Päeva alguses ma ei teadnudki sellisest landist nagu Jakki. No natukene teadsin, Tõnu seda kasutas mingi aeg. Aga muidu....Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest et hommikul kell 7.15 läks uni ära ja hakkasin blogi kirjutama. Teised põõnasid mis kole. Kaheksani välja. Mul selleks ajaks juba kaks tassi kohvi hinge taga...
Hommikutoimetused algasid vanade traditsioonide ennistamisega. Kunagi käis meil kalal üks mees, kes kell 8 pitsi täis kallas. Hea aasta oli, kala saime siis ohtralt. Kas see nüüd just sellest tingitud oli aga otsustasime selle traditsiooni ühekordselt taastada ja tegime rituaali läbi. Meeldiv see polnud, aga eilset saaki arvestades, ega kehvemaks enam olukord minna ei saanud.
Väljas mõnus sügisilm. Sooja paar kraadi, vesi auras. Tuul polnud ka veel tõusnud. Suundusime oma paadiga linna poole, Kõuts suundus merele. Alustasime ebatraditsiooniliselt - kõik meetmed needuse eemale peletamiseks, tuli kasutusele võtta - trollimisega. Koskineni haru suudmest kuni diivani auguni välja. Uus algus, vana tulemus...Järgnes kahe silla vaheline ala. Vee temperatuur polnud võrreldes eilsega eriti muutunud. Endiselt 11+kraadi. Võtsime augu aluse ja selle pealse paari ankrupaigaga läbi, ilma et midagi oleks juhtud.
Plaan oli edasi kulgeda teisele poole linna. Mõeldud tehtud. Suund läbi linna. Alguses landid järgi, hiljem juba keskmise hooga sõit. Üks jessest lühem ahven otsustas kangelast mängida. Sellest oleks terve pere mitu head päeva söönuks saanud:-)Pikk tee sai kella üheteistkümneks selja taha jäetud. Kajalood andis vähekene lootust ja sättisime ennast ilusate majade alla ankrusse. Kohe esimene vise ja latikas silikooni üritas haarata. Algus oli küll lubav, aga ... Kaks ankrupaika, null kala.
Järgmisena trollisime. Ülesvoolu. Terve sirge kuni sillani välja. Jigitamine silla juures, trollisime veel pisut. Müstika, lood kala näitab, lant kala ei anna. Võttu ka mitte. Vahet ei olnud mida otsa riputasid.Lõpuks sellest paigast tüdinesime ja trollisime allavoolu tagasi. Koit just samal hetkel vastu tuli ja ülesvoolu paikasid kammima suundus. Hiljem selgus et paarimees 4+ ja 1.5 kilose haugi sai, koha aga polnud kodus.
Kella poole üheks jõudsime linna kodupoolsele küljele tagasi, olles teepeal veel mõne ahvenaga maadelnud. Keskendusime silla järgsele sügavale augule. Trollisime, jigitasime, trollisime ... tegime paar õlut. Mida polnud, seda polnud. Peale ahvna, kes nagistasid aegaajalt.
Kella poole kolme paiku kukkus Oskari paatkond korraga koha tirima. Kolm kala jutti. Selle peale sättisime ennast viske pikkuse jagu kaugusele ankrusse. Esmalt allavoolu, hiljem ülesvoolu. Ja hoppa punkt kell 15.15 tegi rohelise kp paitsi landiga keegi krõpsti. Ja koha otsas. Venis teine kümne meetri sügavusest pikapeale üles. 1.4 kilone. Ikkagi esimene ausal teel (jigitamine) saadud koha sellel reisil.
Kella kuue paiku jõudis ilmateate poolt lubatud vihm kohale ja nii otsustasime viimase tegevusena enne kojuminekut panustada trollimisele divani augu tsoonis. Siis sekkus ootamatult mängu Jakki nimeline vobler, mille Tarmo oli mingi aastat kaks tagasi jõe põhjast üles kakkunud. Too roheline-punane korralik "pabul", otsustas komistada 4.9 kilose koha suhu nii, et lant täiega kalal suus. Tarmo uus rekord oli sündinud. Väga ilus kala, tegi kadedaks küll. Järgnes 1+ kilone ja siis veel üks mõõdupiiril koha. Minu jessed samal ajal nautisid ilusat vihmast ilma ilma kalu segamata.Päeva lõpuks seega Tarmol 3 koha, mul 1. Kõutsi paatkond härraseid haugisid kiusasid. Mõned erineva suurus ja välimusega kollid koju toodi. Me täna õnneks limade otsa ei komistanudki.
Homme juba koju. Ma ju räägin, et vara veel sai tuldud:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar