Neljapäeval ja reedel pidin tööasjus Pärnus olema ja see võimaldas reede õhtuks pisut varem maale jõuda. Hea võimalus kiireks õhtuseks püügiks. Proovisin labidaga maad kaevates pisut mullausse otsida, aga muld alles üsna jääs. Nii pidin poolakate ja kärbsetõukudega hakkama saama.Kella viieks olin jõe ääres. Rumba all. Paar autot silla peal. Paar autot kääru peal. Võtsin platsi sisse augu ülemisse otsa. Millegipärast olid teised püüdjad kõik rumba sirgele sammud seadnud ja nii oli mul ruumi laialt.
Kaks tonkat enda platsile - üks ussidega varustatud ja teine punase kirbu ning kärbsevastsetega varustatud. Kolmas tonka pisut allavoolu, õunapuu alla. Sinna ka poole ussid nr. 3 otsa. Kogu see rahmeldamine võttis päris higiseks. Väljas ikkagi 16 kraadi sooja ka. Nagu suvi juba.
Libistasin vaikselt ühe õlle ja jahtusin idatuule abil maha. Kalad otsustasid viisakalt mind mitte segada. Peale "puhkust" viskasin tonkad ümber. Ikka vaikus. Vesi oli eelmise nädalaga võrreldes üle poole meetri madalam, no peaks ju ometi juba liikuma. Tõsi, veetemperatuur oli ikka veel üsna külm, vaid nelja kraadi ringis. Silla juures oleval sonnil oli lausa jää veel peal...Poole kuue paiku hakkas juhtuma. Esmalt kuidagi vaikselt nökerdades hakkas keegi vasakpoolse tonka kallal omi asju ajama. Kahtlustasin küll särge aga peale paariminutilist togimist tõsteti 100 grammine tina hooga lendu ... sooh esimene vimb oli peale väsitamist kaldal.
Uuesti tonka sisse. Vaikus. Lasin tinal pisut edasi libiseda, paar minutit hiljem veel korra ... ja ... järgmine võtt oli juba väga lennukas. Kelluke pani killadi-kolladi karjuma juhtides ilmselt ka kilomeetri kaugusel olevate püüdjate tähelepanu minule. Kala tuli visalt vastu punnides üle kaldarohu. Teine vimb sumpa.
Kella kuueks ehk siis poole tunniga oli viis kala sumbas. Kõik ühe ja sama tonkaga. Kärbsevastset ei suvatsenud keegi puudutada. Sama lugu ka sügava peale seatud ridvaga. Peale kelle kuute liikus suurem parv ilmselt edasi ja ning võtud harvenesid oluliselt. Poole kaheksa paiku sain viimase vimma. Üheksanda. Ja peale seda kadus vimmavõtt täiesti ära, vaid särjed käisid aegajalt usse rüüstamas. Muudatust ei toonud ka päikeseloojang ega ka hämarik.Lõpuks jäigi kokku siis 9 vimba, 8 poolakate usside ja üks lõpuks ka kärbsevastsetega. Neid täna millegipärast ei himustatud. Ei aidanud ka punase kirbu vahetamine kollase vastu. Noh natukene aitas - sellega sain kellegi põhja jäänud söödatopsi rakenduse kätte:-)
Kevad on käes. Mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar