Paguluses vol.10

Kahekümne kuues päev, 11. aprill 2020

Eilne jäi kripeldama - mis mõttes vimb ei võtnud... ja nii olin täna juba varavalges oma kohapeal platsis. Väljas päris krõbe külm. Miinus kaks kraadi auto väitel, jõe ääres tundus aga rohkemgi. Alustuseks lausa kinnastega püüdsin. Arvestades, et tavaliselt jää pealt kuni -5 kraadini palja käsi päev otsa püüan, siis tundus tänu kergele tuulele tänane oluliselt krõbedam.

Vaikselt hakkas teisele kaldale ka rahvast tekkima ja päikesetõusu ajal sain käe kalaseks. Särg. Lasin alguses triive piki oma tavalist trassi, kuid mingi hetk sattusin natukene lähemale liinile, kus voolu servas vesi eriti aeglaselt hulpis ja sealt hakkas juhtuma. Vimb oli kenasti all ja näris. Mitte küll iga triiviga vaid nii umbes iga viie minuti tagant. Poole tunniga olid esimesed kuus kala sumbas, kui pisut võttude vahed pikemaks venitati. Aga vaikselt tilkus kala edasi. Ilm kiskus soojemaks, pakkudes mõnusat päikest paariks tunniks.

Ühe suurema vimmaga elasin ka paraja ehmatuse üle - tavaliselt tõstan peale vimma väsitamist kala tamiilist hoides hooga kaldale. 0.16 mm jõhv, kannatab seda napilt teha küll. Kui kala ei rabele, ei juhtu midagi. Nipp on selles, kala peab selleks manöövriks nii väsinud olema, et enam ei liiguta. Sedapuhku aga hakkasin natuke alla seitsmesajast kergitama ja kohe veest kerkides katkes kirbu juurest jõhv. Vimb vajus kaldaääre peale nii, et keha alla jäi üks oks ja kala ei vajunud vette korralikult tagasi. Reageerisin piisava kiirusega, et kähku käsi vimmale alla saada ja kaldale visata. Kala kaldal, kirp kenasti huules. Huhh, sedapuhku läks õnneks. Ilmselt olin eile kiirustades kehva sõlme teinud, sest järgmistel vimbade välja tõstmistel sellist jama enam ei juhtunud.

Vastaskaldal tundus täiesti vaikus olevat. Üks kahene seltskond askeldas edasi-tagasi kohta otsides, paar särge saades; teine vene seltskond lahkus ristist juba tunnike peale algust. Ju siis kusagil mujal oli parem.

Kella kaheksaks oli seis 10-3 vimbade kasuks ja särgede kahjuks. Võtt rauges maha, kui vahelduseks toimunud särje nagistamisi mitte arvestada. Mingil imelikul ajel, mille teine nimi oli ootamatu tuulehoog, sattus umbes kella üheksa paiku kork üsna kaldaalusele triivile. Rannast vähem kui kahe meetri kaugusele praktiliselt seisvasse vette. Ja  mõni sekund hiljem hakati seda nagistades kergitama - vimb oli veel rohkem kaldale lähemale kolinud. Järgmise pooleteise tunniga sai heideldud nii tuule kui vimbadega, kuniks võtt poole üheteistkümnest täiesti rauges.

Pakkisin oma 17 vimba kokku, tegin paar pilti ja astusin tulema. Kümme särge läksid jõkke tagasi. Vaid kaks viba sain oma tavalise triivi joone pealt, teised 15 tulid kõik voolust eemalt. Võtud sellised üleskergitamisega korgi hüpitamised.

Ilmselt sain vastuse ka sellele, miks eile nii kehvasti läks. Kaldale nii lähedalt triive lasta ma mitte ei taibanud, tundub et kala päeval täiesti voolust välja ronib. Sai ju teise kalda mees eile samuti üsna vaikselt lõigult.

Veetased Kasaris +56, temperatuud 7.4 kraadi (Vigala öö jooksul kukkus 5.4 ja Velise 5.5 ni). Õhurõhk tõusnud 765 mm-ni.


Kahekümne seitsmes päev, 12. aprill 2020

Ilm keeras vihmale ära. Ja loomulikult kruttis lõunakaare tuule korralikult üles. Sel aastal on vist tuulevaiksed päevad kahe käe näppudel üles loetavad. Õhu temperatuur +7 kraadi, 10+ meetrit sekundis tuult ja vihma ka sekka - sellise ilmaga ei saadeta koeragi välja, rääkimata kalale minekust. Korjasin valvetonka otsast vimma ja tegin järjekordse hommikukohvi...

Lõuna paiku hakkas aga sadu vaikselt lõppema ja nii seadsin kella kahe paiku ennast minekule. Esmalt Vigala silla alla, kus poole tunnise nullitamise järel tõdesin, et on vaja mujale minna. Egas midagi - jõgede risti. Seal peaks lõunatuul nibin-nabin puudetukka kinni jääma. Nii ka oli, kuigi vahepeal keerutas see tuul igast jumala suunast ja päris palju mässamist oli pika kaikaga vehkides.

Olin jõudnud just võtu ajal kohale, sest veerand tundi peale algust olid juba kolm vimba ämbris. Täna olin söödasegu teinud Trapperi heledamast särjesöödast ja tundus, et sellega parv pidama ei jäänud. Sain küll mõni aeg hiljem veel ühe vimma, kuid siis tekkis pikema paus sisse. Õnneks särg vahepeal ikka näitas ennast.

Kella nelja paiku keeras tuule juba aeg-ajalt rohkem edela suunda ja muutis püügi päris raskeks. Kirbu pidurdamine oli täiesti võimatu. Lasin lihtsalt triive, kuni kella viie paiku vee all uus melu pihta hakkas. Vimmaparv läks alt läbi, paarkümmend minutit actionit. Siis pool tundi pausi ja järgmine parv. Võtud olid mõnusalt agressiivsed. Kuna tamiil oli vahepeal kallanud vihmast korralikult ära vettinud, toimus päris nn palju topelt haakimisi, mis päädisid kolmel korral kala ära kukkumisega peale nende korraks otsa jäämist. Loomulikult võtule see heasti ei mõjunud.

Vimb oli täna oluliselt rohkem voolu poole kolinud. Enamus kaladest küll voolu servast, kuid paar kala ka voolu seest. Vaikses loksuvas vees sedapuhku ainult särg.

Tegevust jätkus õhtuni välja, kuni ämber täis sai ja kella poole kaheksast minema astusin. Ilmselt oleks veelgi neid tulnud, sest minust jäi keegi alla võtma....

Kokku 16 vimba ja 26 särge. Enamus tänaseid püüdjaid Velise peal särge kakkusid. Vimba seal ei olevat tulnud. Vastaskaldale tulnud mees sai ka õhtu jooksul kenasti vimbasid. Nii et jagus seda kala Vigala peal täna mõlemasse randa.

Kasari jões vesi +54 (natuke liiga madalaks kisub, sest püügikohas ei ulatu enam hästi järsust kaldast vett puudutama), temperatuur 7.1 kraadi (Vigala 5.7, Velise 4.8). Õhurõhk kukub kolinal. 743 mm.


PS! Selle aasta parima peibutussööda au kuulub Trapperi shokolaadi maitselisele tootele.




Kahekümne kaheksas päev, 13. aprill 2020

Algselt ei plaaninud täna kuhugi püüdma minna vaid sättida õhtul jooksma. Aga hommikust peale oli selline kergelt tõbine tunne, sain vist eile jõe ääres ilma trotsides kergelt külma, ja nii jäi loode tuulega võitlus ära. Läksin jalutasin õhtuseks ajaviiteks ühes uues kohas neli erinevat püüginurka läbi. Vett kõikjal poolteist+ meetrit, paekivid, kõrkjaääred. Kaldad kopraauke täis. Esimeses null võttu, teises meresärg, kolmandas üks korralik võtt, kes teist korda liimile ei läinud ja neljandas null mis null puudutust. Kaldarohus mingi tegelena toimetas, ei tundunud haugi moodi, vaid juba kudele sättiv kala.

Tunniga sai tiir peale tehtud ja läksin teiseks tunniks veel sügava augu peale särge narritama. Esimene tiir, särg korraks otsas, kuid ära kukkus. Teine tiir, kork kukkus hüplema ja peale haakimist korralikum kala taga. Vimb. Andsin ruttu peibutussööta juurde, lootuses parve pidurdada, aga ei...edasi vaid särjed. Mõni vaid tikutoosi pikkune. Kahju, et seekord shokolaadi sööta polnud kaasa võtnud, äkki see oleks paremini mõjunud.

Õhtul tuli nii rahet kui lund taevast alla. Õhutemperatuur vaid neli soojakraadi. Veetase jõgedes tõusmas - Kasaris +60 (ööpäevaga +5 cm, Vigala peal +8 cm juurde), veetemperatuur Kasari 6.7 kraadi, Vigalas 7 kraadi. Õhurõhk kukkunud 742 mm peale.

Maja alt valvetonkaga üks vimb. Märjamaa mees käis päeva minu püügikohas, nelja tunniga kaks vimba. Ei näri. Veetõus pani ilmselt suu lukku.