Kui vimma sirgele jõudsime, saime aru, et olime hiljapeale jäänud. Üks auto oli enne meid saabunud ja mingi seltskond tegi kand-varvas allavoolu minema. Sättisime ka ennast kiirelt teele ja lootsime salamahti, et äkki ei lähe meie paika. Jätsime Pusa oma suure seljakotiga vaikselt kulgema ja tegime Sabaga kiire rännaku. Eesolijad tundusid pisut ekslevalt ja panid ristist mööda ja nii paigutasime ennast terveks päevaks planeeritud püügiks õigele lõigule paika. Käisin mahajäänud Pusal veel õllega vastas, et too lõpuks ikka kohale jõuaks:-) Ja siis läks püügiks.Ilm selline sudune. Kusagil mingi päike läbi pilvede piilus. Tuul läänest, hommikul üsna nõrk, kuid päeva peale tegi ka pisut valjemaid iile. Õnneks oli soe, temperatuur stabiilselt üle kümne kraadi. Vesi eelmise korraga langenud, aga ei hullult, vast kümme-viisteist sentimeetrit.
Esimesed paar tundi olid üsna paljulubavad. Peagi esimese vimma sain. Särge tuli. Pusa sai oma elu esimese vimma ja hiljem ka teise, nimedes selle siis austusväärselt rekordvimmaks... Ise noppisin neli tükki välja, punase kirbuga. Saba, too keksis ühelt jalalt teisele ja süüdistas varustust:-)
Kella üheksa paiku sättisin ennast auto juurde tagasi. Saabus Kõuts koos kahe enda lapse ja minu poisiga ja koos vantsisime samasse kohta. Selleks ajaks tuli päike ka välja ja keeras ilma päris soojaks. Poiss lausa t-särgi väel ringi tatsus, keeldudes kangekaelselt midagi selga panemast. Kui tavaliselt on päike kevadel pigem hea märk, siis nüüd läks risti vastupidi, keerates kogupere kalapüügiürituse lihtsalt värske õhu hingamise ürituseks.... Isegi särg otsustas vaikida. Kala lihtsalt ei närinud....
Poolteist tunnikest hiljem saatsime hilised saabujad auto peale tagasi ja jätkasime püüki. Ilmamuutus oli kaasa toonud voolumuutuse, Vigala vool hakkas vaikselt Velise omast üle käima ja kala kolis meie kaldast teise kaldasse. Nii me passisime sisuliselt tühja, saades terve päeva peale mõned särjed, samal ajal kui vastaskaldal paar meest üsna regulaarselt vimbasid venitasid. Suurest antivõtust tingituna tegelesime muude asjadega... Saba näiteks turnis pool päeva puu otsas ja üritas ridvaga püüki segavaid oksi maha saagida. Vastaskallas sai ilmselt mõnusa etenduse osaliseks.Üks metsvint sai ära kodustatud. Istus teine meetri kaugusel ja nõudis kohutavalt lärmakalt süüa. Või siis emavinti. Täpselt aru ei saanud. Igal-juhul kui kalale mõeldud sööt noka ette sattus, tekkis mõnus vaikus. Aga vaid hetkeks...
Kokku siis mul lõpuks vaid kaheksa vimba. Pusal kaks. Sabal ... Vastaskaldal olnud vene vanamees tõmbas päeva peale vast kolmkümmend tükki. Vägisis jäi mulje, et kala kulges kergemat voolu pakkunud Velise suunas. Pusa muidugi arvas, et neil needus küljes - eelmine aasta ju üldse nullile jäid......
Pühapäeva õhtul, kui külalised ära saadetud, kõik tööd tehtud ja lapse jalgpallivõistluse transport Talllinna ja tagasi seljataga, jõudsin õhtul veel jõele. Nii poole kaheksa paiku. Samasse kohta.
Tatsasin kohale ja avastasin, et peibutussööt sai maha jäetud...krt. Egas midagi, tuli ilma proovida.Jõevool oli 24 tunniga pisut muutunud. Vigala haru oma kopika võrra nõrgemaks muutunud ja seetõttu mõned keerised uuesti minu kaldasse tekitanud. Kuldne kirp koos kärbsevastsetega otsa ja läks püügiks.
Järgmise kahe tunni jooksul sain viis vimmavõttu, millest neli ära realiseerisin. Mõnusalt suured pätsid. Pea kümme särge veel sekka. Kalaparvesid aga pidama ei saanud, kõik võtud pikkade vahede tagant.
Hämaras tulin tulema. Tagasiteel karjus sokk umbes saja meetri kaugusel olevas metsatukas. Pisut kõhe oli:-)
Heh...oli mönus kala vedimine autosse? :D Kusjuures mul sama teema oli...hommikupoole ainult minu kaldast vimb. Lõunast hakkas juba teiselt poolt tilkuma ja siis juba järjest sealt võeti. Vimmasirgel mingi seltskond maasturiga tundis huvi kas turb võtab :D:D Aga lilla kirp jäi see kevad proovimata. Ära muretse, uue hooaja siiapüügiks ta kalakasti ikka jõuab. Ilusat töörahva püha! :D
VastaKustuta