ilmselt samasugune tunne, kui meil eile. Nägime neil kogu püügiaja peale vast kahte särge... õppetund siis sisuliselt ka sama mis eile - vaid paarkümmend meetrit vahet ja kui erinevad võivad olla tulemused.Vimbade seis jäi siis 3:1 mulle. Uusi paikasid tasub proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar