Paguluses vol.2

...

Viies päev, 21. märts 2020

Laupäev. Sain vähe varem jõe äärde kui tavaliselt. Juba nii poole kolme paiku jõudsin Vanamõisa kanti. Rumba all hakkab tasapisi laulupeoks kiskuma - silla juures paar autot, sirge peal neli-viis tükki lisaks. Millegipärast ei usu, et seal veel väga vimb liigub, aga mine sa tea...

Väljas pilves ja külm ilm. Pigem talv kui kevad. Sooja vaid paari kraadi ümber. Õnneks oli kirde tuul nii nõrk, et üle põllu astudes ja kohale jõudes oli higi lahti. Talvekombega ikka pikalt vantsida ei ole hea. Sättisin ennast oma tavalisse kohta ja läksin uurima ainukestelt kaaslastelt, kes samasse kanti olid püüdma tulnud. Üks vene mees ja vene naine. Loomulikult olid nad "just tulnud". Võttugi polevat veel näinud. Soovisin neile edu ja läksin panin oma ridvad sisse.

Ühe kaika tavalisse kohta, teise järgmisse vahesse ülesvoolu ja kolmas sellest veel paarkümmend meetrit edasi. Ruumi oli, rahvast polnud. Hea katsetada ja otsida erinevatest kohtadest. Kaks kaigast ussidega, üks söödatopsi ja kärbsevastsetega. Ja kohe läks ka tegevuseks. Istuda mitte ei lastud.

Järgmise poole tunni jooksul jooksin nagu loll kolme ridva vahet. Särjed rüüstasid usse ja just nii, et võtt pidi alati kõige kaugema ridva juures toimuma. Pidu sai läbi kui lõigatult, kui pea kohale tuli selle püügikorra esimene pilv ja lumekraanid valla päästis. Selleks hetkeks olid kaldal käinud üks vimb, kolm särge ja üks nurg.

Pilv kestis ja kestis. Tunnike kndlasti. Siis tuli päike uuesti välja ja pakkus veel mõned võtud. Üks särg ja üks vimb lisaks, kuni saabus teine lumetorm. Kummagi saju ajal ei toimunud ühtegi võttu. Ja nii kui päike uuesti pilve tagant piiluma asus, hakkas vee all uuesti juhtuma. Kolmas vimb tuli pisut enne kella viite. Neljas ja viies kelle kuue ja poole seitsme vahel. Mõned särjed ka veel lisaks. Kui enne oli kärbsevastsetega pidevalt toimetamist, siis õhtune tegevus toimus vaid ussidega varustatud ritvadel. Vimma võtt oli suhteliselt uimane. Tegi enamasti paar jõnksu ja jäi siis lihtsalt otsa "magama". Võtmise pooleli jätmisi peale ühte tõmmet veel mitmeid lisaks - miski talle ikka ei sobinud.

Mõnus õhtupoolik, sest ilm oli ka ikka imeline. Päike mõnusalt soojendas, tuul oli null mis null. Ja see värvide mäng, mis päikese ja külma mõjul tekkis oli ikka hämmastav. Kontrastsus vahepealse lumetormiga oli seda hämmastavam.

Nautisin seda ilu ja olu kuni kolmveerand seitsmeni, kui päike lõplikult ära kadus ja panin ridvad kokku. Viimast rakendust välja kerides oli järjekordne unimüts tonka otsa magama sättinud. Tol õnnestus aga kaldarohtu kinni sõita ja lõpuks pääses koos lipsuga plehku.

Lõppkokkuvõttes - tundub, et hakkab juba vaikselt looma. Vesi muutub parajaks. Vimba jões on. Vaikselt hakkab ta ka juba liikuma. Vesi peaks veel nii 30-40 cm kukkuma, siis võiks ka käsiõngega juba proovida.

Õhtul õhutemperatuur kukkus kolinal. Maha tulles oli juba -1 kraad külma oli. Veetase oli kukkunud Kasaris juba +132 peale, veetemperatuur samas külmem kui eile, vaid 3.6 kraadi. Õhurõhk muudkui kerkib ja kerkiv, õhtuks oli juba 772 mm peale välja roninud.

Linna endiselt ei kisu.


Kuues päev, 22. märts 2020

Eile õhtune kergemat sorti  vimma võtulaine, millest kolm viimast tulid ühest ja samast kohast, tekitas küsimuse, et äkki hommikul jätkab vimb samas kohas söömist, kus õhtul lõpetas. Tean küll, et varakevadel tavaliselt pole mõtet hommikul vara vee äärde minna, vesi külm, kala passiivne, aga... mõttest ei läinud küsimus, äkki on seekord teistmoodi? Nii olingi äratuskella peale kella kuuest üleval ja virksti-krapsti kohe voodist püsti. Pilk õue kraadiklaasile näitas -8 kraadi, mis tekitas tahtmise põhku tagasi pugeda, aga uni oli juba läinud. Päeva esimene vale valik sai tehtud ja kohvimasin käima pandud.

Vanamõisa all olin umbes seitse kopikatega. Tee peale jäänud Rumba all olid koguni kaks autot ööbima jäänud, hullud sellised... Vanamõisa all aga ei kedagi. Poole kaheksa paiku sain alles esimesed naabrid.

Püük ise aga valmistas suure pettumuse. Õhtul võtte pakkunud kaigas vaikis kangekaelselt, samal ajal hoopis vana püügikoha poolne tegutses särgede vandaalitsemise all. Suure särje nökerdamiste tähe all möödus terve varahommik, kuni kella üheksa paiku täielik vaikus maad võttis. Õnneks oli ilm super luks - päike küttis korralikult. Kuigi terve päeva jooksul temperatuur üle 3 sooja kraadi ei küündinud, oli ometi soe olla. Kirde tuul püsis ka kontrolli all.


Kella pool kaheteistkümneks olin tüdinenud ja panin pillid kotti. Terve püügi tulemuseks vaid mõned särjed ja üks nurg. Samal ajal kui kotti selga upitasin, tõmbas naaber päeva esimese vimma. Vale otsus number kaks aga oli juba sündinud - minema, koju.

Päeval toimetasin aias ja nautisime perega ilma. Kella kolme paiku hakkas aga tagasi kiskuma. Seekord otsustasin tonkatamisest loobuda ja üritada käsikaga maailma vallutada. Ei pea vist mainima, et see oli valeotsus number kolm? Läksin oma jõe sügavasse käärdu ja kiusasin särgesid. Üks võtt oli selline, et äkki oli vimb... aga ilmselgelt oli käsiõnge jaoks liiga vara. Vool liialt kaldas ja kole tugev. Püügile vajutasid pitseri töökõned, mis oma tunnikese püügilt tähelepanu endale röövisid.

Natukene enne kella viite tekkis mõte, et äkki läheks õhtu lõpetuseks veel Rumba alla. Aga ei läinud. Ei viitsinud enam. Kas see olin vale otsus number 4 või mitte, seda ei teagi.

Oli üks ütlemata kummaline päev. Ilus ilm, aga tulemused olematud. Mis teha, juhtub.

Veetase Kasaris +114 ja sooja vaid +2.8 kraadi. Õhurõhk lausa 778 mm.

Seitsmes päev, 23. märts 2020

Sedapuhku läks tööga nii kaua, et alles poole kuueks sain jõe äärde. Aga raskel ajal asi seegi. Kaugele ei hakanud minema ja sättisin ennast Rumba alla sügava peale. Ainukesena kusjuures, ka silla juures polnud kedagi.

Ilm veel napilt-napilt päikeseline, sest samal hetkel kui viimane tina lendu läks, kadus päike ka pilve taha. Tuul puhus läänest, aga rauges üsna pea ja pakkus mõnusa õhtupooliku. Ilm samas nii külm, et kalda ääres jääkoorikud purjetasid. Ega temperatuurgi palju üle nulli ei olnud.

Rakendused nagu ikka - kaks kaigast ussidega ja üks söödatopsi ning kärbsevastsetega. Üks sügavale auku, teine servale, kolmas pigem madalama poole.

Kohe alguses kolm võttu kärbsevastsete peale. Esimene neist õite ilus - ritv pani kenasti lendu, aga tormasin liiga vara peale ja kala ei jäänud otsa. Vaimusilmas kujutasin merikat ette:-) Teine võtt päädis särjega ja kolmas vimmapoisiga. Too viimane tegi vaid kaks tõmmet ja magas südamerahus konksu otsas edasi. Peale seda tekkis aga vaikus, mis kestis loojanguni välja.

Hämaras ronisid särjed uuesti peidukohtadest lagedale ja kukkusid nökerdama. Vimma võttu aga rohkem ei tulnudki.

Huvitaval kombel ei andnud sügavikule pandud kaigas terve õhtu jooksul ühtegi võttu. Kella seitsmest tulin tulema.

Vesi Kasaris +102. Veetemperatuur langustrendis, täna vaid 2.4 kraadi soe. Õhurõhk praktiliselt muutumatu, 777 mm.


Kaheksas päev, 24. märts 2020

Järjekordne tööpäev paguluses ja järjekordne õhtu vee ääres. Rumba all kääru peal. Sedakorda 1.5 tundi ja seda parajalt tugeva lääne tuule seltsis. Täna üks auto veel silla juures passis ja sirge peale veel teinegi lisaks tuli.

Päikest sain jälle umbes viis minutit. Nagu needus peal - nii kui kohale jõuan, siis kohe pilve taha ennast sätib.

Sooja paar kraadi rohkem kui eile, aga tuul selle täiega ära nullis. Veetemperatuur vaid 2.5 kraadi. Samas veetase kukub ikka kolinal. Täna Kasaris vaid +95. Ühe lipsu paari meetri kaugusel kaldast põõsa otsa kinni tõmbasin, usun, et homme saan ta juba sealt kätte:-)

Võtt aga kole niru. Kokku selle aja peale 4-5 võtu hakatist. See tähendas täna seda, et keegi korraks sikutas ja siis vait jäi. Mingit võimalust haakimiseks sisuliselt ei olnud. Üks särg suutis ennast ussipuntra otsa magama sättida, ülejäänud ühekordsed tõmbed päädisid kas tühjaks lutsutud kärbsevastsetega või ära varastatud ussi sabaga.

Kell seitse astusin minema. Üks ütlemata nõrk võtupäev oli ikka. Õhurõhk kukkus 772 mm peale. Päeva tõetera - langeva rõhuga kala ei võta:-)