Pühapäev, 31. oktoober 2021

Pärnu jõel, 31. oktoober 2021

Nädala sees käis Vigala jõe veetase üsna kõrgel ära ja hakkas neljapäeva paiku vaikselt langema. Pühapäevaks jäi ta siiski piisavalt kõrgeks, et püügimõtted peast viia. Samas tahtmine kuhugi minna oli hinge roninud ja nii võtsime Ainiga ette Pärnu jõe plaani.

Miks just sinna? Aastaid on Pärnu jõkke lõhet istutatud, Sindi pais ka nüüd takistuseks ei ole ja kui eelmisel aastal tulid mingid signaalid ülaljooksult, siis tahtsin oma silmaga ka uudistama minna, et kas tõesti võiks seal midagi olla. Kuna lõhet ju ära võtta ei tohi, siis oligi plaan pigem jalutamisele üles ehitatud. Et ikka rohkem paiku läbi käia ja äkki mõnda põnevat liikumist ka veepinnal silmata.

Kell 11 saime Jõesuus kokku ja võtsime esimeseks lõiguks sealt allavoolu oleva osa. 1-1.5 kilomeetri ulatuses. Vesi üle kalda ääre ja üsna tume, kuid sodi õnneks allavoolu ei purjetanud. Turnisime korralikus lepavõsas, kõõlusime kummikute ujumise piiril, peksime vett vahtu silikoonist kuni pöörlevateni välja. Tulemuseks aga vaid paari särjepunni veepeal käimise nägemine ja ühe jäälinnu lennu jälgimine paari meetri kauguselt.

Järgmine peatus Jõesuu ja Kurgja vahel. Alustasime ühelt sügavamalt alalt ja kõndisime, kui seda lepavõsas ukerdamist võib sellise sõnaga üldse nimetada, madalikust mööda teise serva välja. Nii imelik kui see ka ei tundunud, ei saanud isegi mitte ahvena võttu. Madaliku servas ju ometi võiks mingigi elumärk olla. Ilmselt oli kõrge vesi veealuse elu vaikusele sundinud.

Ära minnes sai paari kohaliku poisiga vesteldud ja uuritud, et mida sealt siis üldse tuleb. Pidavat suvel ahvenat ja latikat tulema. Haugi ka. Vimba polevat nad saanud. Ka kevadel mitte. Tundus küll selline koht olevat, kus suvel mõni vimmaparv vaikselt aega veedaks.

Kolmas peatus sai juba Kurgja kandis tehtud. Esmalt passisime tükk aega paisu peal, et kas keegi võtab vaevaks ülesvoolu ujuda. Selle aja jooksul midagi sellist silma aga ei hakanud. Seejärel juba pool kilomeetrit allavoolu, kus kärestik võttis pisut laiema ja laisema joone. Kaldad olid kenasti ära trambitud, nii et kui just Vändra metsa karu kaldal lõhesid püüdmas ei käi, siis mingid kahejalgsed seal pidevalt oma asju toimetavad.

Lõik ise oli üsna huvitav. Voolu oli. Sügavust ka piisavalt. Mõningaid kivide keeriseid võis suures vees ka aimata... Tulemuseks aga vaid üks ahvena "triblamine" pöörleva peale.

Neljanda püügitsooni tegime rippsilla kandis. Kullimaa all. Olen seal kunagi talvel käinud, kuid jäävabal ajal mitte. Vett tundus seal olevat paari meetri kanti, jõel laiust ka piisavalt. Ain kulges allavoolu, mina ülespoole. Vahetasin peagi pöörleva jigi ka silikooni vastu ning sain peagi ka võtu. Tundus väike haugipunn olevat, aga otsa ei jäänud.

Jõelõik ise oli järjekordselt üsna sageli kasutatav. Tonkavaiad ja korgiõnge hoidjad olid üsna sageli paarisaja meetrisele lõigul kaldale jäetud.

Ülesvoolu liikudes sain sügava-madala piirilt korraks ka kellegi normaalsema otsa. Kerisin justkui kellelegi otsa, too õõtsutas kaks korda ridvapitsi ja kukkus ära. Üsna uimaselt õõtsutas, nii et kahtlustasin pigem latikat.

Kondasin siis veel natukene madalama poole ja tulin mõnda aega hiljem tagasi ning sain samast kohast kala uuesti võtma. Ja ka üsna samamoodi - kerides korraga otsas ta oli ja jälle õõtsutas uimaselt ritva. Seekord kala siiski lahti ei saanud ja peagi ärkas ka lõpuks ellu. Haug. Natukene mässamist, üle rohu vedamist ja Ain sai endale õhtuks 1.6 kilose kala koju kaasa pakkida.

Veerand tundi piitsutasime veel vett vahtu ja siis tulime tulema. Aitas küll. Samme oli kuhjaga tehtud, värsket hapnikku piisalt kopsudesse varutud... ja eht Leicesterlik 1:0 võit siis ka lõpuks mulle :-)

Oktoobri viimane päev meenutas pigem septembri kuud. 12 kraadi sooja ja korralikult päev täis päikest. Mõnus oli olnud konnata, mis sest et seda keda luurama läksime, me ei näinudki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar