Paguluses vol.13 - midagi ootamatut!

Kolmekümne kuues päev, 21.aprill 2020

Pole vist kunagi enne teksti sees kirjutanud numbreid ühest kuni kolmekümne kuueni. Nüüd see ka siis tehtud. Ilmselt tuleb lisa ka tulevikus juurde, sest hetkel veel lõppu pagulusele ei paista.

Päev otsa kaalusin mõtet, et kas teha püügivaba päev ja minna jooksma või mitte. Tööpäeva lõpus hakkas mugavuse hääl valjemalt kõlama ja peale ta jäi. Aega oli kuni kella kaheksani, sest lubasin õhtul varem tagasi olla. Kaladele tuldi järgi...

Väljas veel soojem kui eile. Lausa 15 kraadi näitas. Tuul endiselt põhjast. Viskasin esmalt pilgu oma tavalise koha poole, kuid autode järgi otsustades oli see vallutatud. Nii otsustasin uut lõiku avastama minna. Parkisin auto peale kella viite ära ja läks rändamiseks.

Esimene paik selline pooleteise meetrine lõik. Vool liiga kõrge ja kiire ning head tunnet ei tekkinud. Teiseks lõigus üsna sama sügavusega lõik, aga põhjas huvitavad keerised. Lisaks kerge kurv ka, mis andis usku...aga mitte kauaks. Kümme minutit hiljem vantsisin edasi.

Kolmandaks katseks võtsin lõigu, kus kena kaar. Vool läks kenasti teise kalda lähedalt, nii jäi minu poole aeglasem serv. Söödapall sisse ja püüdma. Sügavust kopikas rohkem kui eelmistes kohtades. Pea kahe meetri ligi. Kõrkja äär ja mudane kallas tegid olud ebamugavamaks, aga koht tundus lubav.

Esimesed tiirud aeglasemast veest, mida edasi seda pikemaks visked läksid. Ei midagi. Sööta juurde ja uuesti vaiksemast voolust ja... särg.  Siis teine. Ja kolmas ka veel. Otsustasin siis, et võtan ikka rohkem voolu suunast ja saatsin korgi kaugemale. Korraga jõnks ja... kiirustasin. Otsa ei jäänud. Järgmine tiir samast, uus jõnks ja kohe korgiupitamine otsa. Haakimine ja ritv lookas. Vimb. Tükk aega mässasin, et ettevaatlikult teda kõrkjatest läbi tüürida.

Järgmine tiiru, sama koht. De ja vue korgi käitumises ja jälle ritv lookas. Rahulolevalt sikutasin kala lähemale. Raudselt vimb, käis mõtteist läbi. Venitasin ja venitasin, särg kurinahk. Vimmamõõtu, poole kilone. Punasilmne pealekauba. Natukene tundsin pettumust, kuid paar tiiru hiljem tuli järgmine vimb otsa ja pettumus ununes.

Kella kuueks oli mul viis vimba käes, sisuliselt järjest, nii paari tiiruste vahedega. Seejärel oskas kuues vimb tamiili kalda ääres katki rebida ja sidumisele kulunud aja jooksul jahtus paik maha. Kulus veerand tundi ja paar särge vahel, enne kui seitsmes vimb tuli. Ja jälle vahe. Sööt ei suutnud neid ikka lõplikult paigale naelutada?

Kakskümmend minutit hiljem tuli kaheksasas ja kui vaim oli valmis järjekordseks seeriaks, saabus ... vaikus. Mitte lihtsalt vaikus, vaid täiega vaikus. Isegi särg ei võtnud enam.

Pildusin sööta, proovisin eri liine, mängitasin ja ei mängitanud sööta, stoppisin, pidurdasin. Vaid peal peal ei seisnud. Miski ei töötanud, nagu kaevus. Kulus oma pool tundi kui hoopis teisest tsoonist latikalipsu otsa meelitasin, aga vanad liinid ei miskit.

Kell oli pool kaheksa ja pidin tegema viimaseid triive, kui korraga vanast tuttavast kohast - voolu joonelt, kus veest keeris tekkis - korraga kiire korgi upitamine. Haakimine ja taga. Ritv lookas, selge et vimb. Aga sikutas jõuga ennast nii põhja ligi, et kork oli pikalt vee all. Kala oli justkui naelutatult põhja kinnitatud. Siis vaikselt kerkima hakkas ja kalda ääre alla ujus. Olin eelmiste selliste manöövritega juba harjunud ja kasutasin kaheksa meetrise kaika eelise ära, sirutades selle kaugele eemale, nii et kala ei saanud tamiili roogu tõmmata.

Korraks keeras kellegi saba korraliku keerise ning selgeks sai, et see vist ei ole vimb. Hakkasin igaks juhuks palvesõnu "ära ole haug" lugema. Siis selg veepeale kerkis - selge haug see pole, sain kohe aru. Latikas? Kala keeras korraks näo minu poole, kerkides pea ees veepinnale, suur suu pärani. Turb. Ja mitte väike. Kulus vist umbes 4-5 minutit enne, kui kala korralikult pinnale plätserdama sain. Ootasin, et too külili keeraks ja siis saaksin ta vaikselt läbi roo venitada. Aga ei. Too istus ikka kõhuli vees ja vangutas loiult oma pead edasi tagasi.

Tundus siiski üsna väsinud ja otsustasin ta siis läbi roo lohistada. Esimesest rivist tuli edukalt läbi. Edasi tuli ületada pooleteise meetrine rohusodine ala. Alguses keeldus kala edasi tulemast ja keeras korraks suuna uuesti jõe poole, kuid väsimus võttis oma ja sain ta enne roogu tagasi minekut pidama. Siis vaikselt venitasin ja venitasin ta kuni käe kukla taha ulatasin panna. Uhh. Oli see vast madin. Aga käes ta oli!

Turb, emane. Kaalu 2.21 kilo. Uus selle liigi rekord. Ja uus rekord ka lihtkäsiõnge jaoks. 0.16 mm lipsuga sai välja venitatud. Kirp oli huule osas nii nõrgalt kinni, et kalda peal kukkus ta lihtsalt lahti. Ilmselt oli see kala ka põhjus, miks keegi teine all enam ei võtnud. Kes sellise labida juures ikka väga toidulauale tikub.

Sellega sai püük ka lõpetatud ja tulin tulema. Kokku siis 8 vimba, 12 särge, 1 latikalips, 1 turvapunn, 1 turb. Täitsa põnev koht oli. Peab uuesti minema.

Veetase Vigalas +102 ja temperatuur pea plahvatuslikult lausa 10 kraadi! Õhurõhk üsna stabiilne, kerkides ööpäevaga 767 mm-ni.


Kolmekümne seitsmes päev, 22. aprill 2020

Otsustasin olla seekord mitte mugav ja läksin jooksma. Seega jäi kalale minek vahele, kui valvetonkad (üks vimb päeva peale) välja arvata.

Vastaskaldal juba mehi jalutab ja sillapoole sügavikul oli tööpäeva kohta ka üsna palju rahvast. Aga ilm oli ka muidugi super ka, 17 kraadi sooja, nõrga põhjatuulega.

Vesi +97 ja 10 kraadi Vigala peal. Kasaris +60 ja 9.2 kraadi, Velisel +53 ja 9.5 kraadi. Seega kukub mühinal. Kaldaäär on juba peagi käes.
Õhurõhk keeras suuna allapoole +760 mm (vaadatud järgmise päeva hommikul)


Kolmekümne kaheksas päev, 23. aprill 2020

Laps teatas täna, et linna tagasi ta ei koli. Korter tuleb maha müüa ja selle eest internetti osta. Kuhjaga. Ega seda kolimist ei paista tõesti kusagilt.

Õhtul jõudsin alles kella kuueks jõe äärde. Eelmise korra püügipaika, nimetame siis seda tulevikus turva kohaks. Väljas mõnusalt soe ilm. +15 kraadi ja kerge loode tuul. Vantsisin kohale ja virutasin sööda sisse. Õng kokku ja sisse, vaim valmis kakkumiseks.

Esimese veerand tunni jooksul kaks ilmselt särjepunni võttu, enamuse ajast triivis kork niisama tühja. Siis korraga kena korgi hüpitamine, haakimine ja minutike väsitamist. Esimene kala olemas. Olin sumba ka veel kaasa vedinud ja organiseerisin selle kalda äärde vette.

Järgnes vaikus. Ja pikalt. Korraks nagu keegi alustas võttu ja siis jälle vaikus.Andsin sööta juurde ja ... viidikad lendasid söödapilvest kahte lehte laiali. Kurat haug ilmselt all! Proovisin siis veel veerand tundi ja kuna limakala tundus, et ei soovi lahkuda, läksin kooserdama.. Proovisin natukene eemalt ja loodisin põhja. Võtte ei saanud, aga tundus ka ok koht olevat. Tsipake isegi sügavam, kui minu kohas.

Pool kaheksa olin tagasi ja lasin korgi triivi. Esimese tiiru lõpus, kohas kus eile ühtegi võttu ei saanud, pani kork hüplema. Teine vimb. Järgmine triiv ja samas kohas samasugune võtt, kolmas vimb. Kolmanda tiiru ajal kiirustasin ja haakisin kellelegi vastu mokka. Neljas tiir jäeti võtt pooleli ja järgnes vaikus. Kõik võtud ühest samast paigast.

Pool tunnikest hiljem veel üks ära eksinud vimb ja kaks hoopis teistlaadi võttu. Keegi ikka korgi täiesti lappi tõstis. Latikas? Kordas sama manöövrit paar tiiru hiljem, kuid mõlemad haakimised täiesti tühja läksid.


Päikseloojangul lahkusin. Kokku siis vaid neli vimba ja ... null muud kala. Ei särgegi! Ei teagi kas võtt läks siis haugi nahka või ilma muutus mõjub. Lasin vimmad tagasi ja jändasin tükk aega nendega. Sööstsid teised hirmunult pea ees mudasse ja jäid saba veest väljas nagu opakad paikale. Udjasin siis nad ükshaaval suure vee poole:-)

Vesi Vigalas +94 ja 10.6 kraadi soe. Õhurõhk on kukkunud 751 mm peale.

PS! Vastaskalda all kena kala pinnas käis. Ilmselt turb. Peab vist tonka ka kaasa vedima teine kord.