Paguluses vol.11

Kahekümne üheksas päev, 14. aprill 2020

Vaikselt aeg muudkui tiksub. Varsti oleme siis juba kuu aega siin maakodus paguluses olnud. Igaõhtune tegevus ridvaga jalutamise näol sai ka täna täiendust, hoolimata sellest, et ilma keeras ikka päris ... talveks ära. Hommikul oli maa valge ja päeval tuli lume näol lisa ka. Pealelõunal pani vihma ka veel peale ja nii oli väljas üks paras novembri vesine ilm. 2-3 kraadi sooja ja otse loomulikult korraliku (loode) tuulega.

Peale tööd sättisin minema. Tee oli üks paras tatt nii autole, kui ka kummikutele üle heinamaa tatsates. Kohale jõudes rõõmustas mind veerand tunniks kenakene päike ja kuna tuul jäi ka võssa kinni, siis oli ütlemata meeldiv olla. Kahjuks mitte kauaks, sest pilved tulid jälle peale.

Kolm esimest triivi rihtisin sügavust paika. Vesi oli kõvasti tõusnud ja õige kõrguse leidmine võttis aega. Neljandal triivi sain enam vähem paika ja kui ühe põhjal oleva kõrgema nuki peal pidin korraks ridvaga korki aitama, tõsteti too koheselt ülespoole, kui ujuki asend normaalsesse positsioon tagasi oli jõudnud. 1:0 sai skoor avatud.

Kümme minutit vaikust ja sain pea samast kohast tavalise triivi peale võtu ja kala otsa. Väsitasin ta ära ja kui vimma juba vaid paari meetri kaugusele olin lohistanud, tuli kirbu konks korraga lahti ja lendas suure hooga selja taha puu otsa. Krt. Tükk aega jändamist, aga sain täiesti terve rakenduse tagasi.

Edasi vaikus, kui üks ära eksinud särg arvesse võtmata jätta. Pool tundi, kui korraga koheselt peale viset keegi korki upitas. 2:0. See võtt pani mõtlema. Kui siiani olin kogu oma mängu arsenali samm-sammult läbi võtnud ja mingit erilist edu polnud olnud, siis juba teine võtt mingi ootamatu liigutuse peale ... proovisin siis korgiga nõkstatades mängu. Ikka nii, et kaks-kolm korda korki nõksatades umbes 5 cm tõstes. Kujutan ette, et vee all võis see päris kole välja näha, aga ilmselt vool summutas järsud liigutused piisavalt, sest kohe esimese tiiruga sain järgmise vimma ja paar tiiru hiljem veel ühe. Mõlemad sellise kentsaka mängu peale.

Siis jälle vaikus. Vahepeal üks Märjamaa mees mulle seltsi tuli ja aitas samuti vaikuse hoidmisele kaasa. Kell lähenes juba seitsmele, kui korraks tavalise triivi peale kerge nõks korgist läbi käis. Jätku ei tulnud ja triiv läks luhta. Järgmisel tiirul samal liinil panin jälle nõksaka mängu plaadi peale ja viies vimb leidis tee kaldale. Veerand tundi hiljem veel üks de ja vue eelmise võtuga ja ämbrisse jõudis päeva viimane ehk kuues vimb. Päris viimaseks võtuks see  õhtul ei jäänud, sest pool kaheksa sain veel kellelegi haakimisel vastu lõuga, aga see viis vist ka parve minema...Kaheksast tulin ära.

Veetõus ja temperatuuri langus ikka ilmselgelt pärsib vimma võttu. Vesi on eelmise päevaga kerkinud 11 cm Vigala jõel (temperatuur 5,6, Velisel vaid 3.9) ja üsna kohvi värvi. Kasari vesi +67 ja temperatuur 5.9 kraadi. Õhurõhk vaikselt tõuseb olles õhtul 747 mm.


Kolmekümnes päev, 15. aprill 2020

Vesi tõuseb ning Vigala vesi on jumalast kohvi. Silda olen juba paar korda ülespoole nihutatud, tonkasid samuti. Sodi ujub allavoolu. Vimmaga on ilmselt mõneks päevaks ühel pool, kuid otsustasin õhtul ikka paariks tunniks kohale vantsida. Uudishimu ei andnud asu.

Minu koht oli kahe vanema mehe poolt hõivatud ja nii võtsin nurgataguse tsooni ette. Pisut ebamugav oli, aga kuidagi kannatas okste vahel 8 meetrist kaigast ikkagi vibutada. Kümme minutit hiljem sain esimese võtu ja vimma kaldale. Natukene hiljem veel üks võtt, kuid olin kärsitu ja vibutasin oma kirbu peaaegu puu latva. Seisvast veest püük oli ikka maru harjumata.

Mingi aeg hiljem sain veel ühe võtu, kuid ka see ei jäänud otsa. Seejärel otsustasid pikalt kõrval nullitanud vanad lahkuda ja läksin natukeseks veel oma tsooni proovima. Vool kiire ja üsna otse, kuna Velise veetase pole nii palju tõusnud. Paekivi kalda peal oli veel nibin nabin veepiirist eemal. Võttu oma tsoonist ei saanudki ja lahkusin varakult minema. Enne kella kaheksat olin juba kodus tagasi...

Teisel kaldal üks mees ühe vimma ja särje sai, kuid ei olnud sealgi mingit erilist pidu.

Vigala veetase juba +125, Kasari + 78,  Velise +62. Veetõus ööpäevaga vastavalt +16, +12, +4 cm. Seega kui üldse midagi siinkandis teha käsiõngega, siis pigem Velise peal.  Veetemperatuur 6 kraadi juures (Vigala, Kasari). Õhurõhk üsna stabiilne, 745 mm. Väljas sooja vaid 6 kraadi koos vinge loode tuulega. Vähemalt päikest oli enne öösel saabuvat uut sadu.

PS! Tänased osad pildid eilsest ja naiselt pätsatud:-)


Kolmekümne esimene päev, 16. aprill 2020

Mingi front käis öösel üle. Vihma ja tuult. Jõgi tõuseb mühinal - käisin päeval neli korda silda maa poole tõmbamas. Tonkad korjasin välja, sest selle kohvi sees ujub sodi nii palju, et mõttetu on neid usse leotada.

Enne päikesetõusu läksin tunnikeseks Rumba silla alla. Enda poolt vaadates valesse kaldasse. Leotasin seal korki koos kahe kaaskannatajaga. Üks vimb ja üks võtt veel lisaks. Ühest kirbust jäin ilma:-(

Vool oli nii tugev, et isegi vooluservas lendas kork paraja kiirusega allavoolu minema. Teised püüdjad ei saanud võttugi ja ega teises kaldas tonkatanud mees ka midagi selle lühikese aja jooksul välja ei võtnud. Tukkus teine enamasti toolis. Tõusev vesi viis võtu.

Veeseis Vigalas +137 (12 cm juurde), Kasaris +88, Velise +68. Veetemperatuur 6 kraadi ümber. Õhutemperatuur ka samasugune:-) Õhurõhk 746 mm.

PS! Öökull on allapoole kolinud. Uudishimust ilmselt - vahib või siis kuulab teine pead keerutades kogu aeg ringi, vastavalt sellele kuhu suunas inimesed kulgevad.