Paguluses vol.15 - rekord või siis mitte?

Neljakümne esimene päev, 26. aprill 2020

Hommikul olin tubli, tegi jooksuotsa ja mängisin lapsega jalkat. Kuna järjekord oli selline nagu ta oli, siis ega mul vutis võiduks võimalust polnud. Olin läbi nagu läti raha.

Püügiks otsustasin seekord päevase aja valida. Kella kahe paiku sättisin minekule. Kuna vaikselt hakkab turva koht ära tüütama, siis tegin endaga kokkuleppe - kõigepeal kärestik, siis turvaauk. Otsustasin minna Rumba kärestikule. Ei mitte selle alla, vaid päris kärestikule. Eelmise aasta Vigala kärestiku püük oli jätnud kustumatu mälestuse ja nii otsustasin sellele värskendust otsida. Seda enam, et seal Rumba kärestikul ma polnud varem püüdmas käinudki.

Kohale jõudes ootas mind ees rahvaste spartakiaad. Kolm autot matkatee alguses, üks enne oja, mingi vuras veel eemal... kärestiku alune tundus püüdjatest üle ujutatud olevat. Kahjuks olid kärestiku alumisse otsa ennast ka kaks venelast sättinud, nii pidin otsima püügikohta veel kõrgemalt. Rumba kärestik koosneb üsna mitmest harust, neist kolm väiksemat ja üks siis põhiharu. Üritasin neid väiksemaid oma kummikutega ületada, et kõige suuremale jõuda, aga viimasest kahjuks jagu ei saanud. Vool liiga suur, sügavus samuti. Oleks pidanud pika säärega kummikud kaasa võtma.

Proovisin siis hädisematest paikadest, voolunurgast ja natukene ka suurest voolust. Pool tundi mässasin ja siis loobusin. Peab kas pikema säärega kummikuga tulema või teiselt kaldalt lähenema. Natukene vara tundub ka veel selles kohas kärestiku püügi jaoks, sest vool oli veel liialt tugev.

Pakkisin asjad kokku ja vantsisin minema. Turva kohta, kus kohale jõudes ootas mind ees korralik suvepäev. Kui enne oli mõnus pilvealune ilm ilma tuuleta, siis nüüd asendus see korraliku läitsakuga. Kus alles küttis. Õnneks mitte kaua, sest peagi pilviseks tagasi kiskus.

Kohale jõudes oli kell pool neli. Otsustasin alustada ilma peibutussöödata, et näha kas tõesti vimb siin lihtsalt päeval passib. Viis tiiru, null võttu. Ikka vist ei ole nii. Närv ei pidanud vastu ja söödapall läks teele. Ja paar minutit hiljem ka esimene võtt. Särg. Paar triivi hiljem esimene vimb. Algus oli paljulubav, nagu sellele paigale kohane. Lisa aga ei tulnud, sest teine vimb saabus alles ... tunnike hiljem. Tõsi särjed olid vahepeal pisut aktiivsemad ja hävitasid kärbsevastseid.

Teise vimma järel jälle vaikus. Mida värki. Kulus veel 20 minutit ja siis tuli kolmas vimb. Seejärel aga ... keegi nagu oli all. Ühe ja sama koha peal nõksaka korgile tegi, aga võtu pooleli jättis. Peale kolme sellist proovimist otsustasin peale võtu katset korgi paarkümmend sentimeetrit tagasi sikutada, mille peale too närvi läks. Ja sekundi murdosa hiljem ka mina. Kui tema otsustas kenasti korki hüpitada, siis mina otsustasin veel korralikumalt haakida. No pehmelt öeldes korralikult.  Pigem vist metsikult, sest tagasi tuli veest lipsu jupp ilma kirbuta.

Uus kirp otsa seotud ja jälle samas kohas nõks. Proovisin uuesti sama manöövrit, mis eelmine kord ja sain kala võtma. Miski suurem kala oli hetkeks otsas ja siis pudises. Krt. Turb?

Järgnes vaikus kuni kella kuueni, kui täpselt samast kohast lõpuks korraliku korgi hüplemise sain ja ilusa kala otsa. Tükk aega mässasin enne kui kaldale sain. Korralik paksuke vimb. 850 grammi. Imelikul kombel ma ei mäleta, mis mu vimma rekord on, sest kunagi aastaid tagasi ühe korraliku matsaka sain ja too siiamaani ilmselt ka suurim olnud. Mälus on, et see kala miski 800 +  grammi oli, aga kui palju täpsemalt?Nimetame selle aasta vimma siis rekordi kordamiseks ja igal juhul selle aasta suurimaks. Siiamaani.

Ühe vimma sain veel järgmise tiiruga ning peale tekkinud vaikust otsustasin lahkuda. Kuidagi ei osanud ma täna neid käivitada. All nad nagu olid, aga võtma ei saanud. Seekord jäid vimmad siis peale. Kasutasin seekord olude sunnil heledamat peibutussööta - võib olla oli põhjus selles?

Kokku vaid 5 vimba ja umbes 10 särge. Veetase Vigalas +86 ja veetemperatuur on langenud 8.6 kraadini. Õhurõhk kergelt uuesti tõusma hakkamas, olles 747 mm.

Neljakümne teine päev, 27. aprill 2020

Täna otsustasin püügikorra vahele jätta. Tegin õhtuse jooksu ja noppisin valvetonkade otsast kaks vimba ära. Õhtul korraks sees mingi kutse ikkagi peale tikkus ja nii kella 7-8 vahel tunnikeseks kärestikule piiluma läksin. Noh õhtusele jalutuskäigule või midagi sellist.

Tundus üsna vaikne olevat. Vaid vaiksemas vees vimb paar korda keeras. Kärestikus ei näinud ühtegi liikumist. Voolu serva peale mingi aeg kaks võttu ja üks kala kätte ning natukene hiljem sama asi samas kohas kordus. Mõnus väsitamine suures voolus, aga kauemaks siiski jääda ei viitsinud. Kahe vimmaga asi ka piirdus. Kärestikus tundub, et ta veel ei passi.

Vesi +83 ja temperatuur 9.4 kraadi. Õhurõhk on vaikselt kerkinud (imelik, sest hommikul lubab vihma) 752 mm peale.

PS! Tellisin endale netist uue STELLA ära. Äkki saab veel enne vimmahooaja lõppu kätte.


Neljakümne kolmas päev, 28. aprill 2020

Päev otsa sadas. Oli ka aeg - jõgi juba üsna madalaks muutumas oli. Hommikul korjasin kaks vimba tonka otsast ja rohkem päeva jooksul keegi otsa ei trüginudki. Kella viie paiku tõmbasin kileriided selga ja läksin uudistama. Jõgede risti.

Ühtegi teist hullu sellise ilmaga kodust välja ei olnud aetud ja nii sain esimese tunnikese päris üksi olla. Seejärel allapoole sonni taha mingid tegelinskid saabusid ja hiljem üks kolmene seltskond ka minu vastas olevasse kaldasse. Polnud siin jõgede ristis mõnda aega käinud ja märgid vahepealsetest "isandadest" olid silmaga nähtavad - sodi kaasaviimisega polnud keegi viitsinud vaeva näha ja nii oli  see kilekotiga oma läga lihtsalt puu all poetatud. Kirusin natukene seda oinast ja mõtlesin, et vean selle minnes ise kaasa, aga udupeana oskasin selle ikkagi maha jätta...Järgmine kord võtan.

Vesi maas, mis maas. Ja mis hullem veel, vool rohkem teises kaldas. See pole madala veega sugugi hea märk. Nii läkski esimene tunnikene sedasi et sain vaid kaks kala. Esmalt üks kare särg. Ja teiseks ... ühel hetkel hulpis mu nina ette õngekork. Udjasin ta siis oma toikaga kalda poole, aga teises otsas keegi järsku sõitma hakkas. Selgus, et haugipoiss oli kellegi rakendusega vehkat teinud. Saatsin havi kaugemale nurga poole vette tagasi.

Vimb, aga mitte võtta ei tahtnud. Paar toksu aeglasemast voolust sain, aga võtma nende tegijaid mitte. Seejärel voolu sisse korki pommitama asusin ja mingi aeg ka vimmale otsa komistasin. Siis ka teisele. Täiesti viskeulatuse piiril, kiireima voolu sees.

Pool tunnikest hiljem veel kaks tükki ja siis veel pool tunnikest ning viies kala. Kõik voolust. Kalda poolelt mitte kui midagi. Püük ise oli üsna kurnav, sest kuni kümne meetri pikkused triivid suures voolus kestsid vaid sekundeid. Põhimõtteliselt käis pidev ümber viskamine.

Kella kaheksaks tüdinesin ja astusin minema. Üsna lahja tulemus, aga sellise ilmaga ei aeta koeragi välja, rääkimata siis vimbade võtma meelitamisest:-)

Sooja vaid 4 kraadi. Kirde tuul. Pidev vihm - vahel tugev, vahel tibutas. Veetase Vigala jões +84, vee temperatuur on kukkunud juba 6.9 kraadi peale. Õhurõhk kukkumas, 741 mm.


Neljakümne neljas päev, 29. aprill 2020

Ilm on endiselt külm, mis külm. Hea, kui päeval 7-8 soojakraadi ära tuli. Kirde tuul ja aegajalt päikest varjutanud hoovihma pilved, ei tekitanud ka just soojatunnet juurde.

Kerge õhtune kahetunnine jalutuskäik jõe äärde, turva kohta ütles kahte asja. Esiteks oli keegi seltsimees seal eile püüdmas käinud. Teiseks, vimmal karp kinni, mis kinni. All ta oli, kerge korki läbiv töks aegajalt seda näitas, aga võtma ei saanud. Tulemuseks vaid üks naljakalt räsitud vimb ja kolm särge. Külmalaine mõju on ilmselgelt kala isule halvasti mõjunud. Ka majaalused tonkad ei pakkunud täna ühtegi vimba ja ussidki olid suures osas hävitamata.

Kella kaheksa paiku olin juba tagasi ja asusid lapsega hoopis jalgpalli taguma.

Veetase Vigala jões +87 ja temperatuur 7.6 kraadi. Õhurõhk tõusmas olles õhtul 752 mm.

PS! Sain oma tellitud STELLA kätte. Seisab ilus asi kenasti nurgas, ei tea kas julgebki jõe äärde teda kaasa võtta:-)


Neljakümne viies päev, 30. aprill 2020

Päev valmistas tervikuna suure pettumuse. Võtsin puhkusepäeva, et korralikult hommikust peale vimbadega madistada, aga jäin nii kaladele kui ka iseenda tahtele alla - hommikuse varase äratuse asemel magasin kella üheksani välja, siis tegime veel poetuuri ka otsa ja nii jõudsin jõgede risti alles kella üheteistkümne paiku. Nii palju siis plaanimisest...

Ees samal kaldal ootamas nimekaim ja vastaskaldal pool lasnamäge. Nimekaim oli hommiku kella kaheksast saati seal olnud ja ühe vimma ning korraliku turva saanud. Ka vastaskaldal polnud erilist aktiivsust, kui kaldapealne lärmamine välja arvata. Kahjuks kiskus see vahepeal päris koledaks, kui kaks hiljem saabunud venelast sõna otseses mõttes eestlase välja sõid eirates igasuguseid 2 meetri reegleid. Kährikute ja mägra lugu sobiks siia jutustada...

Sain poole tunniga ühe vimma. Peale seda kümmekond särge ja 2 kirbu kaotamist suure voolu sees oleva takistuse külge. Üsna nutune olukord. Vastaskallas ei hiilanud paremate tulemustega, kuni ühel hetkel üks eesti naisterahvas viisakalt (luba küsides ja ennast hästi väikseks tehes) ennast venelaste vahele mahutas ja nende imestavate silmade all õppetunni andis - kolme viskega kolm vimba välja võlus. Sellepeale läks olukord pisut paremaks ka teistel. Minu kaldal aga mitte. Ei toiminud sööt (seekord miski punase trapperi segu), ei voolu piirilt püük, ega ka voolust. Minu arsenalist täna neid võtte polnud, mis kala võtma panna. Kui teda muidugi üldse oli mina kalda poolel? Võib-olla ronisid parved sedapuhku ainult Velisesse.

Kella neljast olin sunnitud minema astuma, (minnes veel pooleks tunniks turva kohast läbi, kuid ka seal vaikus, ehk ainult särg), et peagi saabuvale Mihklile vimbade laadung üle anda.

Veetase Vigalas +87 ja 6.7 kraadi soe. Velises +52 ja 6.4 kraadi. Ehk Velises kergelt langev, Vigalas suhteliselt sama mis päev varem. Vigala vesi oli muidugi järjekordselt rohkem piimakohvi värvi. Õhurõhk seisab paigal, 752 mm.

PS! Kahte kotkast nägin kõrgel tiirutamas.

PS2! Keegi oli paar päev varem nähtud sodi ära koristanud. Kiitus tegijale!


Neljakümne kuues päev, 01. mai 2020

Tegin täna kaks satsi. Esimese kella 11 ja 14 vahel. Algselt oli plaan oma turva augule minna, aga vastik ida tuul puhus nii, et triivid kõik oma kaldasse trügisid. Poole tunniga polnud ühtegi võttu ja kauemaks mul tahtmist ei jagunud. Läksin rändama...

Alguses allavoolu edasi Aini nurka. Seal kaks korda keegi korki tõstis...ilmselt turvapunn? Aga ajas sealtki mind tuul ära. Seejärel kolisin avastama madalikku. Kammisin oma kolmesaja meetrise ala korralikult läbi. Särg, särg, viidikas... Edasi rändasin naabri maja all olevale augule. Seal umbes seitse triivi ja viis turba. Kõik ühepikkused, 18.5 cm :-) Ära tüütas ja kõht läks tühjaks, tulin koju ära. Krt. aga ilus auk on naabril. Kadedaks teeb.

Õhtul kella viie ja seitsme vahel tegin veel rännakuid juurde. Esmalt oma kärestikule. Sealt sain ainult sõõmu vett kummikusse, aga ei lasknud ennast sellest segada. Pool tundi, null võttu. Edasi. Velise Rumbast ülesvoolu aladele. Silla juures, nähes oma tühja püügipaika, korraks sees tekkis mõte, et läheks...aga ei. Tegin ikkagi avastusretke lõpuni. Käisin oma viis-kuus paika läbi, aga head tunnet ega ka võttu ei tekkinudki. Kunagi sealt haugi ja ahvenat jälitasin ja oli seal üks auk...aga ei leidnudki seda üles.

Viimasena käisin ära Rumba kärestiku ülemise osa, mis teiselt poolt uurides pooleli oli jäänud. Ei leidnud sealtki miskit. Tagasi ka ei kisu, liiga kiire ja liiga vähe nurgataguseid. Ja jälle sain sõõmu vett kummikusse:-)

Nii et kokkuvõtvalt - palju rännatud, vähe avastatud, veel vähem tagasi kiskuvaid kohti. Välja arvatud üks, ennelõunasel madalikul, kus nagu võiks midagi isegi olla. Ja Aini koht ka muidugi.

Vigala veetase +85 ja temperatuur 8.0. Velise +50 ja 8.3. Õhurõhk langeb, õhtul 747 mm. Päeva enamasti pilvine, ida ja kagu tuulega. Maja alused tonkad täna vaid ahvenaid pakkusid. Seega - vimmavaba päev:-)

PS! Kõrvukräts kolib aina madalamale. Uudishimu?