Paguluses vol.4

...

Üheteistkümnes päev, 27. märts 2020

Saabus kevad. Vee all. Ootamatult nagu kevad ikka. Pole ammu nii rahule ühe püügikorraga jäänud, kui täna. Aga lähme esmalt algusesse tagasi...

Kõik sai alguse, et vihastasin töö juures. Noh tegelikult küll füüsiliselt maakodus, aga töö asjus. Selle peale lõin läpaka kaane peale kella kahte hooga kinni ja otsustasin, et aitab küll selleks nädalaks. Pakkisin oma kalapüügi asjad ja otsisin lihtkäsiõnge välja. Väike söödasegu sai ämbrisse lajatatud ja vurasin Rumba alla. Kahe jõe risti. Auto põllu veerde pargitud, tegin vastaskalda püügipaika kand ja varvas. Päris vastik käimine oli mööda lögast põldu, aga higimull otsa ees ma lõpuks kohale jõudsin.

Väljas tõeliselt äge püügiilm. Kergelt vines taevas, aga siiski päikeseline. Pea olematu edelatuul. Sooja ka üle kümne kraadi. No mis sa hing oskad rohkem tahta. Lehvitasin vastaskaldal olevale püüdjale ja seadsin ennast keset seda idülli laagrisse. Esmalt üks söödapall sisse ja siis ritv kokku. Kuldne kirp ja kuus kärbsevastset otsa. Ning püüdma.

Algus oli üsna vaikne. Proovisin kalda ääre lähedalt. Siis voolupiirilt ja korra ka päris voolust. Viimane tundus hirmus kiire tempoga olevat ja kolisin korgi kalda alla tagasi. Viis minutit hiljem mõtlesin juba, et liiga vara ... aga siis korraga vastaskalda tonkamehel vimb otsas ja hetk hiljem too vabaks pääses. Järelikult polnud vara ja proovisin edasi.

Esimene elumärk vee alt tuli peagi, keegi kaldast vaid pooleteise meetri kaugusel korraks korki nöksatas, aga otsa ei jäänud. Paar tiiru samal liinil ja sain vähemalt käe valgeks. Särg. Ikkagi esimene, tegin lausa pilti. Oleks teadnud, mis lahti läheb, poleks vist vaeva näinudki.

Järgnesid särjed, üsna ühtlaste vahedega üle triivi ja siis järsku võtt katkes. Mõtlesin, et mis värk on ja kukkusin katsetama. Esmalt proovisin erinevaid voolujooni, siis hakkasin tempoga mängima. Ja kui jõudsin ülimalt pidurdava triivini, siis läks lahti. Järgnes praktiliselt kuus vimba enam vähem üle ühe triiviste vahedega. Kõvasti mõnusat võitlust ja kala venitamist vastuvoolu. Vastaskalda vana alguses ergutas ja elas kaasa, aga mida aeg edasi seda suuremaks ta pettumus kasvas. Sain temast täitsa aru, pole just tore vaadata pealt kui keegi laamendab otse nina all aga endal pole võttugi.

Kas see oli nüüd karma või vanamees needis olukorra ära, aga peale kuuendat vimba sain tamiiliga pea kohal oleva puu kätte. Pidin olukorra päästmiseks rakenduse lahti lammutama ja see viis võtutsoonist vimma parve edasi. Umbes viis minutit hiljem alustasin sisuliselt uuesti nullist...

Söödapall sisse, uuesti õige sügavuse otsimine. Esimesed särgede nökerdamised... Ja  peale pikemat ootamist läks elu jälle pillerkaareks kätte ära. Järgmine vimmaparv ronis uuesti üles ja jäi pidama, sedapuhku veel kaugema joone pealt kui enne. Üsna kiire voolu piirilt ja jälle meeletu pidurdamise peale liimile läksid.  Pidurdamine oli pea nii tugev, et kirp selle mõjul vast 20-30 cm põhjast kerkis. Aga see kalale meeldis ja võttu jätkus pikemalt. Segamini tulid särjed ja vimmad. Kuni järgmisena korrani, mil tamiili puu võresse kinni mässisin:-) Selleks hetkeks olin vimbade loenduses 13-ni jõudnud.

Kolmas algus umbes viis minutit hiljem. Uuesti sisuliselt nullist üles ehitamine. Söödapall. Sügavuse timmimine. Täpselt samad võtted kirbu mängitamisel ja ... järgnes särgede armaada. Kui sinnamaani oli neid pigem tilkunud, siis nüüd läks sorinaks. Kella viie ja kuue vahel ainult särg-särg-särg. Praktiliselt iga triiviga võtt. Enamasti kala ka korra kaldal käis.

Kella kuue paiku hakkas aga elu vee all jahtuma. Vahel tuli särge lisaks ja korra ka vimb alla ära eksis. Süda oli selleks hetkeks täiega rahul ja nautisin lihtsalt olemist. Tean küll, et vastaskalda meestele see üldse ei meeldinud, aga kaifisin olukorda täiega.

Lõpptulemuseks siis 14 vimba ja 60 + särge. Nende viimaste lugemine läks lihtsalt sassi ja seetõttu teab täpset arvu vaid tuul. Võtu võlusõnaks oli väga tugev pidurdamine. Vastaskaldal püüdjad enamasti lühikeste ritvade ja rulli õngedega varustatud olid ja seetõttu vaid vaba triivi lasid. Ilmselgelt see nende võtule just mitte soosivalt mõjus. Tonkavend veel midagi sai, aga ka ei miskit erilist. Ja tundus, et seekord ka mu sööt toimis. Varakevadel see ka rohkem mõju avaldab kui hilisemas faasis. Kokkuvõtvalt - ütlemata äge päev, õigemini siis neli-tunnikest, olid olnud. Pole ammu nii rahul olnud. Kahjuks rohkem vimbasid naine aga koju tuua ei luba. Pidavat liiga palju olema. Imelik, eks ole.

Vesi Kasaris +81 ja 4.1 kraadi. Õhurõht kukkus 773 pealt 767 peale. Et siis päeva loo moraal - käsikaga püüdes pole vahet, mis õhurõhk teeb:-)

Vängla all olla eile juba võtnud...