Pärnu jõel, 29. detsember 2024

Sellest lutsu püügist on isu üsna täis saamas. Talve ega jääd aga ei ole ega tule. Oma Kasari harude veetase on selline, et spinninguga pole midagi peale hakata. Pärnusse paati sisse laskma ka minna ei viitsi. Otsustasin siis täna Pärnu jõe talvistesse vimmakohtadesse hoopis tonkatama minna.

Väljas muidugi tõeline koerailm, nii et uue silla juurest mööda sõites lausa imestasin, et niipalju paadikärusid kalda peal. Jõel endal tugeva edelatuulega tekitatud korralik lainevall peal, nii et paadispüüdjatel polnud ilmselt just kõige mugavam püügipäev. Päev otsa tilkus mingit udu ka pidevalt alla.

Leidsin endale Reiu kandis kaldapeal koha, kus tuul peale ei puhunud ja sain pilliroo vahel kenasti majandada. Kaks kaigast vahetult enne keskpäeva sisse, üks ööussi, teine mullaussidega. Seejärel läksin veel korraks auto juurde tagasi ning uuesti jõeäärde marssides juba eemalt kargas silma, kuidas ülemine kaigas hargi peal kui kummipall üles ja alla põrkas. Kena 500+ vimb oli ööussi peale leili läinud.

Kuni üheni oligi päris lõbus. Kokku viis võttu. Kaks neist pooleli jäeti, ühega demonstreerisin oma kärsitust ja kaks kala tulid kaldale. Siis lõppes aga vool ära ja veealune elu jäi ka koheselt vaiksemaks. Aegajalt keegid avastasid pakutava sööda, aga enamasti jäeti võtt lihtsalt pooleli.

Mängisin erinevate söötadega. Ööuss, mullaussid, sõnniku-ussid, krevett. Kõigiga peale mullausside sain võtu kätte. Sõnnikuusside jaoks oli konks ilmselgelt liiga suur, nende otsast ükshaaval ussijupid ära sikutati. Ühe korraliku võtu sain veel kreveti peale, kuid ka sellega kiirustasin haakimisel liiast.

Peale kella poolt kolme jäi päris vaikseks. Poole neljani passisin ja siis tulin tulema. Päikseloojangu kandis seega null võttu.

Kokku kaks vimba. Täitsa huvitav oli - pole nii ammu Pärnus sügisel tonkatanud. Võrreldes Kasariga on ikka lõbusam. Midagi vähemalt aeg-ajalt toimub, erinevalt oma harudest, kus päevasel ajal ikka naljalt võtte pigem ei saa ja vaid pimeda peale loota saab.

Nüüd aga tahaks juba jääd. Palun, näärivana :)

Vigala jõel, 27. detsember 2024

Nädala keskel jõe veetõus peatus ja eile keeras suuna juba kergelt allapoole. Reedeks oli veetase juba selline, kus püüdmine ei pea käima enam enda kalda alt, vaid kannatab tina ka keset jõge istutada. Kella kahe paiku sättisin ennast kohale, lootuses mõni valge kala enne pimedat ka kätte saada.

Ilm oli juba kolmandat päeva selline, kus valgust isegi keskpäeval nii vähe nagu oleks videvik kohe käes. Pidevalt tuli kerget uduvihma. Tuul puhus edelekaarest üsna nõrgalt. Sooja viis kraadi. Sättisin ennast Rumba kääru ja olin terve õhtu peale ainukene püüdja. Teised olid ilmselt alles jõulupakke avamas :-)

Kohe alguses sain keskmise tonka kaks korda võtma, kuid mõlemad üritused poolikuks jäeti. Rasvane ööuss oli lõhki rebitud. Kolmandal katsel jäi võtja lõpuks otsa. Väike lutsupoiss. Kell kolm päeval... Säh sulle valge kala püüki.

Pimedaks minnes jätsin ülemisele ridvale mullaussid, keskmisele vimmafilee ja alumisele püügivahendile kreveti.  Esimesena leiti üles ussidega varustatud konks, kella veerand kuue paiku. Ritv pani mõnusalt vetrudes hargi peal hüppama. Haakisin kohe ära, ilma et oleks kellukestki maha võtnud. Olin kindel, et vimb... aga haakimise järel konks justkui põhjas kinni. Selge luts ja korralik.

Kuna kasutan vaid ühte lipsu siis õnnestus ilma kaota luts üle rohuviiru vintsida ja kaldamadalikku jalge ette lohistada. Kena libedik. 1.2 kilone.

Tehes kalast pildid ära otsustasin teised ridvad ka üle kontrollida. Alumist ridva haakides kohe raskus taga. Luts oli kreveti pintsli pistnud ja magas rahulikult ühe paiga peal ilma liigutamata. Nii poole kilone poiss sai vette tagasi saadetud. Kolmas ritv oli puutumata.

Järgnes poolteist tundi ootamist. Istun enamasti pimedas ja panen lambi tööle vaid siis, kui ritvu uurima lähen. Selles kottpimedas õhtus oli ümberringi liikumist nagu oleks kevad käes. Ühel hetkel lendas vaid paari meetri kõrguselt üks hele vari üle pea, laternavihu linnule suunates liugles mingi kakuline rahulikult seljataguste puude vahele. Mingi aeg plärtsatas kobras jões. Paar korda tuli üle jõe metsast mingi looma hääl, mille oma peas ilvese omaks liigitasin. Aga kuna pole jahimees, siis võis see ka lihtsalt vale ettekujutus olla.

Luts aga vaikis ja ärkas uuesti alles kella kuuest. Sain alumise ridvaga, mis oli tolleks hetkeks kalatüki vastu vahetatud, kolm võttu. Kaks kala käisid kaldal, üks võtja ei jäänud otsa. Teised ridvad aga... ei aidanud söödavahetus ega ka erinevate püügikaugustega varieerimine. Neid ei puudutatud.

Kella kolmveerand seitsmest pakkisin asjad kokku ja tulin sauna ära. Kokku siis viis lutsu, kolm neist mõõdus ja kaks alla mõõdu.

Vigala jõel, 21. detsember 2024

Nädala sees olin linnas ja selle aja jooksul keeras ilma täielikult sügisesse ära. Soe ja korralikud vihmapäevad tähendasid jõgedes veetõusu. Oma sildki oli juba vette hulpima jäänud, kuigi olin selle enne minekut sisuliselt kaldasse vedanud.

Kuna lubab veel paar päeva kallata, siis otsustasin laupäev ikkagi korra luurel ära käia, sest ilmselt veetõusu jätkuva tõusu tõttu umbes nädalakese peale tänast enam ei kannataks minna.

Laupäeval kella kolmeks Rumba alla kohale sättides näitas Kasari veetase +163 ja Vigala oma +118. Väljas oli korralik edelatuul ja vihma tuli muudkui juurde. Koerailm teiste sõnadega. Lohutasin ennast mõttes, et kui väga hullult kallab, siis tulen tunni pärast ära.

Veetase oli jõekäärus nagu kevadel. Palju enam kaldaääre ülemisest servast puudu ei olnud. Vesi oli ujuvat sodi täis ja piimakohvi värvi. Teisi püüdjaid ei olnud, ega tulnud ka õhtu jooksul keegi ilma trotsima. Mõistlik mõte.

Panin kaks ritva ussidega ja ühe kalatükiga sisse, lootuses hämaras mõne vimma ära rääkida. Lootuseks see jäigi. Ka teised valged kalad olid sogase vee eest kuhugi varjunud.

Kella nelja paiku lõppes ootamatult vihm ära ja sain ka õhtu esimese (hiljem selgus, et ka ainukese) kellukese helisemise. Alumise ridva ussiga varustatud konksu vaikselt nökerdati. Lasin oma viis minutit sööta mekkida enne kui haakima asusin. Lutsupoiss, tume kui tont, oli otsa õginud ja konksu opereerimine võttis aega. Nii kolmesaja grammine sai siiski õnnelikult vette tagasi lastud.

Vahetasin ka teise konksu kalatüki vastu ja passisin kuni kuueni välja, kuniks tüdinesin ja minema astusin. Ilmselt liiga sogane ja tõusev vesi ei olnud lutsule meeltmööda.

Häid jõule!

Kasaril, 14. detsember 2024

Öeldakse, et lutsu tuleb püüda ilmaga, mis püüdjale endale on ääretult ebamugav. Peaks olema tuult, pilvi ja vihma. Seda kõike ilmateade laupäevaks ka lubas. Teooria vajas kinnitust, seda enam võrdluseks oli viimane käik olnud risti vastupidise ilmaga.

Poole kolme paiku sõitsin kohal. Soojalaine ja vihm olid jää teepealt ära sulatanud, nii sain auto korralikult poriseks. Aga niipalju seda sooja ka polnud olnud, et oleks kaldaäärset jääd lahti sulatanud. Eelmise korraga võrreldes oli pigem vastupidi - klaasjad jäätükid õõtsusid kaldaääres rohust eemal tuulest tingitud laine käes. Ja päris eemal, sügava peal, tundus jõgi tervenisti üldse jääs olevat.

Sättisin tonkad nii, et kaks tükki said sisse samasse kohta, kus eelmisel korral olid ja üks pisut ülesvoolu. Vasataskaldale seadsid ennast sisse kaks meest ja õhtu edenedes tekkis minust allavoolu ka veel üks seltskond juurde. Koerailm ei sundinud kedagi koju diivanile jääma!

Hämar möödus vaikuses. Null võttu. Vahetasin mullaussid vimmafilee tükkide vastu ja ootasin edasi, ennas mugavalt puu taha tuulevarju istutades. Esimese võtuni kulus ikka aega. Alles kella poole viie paiku keegi korra proovis kõige ülemist ritva ja siis jälle vaikus.

Poole kuue paiku kui järjekordsele kontrolltiirule astusin, olid keskid kahte alumist ritva mõlemat korraga himustamas. Üks õõtsus, ja mitte tuulest tingitult, juba päris intensiivselt ning selle haakisin kohe ära. Nii kolmesajane luts oli suure kalatüki juba korralikult sügavale suutnud ahmida ja vabastusoperatsioon võttis aega.

Teise ridva kallal nökerdati ja nökerdati, kuniks lõpuks võtt pooleli jäeti. Ilmselt mingi punn. Peale seda tekkis järgmine vaikus, nii pooletunnine, kui samu kaikaid uuesti liigutama hakati. Seekord õõtsutati ülemist kaigast korralikult, kuid ilmselt olin just võtu alustamise hetkel kohale jõudnud ning haaksin liialt vara. Kala ei jäänud otsa. Teine ritv aga peale paari puudutust rahule jäeti.

Järgnes paarkümmend minutit vaikust kui kolmas round algas. Sedapuhkus sain alumise kaika korraliku võtja kenasti kätte. Nii kuue ja poolesajane luts. Ja loomulikult teise ridva proovija jättis söömise pooleli. 

Selleks hetkeks olid kaks mu pakutavat fileetükki juba selliseks äestatud, et pidin nad välja vahetama. Kahjuks mõlemale enam sama polnud panna ja nii sai üks varustatud ussidega. Järgmise neljakümne minuti jooksul, samas kohas seda leotades, pakutavat ei puudutatud ka mitte; samas kui kalatükile kõrval olevas ridvas koheselt reageeriti.

Kella seitsmeks jäin ilma ühest kalatükiga varustatud lipsust ja kuna ussidega püük ei tundunud kuidagi toimivat, siis pakkisin ennast peagi minema. Kokku käis kaldal küll siis vaid kaks lutsu, samas võtuaktiivsus tundus parem olevat kui eelmine kord. Nii et mingil määral teooria pidas.

PS! Koerailm oli ikka korralikult püüdjaid kohale ajanud. Lautade all tundus paar autot olevat. Rumba sirge lõpus oli kolm autot, silla peal ka veel üks. Püüdjaid kehv ilm ei tundunud sugugi heidutavat.

Kasaril lutsul, 10. detsember 2024

Eile tegi päeval kenasti külma. Nii viis kraadi. Sellise ilmaga eriti tonkatama ei kipu kuna ridvapitsid oleksid pidevalt jääs ja nii toimetasin terve päeva kodus. Õhtuks lõi ilma küll pilve ja natukene juba kripeldama hakkas ... aga no kui otsustatud juba sai, siis nii ka jäi.

Teisipäeval keeras ilma plusskraadidesse. Lubas õhtuks kerget edelatuult ja nii ma kella kolmeks kohale vurasin. Samasse kanti, kus viimane kord. Ees oli minu kohapeal juba püüdmas üks Kivi-Vigala mees ja nii sättisin ennast talle seltsi. Allavoolu ala peale. Seega mulle ka natukene nagu uus tsoon, mida proovida.

Hämaruses särg togima hakkas. Ikka kolm-neli korda sikutamist ja siis vaikus. Üks lausa kuus korda proovis, enne kui alla andis. Ju see oli siis ilmatuma suur. Ühe punasilma ikka kuidagi välja meelitasin, enne kui pimeduse saabudes särg suu kinni pani.

Poole viie paiku oli lutsu jaoks juba piisavalt pime ilm, nii et naabril hakkas keegi koheselt ka kellukest kõigutama. Mitmeid kordi üritas aga otsa ei jäänud. Ühel korral kalatüki niimoodi ära pätsas, et vaid naha alles oli jätnud. Mul samal ajal aga vaikus, mis vaikus. Hakkasin juba kahtlema, et tonkakellukesed on katki läinud. Kõik kolm. Korraga. Ühel ajahetkel. Ja nii otsustasin kusagil veerand kuue paiku kontrollreidi teha.

Esimene kaigas ja raskus taga. Kenake kala. Õnneks ei ole vesi kõrge ja nii sain ilma kaota limase lutsu rohust üle meelitatud. 850 grammine. Tuli kalatüki otsa (vimmafilee).

Läksin siis teist ritva kontrollima ja ka sellel kala otsas. Seekord nii poole väiksem ca 400 grammine. Läks vette tagasi. Ka see ritv oli varustatud kalatükiga. Kolmas ritv oli varustatud ussidega ja seda polnud puututud. Vahetasin ka selle konksu otsas pakutava vimmafilee peale.

Kulus vast veerand tundi, kui ka see ritv kala üles leidis. Seekord tõestati, et ka kelluke töötab. Luts kiigutas ridvapitsi ühtlases rütmis ja peagi ära haakisin. Luts ca poole kilone. Sai seegi koju tagasi saadetud.

Kella kuuest alates muutus aga kõik. Poolkuu, mis enne oli olnud madalal ja pilve taga, muutus aina eredamaks ja peagi luts suu üldse kinni pani. Lõpuks muutus valgus selliseks, et võis vabalt jõe ääres ilma taskulambita ringi tatsata.

 Naabrimees sai veel ühe väiksema kätte. Mul aga järgmise paari tunni jooksul vaid kaks alustamist, mis aga pooleli jäeti. Kella kaheksast tulime mõlemad tulema.

Kaks meest käisid vahepeal ka meile ülesvoolu naabriks ja said ka paar punni. Nii, et mingi liikumine justkui oli, aga ka neil lõppes aktiivsus kella kuue paiku.

Kasaril, 07-08. detsember 2024

Töövaba elu esimene nädal oli kummaline. Olles harjunud kümnete igapäevaste koosolekutega, oli enam kui kentsakas endale päeva peale planeerida null tegevust ja siis lasta ajal lihtsalt voolata. Isegi puhkuste aeg pole nii toimetanud, siis on ju ka alati kuhugi kiire - kas siis kalale või siis kalale :-) Nii kujunes terve esimene nädal jalale rahu andva sildi all. Hoidsin põlve, tegin kergeid lühikesi jalutuskäike, lugesin raamatut.

Reedel tulime maale ja nii sättisin ennast laupäeval hämara ajal Kasari äärde. Vanamõisa kanti. Jätsin oma tavalised lutsukohad puutumata ja läksin sügava peale, sinna kus venelased jaanuaris jää peal lutsu püüavad. Polnud seal kunagi kalda pealt tonkatada proovinudki. Sügavust nii 3.5 - 4 meetrit.

Ilm kergelt miinuskraadides. Pilves. Vahepeal paari lumehelbekest ka näha oli. Lund maas ka sentimeetri jagu. Veetase oli +80, ehk paari nädala taguse ajaga langenud nii 20 cm jagu. Voolu üsna vähe. Nädala sees olnud külma arvestadaes oli kaldaääres jääd üllatavalt vähe.

Püük ise oli igav, mis igav. Paar särje nokitsemist, pimeda peal vaid üks kord keegi kellukest liigutas. Kella seitsmest tulin sauna ära...

Pühapäev võtsin sama programmi ette, aga teise koha peal. Kasvuhoone all. Seal vett natukene vähem ja ka sealt pole ma kunagi kalda pealt proovinud. Panin oma kolm ritva kümne-viieteistkümne meetriste vahedega laiali, et suurem ala läbi kammida. Kaks olid varustatud ussidega, üks vimmafilee tükiga.

Ilm samasugune hall nagu eile. Ainuke erinevus oli selles, et kui eile polnud sisuliselt üldse tuult, siis täna kagu suunast mingisugune kerge õhulaine ikka liikus.

Kohe alguses sain ilusa võtu ja kena vimb tuli kaldarohuni kaasa, enne kui natukene enne käeulatust lahti pääses.

Hämaras nokitsesid punnid. Paar särge ka otsa jäi. Kella viie paiku sain lõpuks ühe kobedama kala võtu, aga kärsitus oli nii suur, et haakisin nii vara nagu tahaks kedagi nokkimise pealt ära karistada. Otsa loomulikult kala ei jäänud.

Kella viie ja seitsme vahel valitses täielik vaikus. Siis kaks võtu alustamist, üks neist ka kalatükiga varustatud ridval, aga mõlemad katsed jäid poolikuks. Poole kaheksa paiku sättisin minema. See koht oli vähemalt lootusrikkam kui päev varem proovitu, aga lutsuta jäin ikkagi. Oleks pidanud vist hiirelihaga proovima :-)

I am free! - 01.12.2024

2013 sai selle blogiga alustatud peale seda, kui olin otsustanud pikemaks perioodiks aja maha võtta. Nüüd olen tagasi jõudnud samasse seisu ning valmis alustama uut ajastut, mille märksõnadeks võiksid olla uued emotsioonid, uued püügikohad, uued avastused.

Algus saab ilmselt olema aeglase stardiga. Talv pole veel käes ja selle kaamosega väga kuhugi tormama ei kipu, seda enam et oskasin oma põlvele liiga teha ja käimine on raskendatud. Anna pisut asu ja vast saab see paari nädala jooksul korda.

Panen eesootavale perioodile endale püsti ka mõned eesmärgid, mis kas eelmistest perioodidest jäid saavutamata või mida peas olen heietanud ning mille võiks aasta jooksul ära teha. Loetelu ei ole tähtsuse järjekorras ja kindlasti mitte lõplik - kõik head ideed ja soovitused on teretulnud!

Tahaks:

    1) Talvel mõne uue Soome järve ära proovida; soovitavalt ida pool, kuna seda kanti on vähem piilutud;

    2) Jää pealt tirgutades mõne koha välja meelitada, vahet ei ole mis veekogul see võiks toimuda;

    3) Merel tonkatades mõne siia, lesta ja ümarmudila välja meelitada; siia sobiks ka uus püügikoht nimega Tallinn :-)

    4) Norras suvel vähemalt ühte uut jõge avastada;

    5) Lennukalt tolm ära pühkida ja sellega toimetamine käppa saada;

    6) Suvel Kasari vesikonnast lõpuks käsikaga linask üles leida;

    7) Kusagil karpi püüda (ei pea tingimata kätte saama);

    8) Lätis kalal ära käia;

    9) Säga püügivahendi otsa saada (ei pea olema ilmtingimata eelmise punktiga seotud olla);

    10) Üle mitme aasta merikas Eesti rannast kinni püüda, soovitalt Naissaarelt;

    11) Vähemalt ühe uue rekordi teha (p.3 liigid ei lähe siin arvesse);

    12) Vigala haru ülalpool Pärnu mnt. läbi vantsida;

    13) Loomulikult kõik vanad regulaarsed asjad läbi teha: siig ja vimb jäält, kevadine vimb, kevadine haug, suvine Lapimaa, sügisene koha;

    14) Kevadine säinas kas Kasarist või saarelt;

    15) Angerjas kusagilt välja meelitada

...

Täiendan seda listi jooksvalt, kui mõni mõte pähe idanema jääb.

Ilmselt iga päev kalale ei lähe, aga no mingi 200 päeva võiks aastas ära teha. Loomulikult saavad nad kõik ka siia kirja. Elagu puhkus, mida pikalt-pikalt oodanud olen!

Kasaril, katse 2, 09. november 2024

Ühe katse järel ei tasu alla anda ja nii plaanisin tänaseks teise käigu. Samasse tsooni Vanamõisa all, eelmisest püügipaigast viiskümmend meetrit allavoolu. Linaskit hiilima.

Kohale jõudsin kella kahe paiku päeval ja sisuliselt oli ilm hämardumas. Väljas oli sompus uduvihmaga ilm, nii hall ja tume. Tuul puhus kergelt läänekaarest ja sooja oli 7 kraadi. Olin talvekombe kapist välja võtnud ja selle selga ajanud. Minu pärast oleks võinud või pussnuge taevast tulla, sellises riietuses selle temperatuuri juures jahe juba ei hakka. Nagu vanajumala seljataga oleks seisnud.

Selles püügipaigas oli sügavust õige natuke vähem kui eelmises. Vasakpoolse tonka juures veel mingi randikoht oli, kus sügavus veel poole meetri võrra madalamaks läks. Kaldaäär hundinuiasid täis.

Vasakpoolse ridva juures hakkas kohe ka juhtuma. Sarnaselt eelmise nädalaga oli särg talverasva kogumas. Togisid iga natukese aja tagant niimoodi et haakimise võimalust polnud. Ikka kaks järsku ja lühikest tõmmet järjest. Nagu naelu oleks seina taotud... Sättides ennast ridva juurde valvesse aga togimine koheselt lõpetati. Ja nii kui kükitamisest väsisin ja püsti tõusin, siis uuesti alustati. Jube tüütud... Lõpuks mõned kalad ennast otsa sõid, enamus aga lihtsalt ussid ära äestasid.

Kella kolme paiku väsisid särjed ära (või said naelad otsa :-)) ja asemele tulid väiksemad tegelinskid. Ridva otsa lihtsalt väristati aeg-ajalt, ilma kordagi pikemalt tamiili venitamata. Ilmselt enamuses kiisad, kuna paar tükki otsa sõid, aga üks liivarull ka sekka sattus.

Otsustasin pimeda aja ka ära oodata ja vaadata kas luts ka juba liigub. Kella neljast oli päris hämar juba, poole viiest pime. Kuud polnud, olud seega justkui soodsad.

Poole kuue paiku üks alustamine toimus, mis pooleli jäeti. Sama lugu kella kuue paiku. Teisel katsel olid ussid konksu otsas korralikult ära lutsitud, aga miski sundis teda võtmise pooleli jätma.

Kella poole seitsmeni passisin, siis tulin tulema. Ei teagi, kas eelmise aasta linaski story oli üks imeline erand, on vara veel, või ei ole ma lihtsalt peale sattunud.

Minust sada meetrit ülespoole jäid kaks meest lutsule, Rumba all ka üks auto pimedas parkis. Rahvas on seega juba platsis ja luts võiks ka viisakalt nüüd kohale tulla.

Kasaril, 02. november 2024

Eelmisest aastast jäi kõrva, et enne külmasid saadi Kasarilt novembri kuus madala piirilt linaskit. Ilusaid kilo pluss kalu. Sellest lähtuvalt sai täna pisut ilma trotsima mindud. Suur torm oli küll möödas, aga tuul puhus endiselt vägevalt. Umbes selliselt, et kui kaalu oleks poole vähem ja jopel hõlmad lahti laiutaks, siis saaks priiküüdiga allatuult lennata.

Põld oli vesine, kuid ei miskit hullu. Sättisin ennast kahe tonkaga püüdma ja pea esimese viie minuti jooksul käis peast läbi et kauaks siia küll ei jää. 5 kraadise sooja juures puhus loode tuul vastikult näkku ja kuna pole veel talvekombet kapist välja otsinud, siis sügisriietuses sellise ilmaga kaua ei kesta. Otsustasin, et vaatab kuniks päris külm hakkab...

Järgmised paar tunnikest kannatasin ikka ära. Poole viieni, mil päike loojus, istusin vee ääres. Ahvenapunnid ja kiisad, särge ja nurgu ka sekka. Kõik nökerdasid elu eest, justkui üritades enne talve veel ennast rasva pugida. Ühegi suurema kala võttu aga ei pakutud. Sisuliselt oli koondtulemuseks nagu vanasti öeldi - suured kalad mahuksid suitsupakki, väiksemad tikutoosi :-)

Lutsu pimeda peale ootama ei jäänud. Liialt vilu oli olla. Teises kaldas paar eesti meest vist pimeda peale sättisid, sest lahkudes nad veel rahulikult platsis olid. Varsti peaks ise ka lutsu proovima minema.

Vesi poole meetri jagu kaldast üle ääre (90+), kuid üsna selge. Voolu eriti polnud. Veetemperatuur 7.3 kraadi.