Paguluses vol.9

Kahekümne kolmas päev, 08. aprill 2020

Eile jäi vahele, kahte päeva nii ju ometi ei saa lubada. Ilm oli küll tuuline, aga väga soe. Poiss jooksis hoovis juba lühikeste pükste ja t-särgi väel. Ta muidugi paras eskimo ka, ma pidin ikka fliisi peale tõmbama. Kuna tuul oli läänest, siis otsustasin ikkagi jõgede risti minna. Tee peal jõe ääres päris mitu autot parkimas ja selge oli ka see, et minu kohal rahvas ees. Aga ikkagi otsustasin oma sammud ära teha.

Kohapeal ootamas kaks meest, üks venelane, teine eestlane. Küsisin viisakalt luba ja mind mahutati kenasti kahe vahele, nii et kõikide vahele jäi mitu meetrit corona distantsi. Kell oli pool kuus kui õnge teele saatsin ja... järgmised pool tundi istusin telefoni toru otsas. Vahepeal ühte kõnet katkestades, kuna vimb oli otsa koperdanud.

Kuuest sain korralikult püüdma.  Kui esialgu tundus asi üsna lahja, kuigi teisel kaldal käis kõva andmine särgede näol ja mõni üksik vimb ka sekka, siis paarkümmend minutit hiljem läks andmiseks. Vimb - vimb - vimb. Mingi hetk sain lausa neljal järjestikusel triivil kala otsa.

Vimb oli sedapuhku täpselt voolu serva sättinud. Paarkümmend sentimeetrit valesti lastes, ükskõik kummas suunas, oli tulemuseks tühi triiv, või särg. Kui Velise vool mingi hetk tugevamaks keeras, kolis ka vimb selle võrra kaldale lähemale. Kui vool tagasi oma sängi ronis, kolis ka vimb tagasi. Töötas enamasti kerge pidurdus ühtlaste triivide sekka. Järsk pidurdamine ei meeldinud ja vaba triiv lasti enamasti silme alt läbi.

Nelikümmend minutit hiljem, kui olin jõudnud 12-nda vimmani, kulges parv edasi. Seekord olin sööda sisse pisut rohkem putru pannud, koogelmoogeli selle võrra pisut kleepuvama teinud, ja see istus kenasti veealusele elule.

Enne kella kaheksat tuli veel üks laine ja sain veel kalu lisaks. Päeva lõpetuseks käis kaldal 18 vimba. Sort kipub vaikselt väiksemaks minema, jäävimbasid vast kolmandik ainult. Umbes kümme kala korjasin Kõutsile ära ja ülejäänud andsin kaaspüüdjale Egonile Märjamaalt. Tundus teine muhe vend olevat, las mässab ise nende uimelistega.

Teisel kaldal õhtu eel enam väga head andmist silma ei hakanud. Päeval olla seal korralikult tulnud. Täna oli hea võimalus võrrelda ennast teistega kes sama tsooni püüdsid (vahel lausa kolm korki ruutmeetri sisse mahtus). Mõlemad kaaspüüdjad kasutasid rullõnge. Üks vaskset, teine plast kirpu. Kuna vimb oli umbes kolme meetri kaugusel oleval joonel, siis olin ainukene kes oma pika kaikaga sai sööta, mängitada, pidurdada. Ja tundub, et see mõjus. Egonil kolm vimba, venelasel null. Tõsi, särgede maavõistluse sain ilmselt pähe, sest sellele liinile särge lihtsalt ei mahtunud. Terve õhtuse püügi peale sain vaid seitse särge.

Püügiisu on täis saanud. Kõutsile külmkappi enam vimbasid ei mahu. Peab uusi kohti avastama hakkama.

Vesi Kasaris +62, temperatuur 6.9. Vigala jõe temperatuur 8.6,. Velisel 8.3 kraadi. Õhurõhk seisab naelutatult paigal, 761 mm.

PS! Piltide tegemisega olen ka jänni jäänud - õnneks naiselt pilte saab laenata, kuna ta igal pool jalutamas käib. Ja mingit koledat äkkist sööb.


Kahekümne viies päev, 10. aprill 2020

Eile ei viitsinud kuhugi minna. Mega loode tuul ulus mütsi peast. Sellise ilmaga 8 meetrise kaikaga vehkida... ei-ei-ei. Ühe vimma, kaks särge, ahvena ja turva tonka otsast leidsin.

Täna otsustasin õhtuks siiski jõgede risti kohale loivata. Teadsin küll,et rahvaste spartakiaad täiega käimas, aga ilm selline mõnus ja kutsus kohe. Sooja ka parajalt kümne kraadi alla. Tuule oli natukene maha keeranud ja kõigele lisaks ei saa maja alt enam püüda, sest miskid droonid jälitavad siin mind. Lendavad edasi tagasi. Või on mul illusioonid? Nende pilkude all maja alt tonka otsast ühe vimma korjasin ja kui peale seda läksin Kõutsi kalu Vigalasse ära viima, oli politsei ka platsis. Karm värk! Aga vähemalt kala liigub...

Pool viie paiku olin jõgede ristis kohal. Plats muidugi hõivatud ja nii proovisin esmalt paarist teisest püügipaigast ja kui plats vabaks tehti kolisin sinna. Mees oli seal hommikust saati olnud ja vaid viis särge saanud. Samal ajal vastaskaldal tõsteti mehiselt. Nii vimba kui särge.

Saanud omale kohale püüdma, andsin tihedalt sööta juurde, aga ... midagi ei juhtunud. Samal ajal Velise nurgapoolne mees tõmbas häiriva sagedusega vimba välja. Karma? Ei andnud alla ja jätkasin kangekaelselt.

Kella kuueks  oli kaldal käinud juba 2 särge, kella seitsmeks lausa... 5 särge. Hakkasin vaikselt leppima, et täna siit nagu midagi ei tule. Aru saamata miks. Kas oldi liialt eelnevalt sööta uhatud? Mees, kes lahkus pani küll korralikku kuulitõuke palle teele. Mingi hetk söötmise kohas viidikad laiali jooksid, et siis haug all? Ootamatult aga kella poole kaheksa paiku sain nelja triiviga kolm vimba. Ja edasi jälle vaikus.

Proovitud sai nii voolu seest, oma tavaliselt liinilt, kalda äärest ... ja ka kohtadest, kust ei maksa püüda. Loomulikult jäin seetõttu ühest kuldsest kirbust seal ilma, krt. Pidin siis proovima?

Peale kella kaheksat sättisin minema. Tulemuseks vaid kolm vimba ja kaheksa särge, Peaaegu nagu kaevul oleks käinud!

Kasari veetase on kukkunud +59 peale (hädasti vett oleks vaja!) ja veetemperatuur tõusnud 7.3 kraadi peale (Vigala 8.0, Velise 6.4 - tundub, et hetkel sinna poole kulgeb vimma teekond?). Õhurõhk seisab nagu naelutatult 761 mm. Äkki aparaat rikkis? Kuna see veneaegne, siis remondiks vist kuvaldaga virutamisest piisab? Samas täna põlv valutama hakkas, järelikult ilm muutub peagi.

PS! Sild sai sisse lastud. Toimib. Aitäh ehitajatele!