Viiesajas...

... jutt. Siin blogis. Nagu juubel või? Aeg läheb tõesti ruttu.

Lõpuks ometi kalale. Tükk aega pole aega saanud, nüüd siis lõpuks kohareis Soome. Pikalt plaanitud. Neljane seltskond. Tarmo, Kõuts, Arvo, mina. Ületulek üle lahe oli päris kole. Päev varem alanud torm oli küll raugemas, aga laine lahel täiesti korralik. Kõiketeadva interneti väitel 3-4 meetrit. Laksasin hommikul laevas kohe kaks tabletti sisse...

Igal-juhul saime me elusalt Soome ja edasi oli köki-möki. Kõuts oli roolis ja tegime tema rõõmuks järepanu õllepurkide avamise hääli. Meil und ei olnud, Kõutsil vist võis olla küll:-)

Kohale jõudes avanes slipi juures vaatepilt, mida ei ole ammu näinud. Vesi jões jõhkralt kõrge, sild täiega vee all. Ilm väljas põrgu, mis põrgu. Tuul meeletu, korralik laine jõel. Õnneks päikene vähekeni eemalt piilus ja sooja pakkus. Asjad paati ja mökki. Kohapeal arvasin Mehise olevat, aga too oli kuhugi kadunud, täisvarustuses paat sadamas, aga meest ei olnud. Kadunud mis kadunud. Küllap oli kodu ära läinud.

Paadipuhastus (aitäh Bonderile, kes eelmine nädal paadi veest tühjaks oli visanud!) läks kiirelt. Asjad kokku ja veele. Poole kolme paiku olime juba paadimootori bussist välja vedanud ja püük sai alata. Alustuseks kümne haru auk, kus esimese viskega kerge toks, mis aga ei saanud jätku... Seejärel kaks ankrut saare taga, siis kümne haru alumine osa, ilusa maja ees üks ankur... mida pole seda pole. Vool täitsa ok, 20 grammisega paras püüda. Koha aga pole.

Mingi hetk sõitis Kõuts mööda ja lehvitas oma möödu piiril koha (hiljem selgus, et pidavat viie kilone olema:-)). Meil aga null, mis null. Kolisime trollimisele üle ja koheselt kilone haugikoll. Sel ajal kui kukalt kratsisin, et mida sellega teha, lasi koll jalga. Probleem hoobilt lahendatud.

Järgnes paar kilomeetrit trollimist ilma ühegi võtuta. Lõpuks enne diivani auku korraks keegi korraks otsas käis, kuid ära pudises. Diivanite juurde jõudes aga korraga keegi korralikum otsa kargas. Esimene emotsioon oli - haug. Tõmbles nagu kentsakalt. Teine emotsioon - ikka koha. Istus põhjas ja üles ei kippunud tulema. Pika venitamise tagajärjelt lõpuks kala paati sain. 2.6 kilone pontsakas koha. Ahvena moodi jessega. Selle reisi esimene kala, alguse üle ei saa nagu kurta.

Panime ennast ankrusse ja jigitasime samas paigas. Sain korraks kellegi võtma ja hetkeks ka otsa ... ilma järge tulemata kolisime uuesti trollima. Koskineni haru juurest järgmine, 900 grammine. Ja seejärel 2 tundi, just just, 2 tundi ... ei midagit. Käisime trollides kuni uue majani välja, seejärel kümne haru pidi kuni slipini. No mida pole, seda pole. Poole kaheksa paiku kuulutasime esimese pooliku päeva lõppenuks.


Kõutsi paatkond piirdus seekord selle ühe kolliga. Lisaks trotsisid nad merelainet pea punase majani välja ja käisid ka linnas ära. Ekskursioon oli selle nimi:-)

...

Õhtune kõne Spinnerile andis teada, et neil hea päev oli olnud. Nende paadis 8 kala, 1-2.2 kiloni välja. Teised paadid pisut vähem, aga kõik said midagi. Jigitamise tipptund oli olnud kella ühe ja kolme vahel. Trollimise rõõme jätkus aga õhtuni.

Ma ikka arvan, et vara veel - vesi ca 12 kraadi. Homme aga juba uus päev. Elagu reede!