Paguluses vol.16

Neljakümne seitsmes päev, 02. mai 2020

Laupäeval käisin Pärnus last vanaemale näitamas ja ka oma lapselastele nende onu näitamas. Mõlemad aktsioonid toimusid koroona seadusi järgides - üle aia distantsi hoides.  Poiss ei olnud 47 päeva ühegi võõraga face-to-face suhelnud ja nii võttis ta tükk aega vedu, et harjuda. Nagu koopaelanik oleks inimeste juurde lastud. Natukene naljakas oli.

Maale tagasi tulles sadas juba kenasti. Päevaks lubatud vihm oli kohale jõudnud. Otsisin oma kummikostüümi välja ning sättisin ennast kand ja varvas meetodil jõgede risti. Kella poole viie paiku. Rahvas oli vihma eest ilmselt pakku jooksnud, sest vaid Velise otsa peal oli paari liikumist märgata. Tõsi, hiljem ilmus ka minu kaldale kaks püügiseltskonda. Mõlemad koos väikese lapsega. Ühel naine ka veel kaasas. Kalapüük väikelastega vihmas on koroona perekondade uusim lubatud meelelahutus?

Algus oli pehmelt öeldes võimas. Peibutussööt sai sisse visatud, saatsin korgi samasse kohta järgi. Too sai vaevu vertikaalse asendi sisse võtta, kui keegi teda koheselt upitama hakkas. Vimb. Järgmisel tiirul veel üks toks, kuid võtt jäeti pooleli ja järgnes pool tundi vaikust. Siis tagumise mätta eest üks vimb lõpuks käivitus. Ja jälle järge ei tulnud.

Järgmine vaikus kestis tunnikese. Ei ühtegi puudutust. Isegi mitte särgede poolt. Vahet ei olnud millist liini pidi püüdsid, kas mängitasid või pidurdasid, lasid vabalt triivi või ei visanud üldse rakendust vette - tulemus oli kõikidel juhtudel täpselt ühesugune. 

Kolmanda vimma leidsin voolust üles. Järjekordselt üksikuks jäänud võtt. Kella kaheksa paiku sain veel kaks võttu väikese vahega ja kui tundus, et õhtust lainet enam ei tule, pakkisin poole üheksast ennast minekule. Vimb ikka eriti kapriisselt võttis ja mis veel üllatavam, särg ei võtnud üldse. Kokku need viis vimba ainukesteks kaladeks jäidki. C&R.

Vastaskaldal ei tundunud ka parem olevat. Nägin vaid ühte vimba seal saavat. Püüdja rääkis, et eile oli ta seal lühikese ajaga üheksa tükki noppinud. Ka Velise püüdjad lahkusid üsna varakult minema... Olles nüüd paari vihmakorraga suhteliselt niru võttu kogenud, julgeks teha järelduse, et vimb kardab vihmas märjaks saada:-)

Jõekallast oli keegi jälle läbustamas käinud. Konid hunnikus, söödapaki kott vees hulpimas, plekkkopsik jalaga laiaks löödud... Ei tea kas see on mingi üks ja sama tüüp, kes sellega hakkama saab? Seekord olin tubli ja koristasin kogu selle prügi kaasa. Kui teaks kellele see saata, paneks kulleriga teele... Teisel pool jõge nägi olukord veel hullem välja, mingid Rimi kilekotid jms vedelemas. Kole vaatepilt. Haiged inimesed.

Veetase Vigala jõel +83 ja temperatuur 7.9 kraadi. Õhurõhk 744 mm.

PS! Kõrvukräts on veel alla poole kolinud, olles nüüd vaid ca 3m kõrgusel maapinnast. Istub seal ja passib oma pead kruttides. Äge tegelane.



Neljakümne kaheksas päev, 03. mai 2020

Seekord tegin päevase tiiru turva alale. Homme on plaanis pealinna külastada ja selleks peab õhtul kõvasti ettevalmistusi tegema. Auto puhtaks küürima ja puha... Kell 12 olin platsis. Väljas ütlemata mõnus ilm - pea tuuletu, soe (14 kraadi) ja sompus. Parim kalapüügi ilm mida tahta. Võtsin tooli ka veel kaasa, et oleks parem molutada.

Peibutussööda tegin seekord shokolaadi trapperi omast. Ei hakanud eksperimenteerima. Pallike sisse ja mõni tiir hiljem algasid märku andmised. Puudutus siin ja puudutus seal. Tükk aega sai meelitatud, enne kui esimene ära laksas. Korralik 700 ne. Alguses nii põhja ronis, et turba kahtlustasin.

Järgmisega läks aega, näitas ja näitas, kui lõpuks ära võttis. Mõtlesin, et vahetan siis kirbu väiksema vastu, et äkki aktiveerub kala paremini. Aga ei ühti. Ikka samamoodi. Nii jõudsin umbes tunniga nelja vimmani, kui võtt lõppes. Tundus, et parv alt ära ei läinud, sest keegi aegajalt ikka togis kirpu, aga ära võtmisi enam ei tulnud. Kuniks alla jõudis särjeparv. Koos vihmaga. Näris samuti heitlikult. Nii neid pika meelitamistega ikka noppisin. Üksik vimb ka nende vahele veel.

Vihm lahkus ja keeras tuulisemaks. Edelatuul puhus üsna jahedalt näkku. Tunniga oli mul soojatunne kadunud ja kuna lisariideid kaasa polnud viitsinud võtta pakkisin kella nelja paiku asjad.

Kokku siis 5 vimba ja oma paarkümmend särge. Enamus neist kohalikud ja sellised paarisaja grammised. Üks nurg ka veel lisaks. Oli üks ütlemata sandi võtuga nädal.

Vesi jões tõusmas olles +87 ja temperatuur 9.1 kraadi. Õhurõhk vaikselt tõusmas, 751 mm.



Neljakümne üheksas päev, 04. mai 2020

Seekord jäi püük vahele. Käisime pealinna uudistama. Kohvikusse ja loomaaeda sedapuhku ei jõudnud, aga põnev oli küll - nagu välismaale oleks sattunud:-) Nüüd mõnda aega jälle sinna asja pole ja maaelu paguluses jätkub.

Valvetonkad ei ole viimase kahe päeva jooksul ühtegi vimba andnud. Huvitav vaikus.

Ain käis omal kohal ja sai 5 vimba. Minu platsilt kusjuures vaid särge ja nurgu.

Vesi Vigalas +87 ja temperatuur 8.9 kraadi. Rõhk vaikselt kerkib, 753 mm.


Viiekümnes päev, 05. mai 2020

Juubel. Ja rekord maakodus järjest elatud päevades, mis pikeneb iga päevaga ja mille lõppu ei paista. Kuna Soome haugile siis ka ikkagi ei saa otsustasin homsest nädala puhkust teha, et vimbadest viimast võtta ja lihtsalt magada. Eestis ma eriti haugi ei viitsi taga ajada, nii et see teema mind peale pühapäeva väga palju just ei ahvatle. Mõned korrad kindlasti saab käidud, aga mitte iga päev.

Peale tööd tegin kolm tunnikest (18-21) oma turva platsil. Neli vimba poole tunniste vahedega ja 25 särge. Tundub, et söödaga läksin nihu. Kordagi ei saanud vimba alla pidama. Tõsi särjele mõjus kasutatud trapperi punane eriti vastikult haisev bloodworm hästi. Nii kui suurema pommi panin oli veerand tundi särge kindlustatud. Enamus kohalik, mõni üksik ka mere oma.

Vesi Vigalas +85 ja temperatuur 11.7 !!! kraadi. Eilne ja tänane päev on kõvasti veetemperatuuri tõstnud. Täna vist isegi 16-17 kraadi ära tegi. Ida tuul polnud ka piisavalt tugev, et maha jahutada. Õhurõhk sammuke kõrgemal kui eile 754 mm. Valvetonkad ei paku juba kolmandat päeva vimba. Tundub, et laskuv särjearmaada rüüstab ussid enne ära, kui vimb mööda läheb.