Tornio jõel 13-14. juuli 2019

Laupäev oli selle korra viimane täispikk päev. Pere, eeskätt muidugi pesamuna, kellel on eluks vaja ainult ühte asja - internetti, nõudis kodust päeva, mis minu jaoks tähendas seda, et sain võtta jõest mis võtta andis. Terve päeva peale sai tehtud kolm vooru sõudmist.

Hommikune püük möödus järjekordselt rasketes tingimustes. Väljas puhus põhjatuul, mis vahepeal vastikult tugevaid iile tegi. See muutis sõudmise põrgulikult raskeks. Kahe tunniga sai tiir kuidagi ära tehtud.

Suur osa aerutamisest kulges kui kaevus, aga päris tiiru lõpuosas otsustasid mõned lõhed hüppeid demonstreerima hakata. Üks otsustas pea ees salto teha ja maanduda saba peale. Hüpe oli päris pikk ja toimus allavoolu hüpates. Kuidagi vales suunas minek kalal? Kõik see toimus umbes 50 meetrit minu liinist eemal ja siunasin ennast, et miks ma küll sinna ei olnud sõudnud, kui korraga vasakpoolse hejo kohale korralik küür koos seljauimega kerkis ja vette tagasi vajus. Mnjah -  vabandust, et lant teile ette jäi ja olite sunnitud sellest üle saamiseks vee peale kerkima. :) Kui midagi positiivset otsida - vähemalt sõudsin kalakohas.

Tiir oli hullult väsitav ja läksin hommikusöögile ära. Ja kuna tuul ei näidanud mingeid muutumise märke, siis tegin lõunauinaku ka veel otsa. Hiljem  käisime mökki eest maksmas ning järgmise aasta broneeringuid kinnitamas. Nii see päev vaikselt veeres, kui kella nelja paiku hakkas ilm muutuma. Tuul keeras itta. Oli aeg teiseks tiiruks.

Tegin pika laskumise Tupo jõe august kuni slipini välja. Vaikus valitses nii vee peal kui ka vee all. Isegi harjus vaikis jonnakalt. Jõgi oli tühi mis tühi, vaid mina oma väikese lootsikuga.

Peale tiiru tegin väikese söögipausi ja läksin juba õhtuseks vahetuseks peale. Ilm oli mõnus, tuul vaikne, püüda hea. Andsin aerudele mõnuga hagu. Otsustasin Tupo jõe augus isegi putukat mitte järgi panna, et auk põhjalikult läbi kammida. Muidu mõni harjus oma võtuga püügimaa kokku sulatab. Augu lõpus oleva kivi juures panin alles putuka ka sabasse ja koheselt pandi sellele korralik pauk. Ritv tahtis paadist plehku panna. 555 grammine (Hiina täppiskaal:-)) harjus rändas peale pikka võitlust külmakasti.

Jätkasin saare juurest uuesti sõudmist peale kala pildistamist kalda ääres (muidu saan jälle süüdistusi ainult loodusfotode kohta:-)). Saare tagune ja suure männi auk ei pakkunud ühtegi lõhe selga ega plärtsatust. Suundusin pumba augu poole, kui kella poole kaheksa paiku ärkasid kõik lõhed justkui stardipaugu peale. Hüpe siin ja hüpe seal. Nagu eilegi.

Pumba auk läbi kammitud, järgnesid kärestikud. Üks kala näitas ennast, võtma ei saanud. Viimase kärestiku kõrval olevale sügavamale augule jõudsin seekord natukene hilja võitu, magasin õige suunamuutuse maha... nii sain vaid augu alumist äärt kammida. Olin paadiga kohe-kohe langemas madaliku servale, kui korraga nii kümne kilo kanti lõhe punase edi kohal ennast soliidselt õhku sirutas ja stiilse peakaga vette tagasi maandus.  Kõik oli nii stiilipuhas, et isegi plärtsatust ei kostnud. Kala oli nii lähedal, et võin mürki võtta et emane lõhe oli. Vaatepilt oli igatahes vaatamist väärt. Seekord ei osanud isegi pahane olla, et lant ära põlati. Hakkan vist juba harjuma, et landid ongi ülehüppamiseks mõeldud:-)

Paarsada meetrit hiljem läksin uuele tiirule. Poolikule tiirule. Võtsin samad kärestikud uuesti, kuid elumärke rohkem ei olnud. Vaid harjus sattus korraks marru, paar tükki külmakasti juurde panin. Paha lugu, aga järgmise õlle maitses seetõttu kalalõhnalisena...

Tegin veel ühe tavalise tiiru Tupo jõest slipini ja kella üheteistkümne paiku kuulutasin õhtu lõppenuks. Olin viimased kaks tundi jõel ainukene paat, enne käis naabrimees ja üks paat korraks vett testimas, kuid lahkusid peagi pettunult.

...

Hommikul üritasin kella üheksa paiku peale minna. Keha aga ei võtnud vedu. Ja nii kebisin magama tagasi. Lõuna paiku tegin veel enne ärasõitu kaks tunnikest imeliselt mõnusas sõudmise olustikus - tuul puudus ja ilm oli kergelt pilves. Nägin paari kala, kellele ka kenasti peale sõitsin. Sama hästi oleks võinud ka mitte sõita. Tean küll, et kõige olulisem on võtu saamiseks õigesti landi enne sõudmine/pakkumine, aga aru ei saa kuidas seda peaksin tegema. Olen kõik oma väljamõeldud variandid ära proovinud. Korduvalt kusjuures. Kas järgmisena  peaks äkki pea peal seistes lante serveerima?


See reis siis jäingi lõhe võtuta. Harjused natukene tekitasid lohutavat elevust, aga kokkuvõtvalt olen ikkagi pettunud. Loodetavasti saab augusti püük olema rohkem actionit pakkuv.

Lante, mis toimisid seekord polnud. Valesid kalasid meelitas veest välja eeskätt punane edi.

Tornio jõel, 12 juuli 2019

Hommikune ärkamine nagu ikka kella kaheksa paiku. Jõe äärde vantsides ja pahvaka põhja tuult vastu vahtimist saanud, mõtlesin et sammun voodi suunas tagasi ... aga noh kui juba sai alla vantsitud, siis võisin vaevaks hommikuvõimlemiseks ühe kõva sõudmise ära teha. Lasin paadi samast rannast lahti ja kulgesin soome kallast pidi minema.

Tõeliselt vastikult puhus, kõvast aerutamisest vaatamata panin nagu kanuuga allavoolu leekima. Enne Iivika kivi sain lõpuks rahulikuma vee ääre peale, et hetkeks hinge tõmmata. Samal hetkel vajutas keegi punase ediga varustatud ritva. Paindesse ei jäänud, kärri ei jätkunud. Löögi tugevuse järgi pigem miski suurem harjus kui lõhe.

Edasi esimesest kärestikust paremalt mööda, kui ühte lõhet sabaga vahtu peksmas nägin. Hetk hiljem ka teist. Andsin siis aerudega samal liinil auru juurde, uskudes et miski parv äkki kulgemas. Nii kuni pumba auguni välja. Sinna jõudes jäi olukord painama ja panin ridvad kokku ning tulin samale marsruudile tagasi.

Landid sada meetrit enne Iivika kivi uuesti sisse. Üsna kalda ääres, et paat vähem alla vajuks. Hakkasin viiendat ritva alles panema, kui punase ediga varustatud ritv uuesti ellu ärkas. Sedapuhku jäi keegi ka otsa, aga selgelt mitte lõhe. Haug kurask. Konks nokast kinni. Krt.

Peale esimest kärestiku otsustasin, et tõmban siis kivide taguse rahulikuma ala ka läbi. Tulemuseks uuesti sama landi otsas haug. Kulgesin pumba auguni välja ja tulin tulema. See polnud püük vaid tuulega võitlemine.

...

Päeva veetsime Jaipaljukka polkul. Ehk ühel matkarajal, millel polnud varem käinud. Pellost pisut Rovaniemi poole. Päris huvitavalt oli rada tehtud - seitsme kilomeetrise trassi peale vaheldus maastik oma viis korda. Algus kulges läbi madalmaa laudteel. Seejärel jääaja poolt kokku tassitud kivihunnikumägi. Vahelduseks tavalist männimetsa, kus vanimad puud 400+ aastat vanad (NB! Soome vanim mänd on 800+ aastat vana ja asub samuti Lappis). Peale puhkekohta oli meie kodumaise kuusepadriku kord. Ja lõpetas raja kultuurmaastik istutatud ameerika mändide, kaskede ja teiste sisse toodud liikidega. Lahe ja huvitav rada oli. Keegi oli kõvasti vaeva näinud.


...

Õhtusele püügile sain kella kuue paiku. Tegin kaks ja pool-pool tiiru. Esimene soome kaldas ei andnud ühtegi märki kalast. Tuul oli vaibunud ja sõita oli mugav. Aga igav hakkas.

Teise tiiru võtsin ette Tupo jõe suudmest. Kündsin korralikult aerutades kõikvõimalikud sügavamad alad läbi ja jõudsin Jaanuse maja alla välja. Kuni sinnamaani nagu kaevus. Seejärel ärkas aga jõgi justkui laksust ellu. Esimene lõhe hüpe enne saart. Teine saare kõrval. Seejärel keskvees kaks hüpet.  Eemal madala peal veel üks.  Võtsin vaevaks keskvee läbi aerutamise. Paarile hüpanud kalale õnnestus üsna täpselt peale sõita, aga...

Enne pumba auku panin ridvad kokku ja läksin saare juurde tagasi. Alustuseks jälle üks kala ennast näitas. Sõudsin tema ees ennast rihmaks... siis pikalt-pikalt vaikus, kuni teise kärestiku juurde jõudsin. Olin plaaninud kärestikust pisut eemal mööda minna, kui ilus kala kärestiku ees oleva kivi taga õhulennu tegu. Selline 7-8 kilone, hüpe pikk ja ilusa kaarega. Loomulikult vahetasin trajektoori ja sõidutasin ka selle kala nina ees lante niikaua kuni suutsin...

Järgnes laskumine piki kiiret voolu, kus Lasse kivist keskvee poole järgmine lõhe ennast näitas. Juba eemalt sain paadi samale liinile ja laskusin rahulikus tempos kalale sisuliselt lagipähe. Vähemalt arvasin nii. Kuni kala kümme meetrit paadist paremal pool välja hüpates mu arvamuse kummutas.

Peale kärestikke panin kiirelt ridvad uuesti kokku ja läksin uuesti sama trassi proovima. Pumba augu juures landid likku ja nähtud kalapaigad usinalt läbi kammitud. Lasse kivi kõrvale jõudes otsustas lõhe seekord väljahüppe teha täpselt punase edi landi kohal. Kerkis nagu torpeedo otse veest üles ja maandus saba peale. Ime, et maandudes saba pidi konksu otsa ei kukkunud. Kala käitumine oli justkui näkku irvitamine - kaua sa tropp siin sõidad, ma ei kavatse niikuinii võtta. 100 meetrit hiljem paningi ridvad kokku ja kuulutasin päeva lõppenuks. Päris tigedaks ajas seekord see kala mind. Oleks viiesajane taskus olnud, oleks selle vette visanud ja käratanud "osta endale ise meeldiv lant, raisk". Täiesti lootusetu tunne, usk kukkus miinusesse, tahe nulli...

Ei ole vist minu kala seekord jões.

Tornio jõel, 11. juuli 2019

Taas üks kolme vooru päev. Imeliselt ilusa suvise ilmaga. Päike, päike, päike. Kuusteist-seitseteist kraadi sooja. Ja tuule keeras idasse ning seegi oli üsna nõrgake. Vesi langeb ühtlase tempoga. 5 cm ööpäeva jooksul. Lasse kivi tuli eile vee alt nähtavale. Sõitmiseks seega pea ideaalsed olud.

Esimene voor toimus enne pere ärkamist. Kella 8-11. Hiljem selgus, et kell käe peal on unustanud ennast rootsi aega. Ehk siis tegelikult kellavahemik 9-12. Tegin tiiru Tupo jõe august, Jaanuse maja alt, saare eest ja saare tagant, pumba auk, kärestikest keskvee poolelt ja kiiret osa pidi kuni laia alani välja. Lausa kuute kala nägin pinnas. Üks mängis juba mitmendat korda paadi randumise juures oleva kärestiku kõrval. Justkui narritades. Teised mängisid pumba augu ja kärestike järel oleval lõigul.

Pealelõunal kella kolme paiku tegin järgmise kakstunnikese. Alustasin Unto rannast. Esmalt vahetasin oma paadi tooli ära. Vana tool oli nii kuradima kõva, et isegi pehmendavatest patjadest hoolimata lõid kannikad tuld. Otsisin välja oma eelmise aasta mugavustega tooli, mis viis raskuspunkti ahtrilt seljale üle, aga vähemalt mõnda aeg oli mugavam sõita.

Lükkasin paadi samast kohast rannast lahti ja panin landid järgi. Sain vaevu meetrit viiskümmend sõita kui lillaka poppeli otsa 500+ harjuse lõi. Väljavõtmisel mässas kala hullu moodi, nii et lõpuks oma randa paadi ära tüürisin ja sasid lahti harutasin.

Uus katse samast alguspunktist. Kulgesin piki suurt voolu kuni keerasin saare ette. Seal ootamatult punase edi kivisse kinni sõitsin ja nii kaua kui lanti lahti vehkisin panid kaks äärmist voblerit nokad kokku. Uuesti randa. Uuesti harutamine ja järgmine katse saare esist auku künda.... Saare esine, saare tagune, männi auk, pumba auk ja kärestikud otsa. Null koma null võttu. Isegi harjus vaikis, kui mõni üksik pudin arvesse võtmata jätta.

Õhtul tegin peale jalgpalli veerandfinaale, milles osalesid Argentina ja Paraurugai:-))), veel ühe tiiru. Vastavalt Aini eilsele soovitusele "back to the basic" võtsin uuesti ette Tupo jõe augu ja rootsi saare piirkonna. Olin just kiire ala lõpus, et tõmmata paat vaiksesse nurgatagusse ja ... põrutasin niimoodi kivisse, et jäin paadiga kivi otsa kinni. Paat ise veel risti vooluga ka, nii et asi kiskus üsna kiiresti kreeni. No täpselt nagu "back to the basic" mees:-)

Korjasin ridvad välja ja kiigutasin ennast kuidagi kivi otsast maha. Vesi langeb sellise kiirusega, et enam ei saa igalt poolt suvaliselt sõita...

Tegin pea sama tiiru mis päeval, vaid kärestike järel tõmbasin soome randa ja lõpetasin slipi juures. Vaikset ala sõitma ei tahtnud minna - imelikul kombel olen kogu selle aja jooksul vaiksel alal näinud ainult kahte kala hüppama - ja nii sõitsin uuesti tagasi Tupo jõe juurde. Tegin pool tunnikest väga kõva tööd aerudega, kammides kiiret ala nii aeglaselt kui võimalik läbi. Vahet ei olnud, tulemus oli täpselt sama mis mõõdukal või aeglasel sõidul. Kell 11 tulin sauna ära.

Päeva peale sai kasutatud: punast edit, lillakat poppelit, oranzi wäylät, puna-musta wäylät, uut rohelist edi, kuldset jässet, kahte uute ostetud lanti, mille nimed veel meelde pole jäänud...

PS! Naabrid said eile ühe viie kilose. Nood käivad öösel peal ja ülesvoolu olevatel aladel. Kahtlustan et sealt poolt ka kala pärit.

Vaikus, vaikus, vaikus, 10. juuli 2019

Tornio jõel, täispikk päev, 09. juuli 2019

Pere ei tahtnud päeva jooksul kuhugi liikuda, nii sain kõvasti sõuda. Alustasin juba kella kaheksa paiku hommikul ja tegin päeva peale 3 vooru. Esimene paari tunnine. Teine päeval samuti paari tunnine. Ja lõpetasin nelja tunnise satsiga.

Ilm oli ilus, päikeseline ja soe. Vaid viimase korra esimesed kaks tundi tõmbas pilviseks ja tegi pisut tumedama olustiku. Isegi päikeseprillid pidin eest ära võtma.Veetase vaikselt kukub, olles algusega võrreldes umbes viie sentimeetri võrra allapoole tulnud. Ainukene püüki segav faktor oli tuul. See puhus põhjast, õnneks küll üsna nõrgalt. Ilmaprognoosi viiest meetrist sekundis jäi ta küll väga kaugele. Õnneks.

Positiivse poole peale võib kanda üsna mitu asja. Esiteks selle, et harjus oli päeval väga tige. Korralikke rabamisi ja ära kukkumisi üsna mitmeid. Enamasti suured kalad. Ühe ära võtsin, see 550 grammine oli. Ja sugugi mitte suurim, kes otsas käis. Teiseks see, et suutsin viie ridvaga sõita terve päeva ilma et sassi oleks liine saanud. Lõpuks jäid lantide kaugused vasakult lugedes - 10m ,13m, 15m, 18m, 12m (kõik numbrid "umbes"). Nii et kaks vasakut mängisid teine teise ligidal kenasti oma liinis, üksteist segamata. Ei tea kas peaks hakkama mõtlema kuuenda ridva peale? ... Ja loomulikult võib plusspoolele kanda selle, et ei uputanud ühtegi mootorit ära, ega tõmmanud ühtegi konksu näppu:-)

Päeva jooksul sai kõvasti lante vahetatud. Hetkeseisuga võiks siis maha kanda järgmised voblerid: punase edi, helepunase edi, uue saksa edi, vana saksa edi, lilla poppeli, punase-rohelise poppeli, punase-kollase poppeli, oranzi wäylä, must-puna lilli, lillaka hejo, saksa jässe, kirakka, hk haba... kindlasti läks mõni juba meelest ära. Ainukesena neist lantidest puudutas heledat edit üks harjus. Muidu seisid ridvad stoilise rahuga paigal.

Neljas kohas nägin lõhet mängimas. Esimene meie oma rannast vaevu 100 m ülespoole. Teine Jaanuse sauna all. Selle kala puhul kahtlustaks pigem merikat - hüppas üks nii kahe-kolmekilone üsna nina all õhku. Kolmas mängis paar korda slipi ees. Neljas oli enne pumba auku kuivanud puu juures. Sellega sai natukene peitust mängitud.

Olin kala esimese hüppe ajal ca 20 meetrit keskvee poole. Kuna seal vool väike, siis tõmbasin paadi jõuga vastuvoolu ülespoole ja seejärel suundusin nähtud plärtsatuse paika. Kui omast arust olin õige koha peal ja landid kenasti "kala nina ees", otsustas lõhe paadist meetrit 7-8 paremal pool pinda tulla. Justkui märku andes, et üle sõitsin... Tõmbasin siis paadi vajalike meetrite võrra paremale, sain liinid otseks ja ... kala hüppas paadi nina juures, selja taga, viie meetri kaugusel korraliku maoka. Sinna ta minust jäi.

Kella üheksa ajal tulin lõpuks maha ära, sest suur jalgpall pidi algama. Argentiina versus Peruu. Messi sai 2-11 tappa ja on alagrupist väljakukkumise äärel. Väidetavalt olid peruukad sääsed ära ostnud ja kõik nad Messile kallale ässitanud...

Homme jälle päev. Äkki on minu lõhe ka juba jõkke tulnud.

Tornio jõgi, WTF, 08. juuli 2019

Päeval kondasime Rovaniemis. Kohustuslik kasutatud videomängude pood, pizza ja väike matk Ounasvaaras. Ilm vaikselt soojenes, päike paistis ja kraadid kerkisid. Päeva peale käis temperatuur kahekümne kraadi peal ära. Õhtuseks püügiajaks jõudsime kenasti tagasi.

Sättisin valmis oma viienda lõheridva - olin otsustanud, et neli kaigast on vähe. Enamus youtube omadest sõidab juba kuue mõni lausa kaheksa ridvaga. Vaja kuidagi konkurentsis püsida ja nii sai viies kaigas parda külge lisaks ridvahoidjasse paigaldatud. Pisut vildakas lahendus oli, aga proovimiseks käras küll.

Lantidest sättisin otsa: oranzika wäylä, kirakka, uue saksa edi, punase edi ja lillaka poppeli. Kuuendaks kaikaks panin jalge ette veel harjuse ridva ja punkt kell seitse lükkasin paadi kaldast minema.

Tuul sedapuhku idakaarest, mis tähendas, et rootsi poolele esialgu asja polnud. Nii tegingi soome kalda trassi. Kahest viimasest kärestikust keskvee poolelt ja enne paatide sisselaskmise kohta korjasin ridvad välja.  Rahvast oli sellel lõigul lihtsalt liiga palju, et seal normaalselt püüda oleks saanud. Nägin kahte kala. Esimene käis pinnas enne pumba auku, üsna kaugelt kaldast. Teine viimase kärestiku juures. Sassi polnud liinid terve tiiru jooksul kordagi läinud, nii et kannatas viie kaikaga püüda küll.

Teine tiir võtsin rootsi saare juurest, risti üle jõe soome poolele. Ja seejärel keset jõge alla. Harjus otsustas õhtu edenedes, et pakutav putukas on täiesti söödav. Selle poole tiiru peale käis umbes viis kala käest läbi. Ühe pea poole kilose ka paati jätsin.

Tuul oli vaikselt vähenema hakanud ja nii sain peale poolikut tiiru minna veel ühele pikale ringile. Sedakorda siis rootsi randa kündma. Alustasin Tupo jõe august ja tulin paremat kaldaäärt pidi alla. Saare esine ja saare tagune. Männi auk. Siis uuesti soome poole, kus kärestikest pisut kaugema liini võtsin.

Põhilised kohad olid juba läbitud, kui korraga harjuse ritv hea pauguga tantsima hakkas. Päris kena kala otsas. Tükk aega jändasin temaga, kuni lõpuks paadi juurde sain. Tõstsin siis kiire liigutusega tamiilist kala paati ja ühel hetkel suure rabelemise tagajärjel püherdas harjus paadi põhjas ...ning konks oli samal ajal minu näpus kinni. Ja korralikult kinni. Varrest umbes 3-4 mm oli liha sees. WTF. Kuidas see küll juhtus? Proovisin siis konksu välja tõmmata, aga kida oli vastu ja katse luhtus. Hammustasin tamiili katki ja panin ridvad kokku. Näpp püsti, kena putukas selle otsas kinni, sõitsin kodupoole minema.

Otsustasin, et paadis operatsiooni  tegema ei hakka, kuna desifitseerimiseks midagi võtta polnud. Vantsisin mökki ära. Otsisin viina välja. Kolm pitsi seespidiseks ja üks välispidiseks määrimiseks ja näpitsate abil jõuga konksu välja tõmbasin. Naine pani vaadates peaaegu pildi tasku:-) Verd väga palju ei tulnudki. Ja ka valu oli vähe väiksem, kui kartsin.

Sellega võis päeva lõppenuks kuulutada.

PS! Seoses katkise näpu probleemiga pidi harjused puhastama naine. Esimest korda nii umbes viieteistkümne aasta jooksul.

Tornio jõgi, 07. juuli 2019

Seekord tulime kohale vahepealse ööbimisega Kemis. Polnud selles linnakeses enne käinudki. Aga ega me millestki ilma ka polnud jäänud. Sisuliselt on tegemist ääremaal asuva tööstusliku aleviga, milles kirik, paari kooli ja hulk mõnekorruselisi magalarajoone. Linn oli täis erinevate motoversioonidega põristavaid pubekaid ja bemmitümpsu kuulmisvaegusega eputavaid seltskondi. Meie motell oli täpselt sellise platsi kõrval, kus nad kõik kokku otsustasid saada. Üks paras kakofoonia vältas pool ööd... Sellesse linna ma enam minna ei kavatse.

Hommikul vurasime edasi ja kella poole ühe paiku jõudsime Väylänpääle. Pikem jutuajamine Untoga, mökki sisse kolimine, paadi valmispanemine, ritvate kokku sättimine ....kõik võttis aega ja vee peale sain kella kahe paiku. Ehk siis püügiaeg viis tunnikest, kuni püügirahu ajani.

Ilm väljas selline kalapüügi nime vääriline. Sompus ja uduvihma poetav, 13 kraadi sooja, kergemat sorti kirde tuulega. Lantideks sai valitud vasakult paremale lugedes: hk haba punane, uus saksa edi, punane edi ja heledam hejo.  Vesi oli jões üsna "paras". Ei kõrge, ega madal selle aastaaja kohta. Temperatuur ka selline, mis lõhe eluviisile üsna sobiv. Nii et kõik nagu peab.

Alustasin Tupo jõe august. Algus oli harjumatult kohmakas. Kuna paat oli uus - eelmine oli sügisel ära lagunenud, siis ei leidnud pikka aega kuidagi mugavat positsiooni. Ja loomulikult ei sujunud esimene lantide sisselaskmine ka just kõikse paremini. Nii oskasin sisuliselt augu maha magada ja sain ennast enamvähem sobivasse rütmi alles selleks ajaks kui jõge ületama asusin.

Edasi kulgesin pisut soome kaldas, seejärel üle jõe tagasi rootsi saare ette, kus punase edi kivisse kinni suutsin sõita. Veepinnal veel ühtegi kivi näha polnud ja maamärkide järgi oli ennast üsna keeruline positsioneerida. Kuidagi sain landi ikka vabaks.

Rootsi saare esine ja tagune, suure kivi eel üle jõe soome poolele, pumba auk ja kärestikud kiirema voolu poolelt. Lõpetuseks soome kalda äär kuni slipini välja. Üks kala näitas ennast teise kärestiku järel.

Teine tiir uuesti samast kohast. Vahetasin hejo lilla poppeli vastu välja. Seekord olin juba asja käppa saanud ja kammisin Tupo jõe augu korralikult läbi. Korraks ühes kohas punase edi ritv kergelt nõksatas. Mõtlesin, et sain ilmselt augu servas olevale madalamale alale pihta, aga mõni aeg hiljem jäi lant veepeale lohisema. Tuli välja, et viieteistkümne sentimeetrine smolt oli hoopis otsa karanud. Tagumine konks korralikult suus.

Teise tiiru tegin peale alguse osa suuresti soome kalda ligi. Vaid kaks viimast kärestikku võtsin paremalt poolelt. Seekord nägin juba kolme kala. Esimene hüppas teise kärestiku ees. Teine slipi lähedal, keset jõge oleva suure kivi taga ja kolmas sellest samast kivist kolmkümmend meetrit Rootsi poole. See viimane oli juba kenam poiss. Nii meetrine kala kerkis täissuuuruses veest välja nagu delfiin hüpetega edasi ujudes. Olin paadiga sel ajal juba kivini välja jõudnud ja seda kala ma püüdma minna kuidagi ei oleks saanud. Seetõttu kiirustasin peagu veel kolmandale poolikule ringile enne kui jõgi lukku pidi minema.

Tegin pumba august jõe keskosa sügavamat äärt pidi kuni sama kohani välja, kammisin kala näidanud ala korralikult läbi ja kell seitse korjasin ridvad kokku. Võttu ei saanud,  aga algus on tehtud.

Õhtuks olin täiesti sodi - värske õhk ja korralik töö aerudega tugevas voolus koos mitte soosiva tuulega... kell 11 magasin nagu nott.

...

Unto rääkis, et eile oli saadud Muonio jõest 148 sentimeetri pikkune ja 28 kilone emane lõhe. Kala lasti tagasi oma toimetusi tegema... Ja Lasse oli saanud kolme nädalaga kolm kala. Suurim 11 kilone.