Viiekümne kolmas päev, 08. mai 2020Keeluaeg läheneb kiirel sammul. Ei hakanud jalgratast leiutama ja tegin päevase püügi jõgede ristis. Poole üheksa paiku alustades ja kella kuuest ära tulles.
Kohale vantsides oli minu plats tuttavate nägude poolt hõivatud ja nii võtsin positsiooni sisse alumises ääres. Ilmselgelt mul tänu sellel ka vedas, sest vimb oli otsustanud voolus olla ja juba teise triiviga sain käe valgeks. Mingit imekunsti polnud vaja rakendada, tavaline kerge pidurdus mätta ees ja kork vajus.Järgnevad kolm tundi olidki vahelduva eduga päris lõbusad. Kala tuli siit ja sealt. Põhiline liin, mis töötas oli kõige vastikuma jõe keskel oleva mätta ees. Üritasin sellest korgi lihtsalt üle laskmist küll vältida, tehes jõulisi pidurdusi selle ees, kuid ikkagi sain ühel hetkel ühest kirbust lahti. Aga koht oli nii magus, et mis parata.
Proovisin erinevaid mängitamise viise, kuid vaid tavaline kerge pidurdus toimis. Tavalise triivi peale ennast kala enamasti ära näitas ja kui uuesti samale liinile panin ning pidurduse õiges kohas tegin, siis kala ka sööda ära võttis. Muud mänguviisid ei toiminud.
Lõuna paiku oli mul kaheksateist vimba käes ja peale seda keeras päev ette teise näo. Esmalt tekkis muidugi tüüpiline lõunapaus, kus meie kaldal ei juhtunud kui midagi, aga vastaskaldal aegajalt kala võeti. Seejärel hakkas aga tuul keerama. Hommikune loodetuul keeras ennast kagusse ja puhus vastikult peale. Püüda oli kohutavalt ebameeldiv.Kuna vimb hoidis terve pealelõuna suu kinni, siis käisin päeva jooksul kolm korda ka paarsada meetri allpool olevaid kohti uudistamas. Neid eilseid paiku. Esimesel korral sain ühe vimma aga ülejäänud kaks käiku ei pakkunud võttugi. Tundus nagu ei oleks seal kala all. Samas veel pisut edasi oleval sügavamal augul, tõmbas vastaskaldal olnud tonkamees enamasti vimma välja, kui ma sinnakanti olin jõudnud.
Õhtust võtulainet ei jõudnudki ära oodata, pidin varem ära tulema.Kokku 21 vimba ja vaid 5 särge. Jagasin oma kalad kaaspüüdjate vahel ära.
Kalal niisk jooksis mühinal nii et kohe-kohe ka kudemine peaks algama. Vigala vesi +77 ja temperatuur 10.7 kraadi. Velise vesi 12.4 kraadi.
PS! Eile olla olnud selle aasta viimane superkuu.Viiekümne neljas päev, 09. mai 2020
Vimbade käsikaga vehkimise kevadine periood sai otsa. Tegin veel ühe pika õhtuse püügi jõgede ristis ja pidin nentima, et on olnud paremaid päevi.
Alustuseks avastasin kohale marssides, et neli meest laiutab mingu püügipaigas, nii ei jäänud muud üle kui sirge peale tatsata ja seal erinevaid kohti proovida. Alustasin allavoolu otsast ja jõudsin enne neli kohta läbi proovida kui kala üles leidsin. Esimene neist tuli minu kalda vooluääre juurest. Järgmine kargas otsa juba suurest voolust. Too pääses aga minema.
Mõneks minutiks tekkinud vaikuse järel kogunes kala alla tagasi ja sain veel kaks tükki juurde. Lasin nad kenasti lahti, aga kalad olid nii parajas shokis või siis üleväsinud sellest võitlusest, et parkisid ennast üksteise kõrvale kaldaääres madalas vees ja liikunud kuhugi. Kõva kümme minutit kulus, enne kui ükshaaval väikeste vahedega lahkuma hakati. Pole teine kord sumpa vaja kaasa võttagi - laod kalad lihtsalt madalasse vette ritta:-)Peale kolmandat kala keeras parv suu lukku. All ta oli, sest aeg-ajalt anti märku, aga võtma ma neid ei saanud. Proovisin söödapallidega elu aktiveerida, aga tundus, et sooja veega see shokolaadi peibutis enam nii hästi ei tööta.
Vastaskaldal püüdnud Märjamaa mees kasutas mingit lätlaste vimbade peibutist, millel pidi olema magushapu lõhn ja sai sellega kenasti oma parve aktiivseks, noppides vahel lausa järjest. Aga ta oli vist pealelõunal ka ainukene silmapiiri ulatuses, kes kala käima sai.Vahelduseks kolistasin jälle sirge peal ringi. Ühest kohast poolekilose turva välja meelitasin, teisest kohast ühe vimma. Kuidagi väga loid isu oli vee all. Tagasi jõudes noppisin sisse söödetud kohast veel ühe vimmapoisi, kellel niisk jooksis mis mühinal.
Seitsme paiku pakkisid minu püügiplatsil püüdjad oma asjad ja kolisin sinna üle. Ilmaasjata, sest õhtul algas vimbade pulmatants ja söömise jaoks kaladel mahti enam ei olnud. Täiesti uskumatu, kui palju neid plärtsatusi ja hüppeid käis. Paar korda üle korgi lennati, korra sellele samaga virutati... ja kogu selle melu saatel ei saanud ma kahe tunni jooksul mitte ühte võttu. Kõik kalad olid korraga nii ametis, kui üldse olla sai. Aga vaatepilt oli selle eest ilus.Seega hooaeg sai lõpetatud viie vimmaga. Särgesid paar tükki lisaks ja üks turb ka sekka. Hoolimata nõrgast hooaja lõpust oli kogu periood ikka väga äge - kala sai saadud, vantsitud ja uusi kohti avastatud küllaga, elamusi rohkem kui rubla eest. Ja seda kõike pika aja jooksul tänu koroonast tingitud pagulusele, mis meid siia maapakku on saatnud.
Nüüdsest tuleb püügikordi oluliselt vähem, eks haugile ja turba püüdma saab ikka mindud, aga sellist sisuliselt igapäevast püüki, mida 54 päeva sai järjest praktiseeritud, enam ei tule. Vimbade püük käsikaga on ikka üle prahi!
PS! Valvetonka otsas käis mingi suurem kala - tõmbas vastuvoolu ujudes 15 meetrit nööri rullilt maha ja ujus rohtu kinni ning lõhkus seal lipsu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar