Viimane päev + kokkuvõte reisist, 09. juuli 2025

Teine seltskond pidi ennast lõuna paiku minekule sättima. Kuna lubas ilusast päikeselist ilma siis jäin veel päevakeseks peesitama, et näha kuidas järsult suviseks muutunud ilm võtule mõjub. Lisaks oli see eilne litter hingele jäänud, oleksin tahtnud selle kordust saada.

Kella üheksa paiku mere äärde jõudes ütles saadud informatsioon, et hommikul oli kenasid jigikohasid saadud. Neljakilone, paarikilosed... Selleks ajaks kui meie maabusime tundus see lõbu juba läbi olevat. Jigitamine pakkus täpselt samasuguseid üksikuid togimisi nagu eile. Kala justkui kinnise suuga lükkas lanti ja keeldus kategooriliselt ära võtmast.

Trollimine kella üheteistkümne paiku ei pakkunud ka miskit. Mihkel küll noppis kõrvalpaadis kaks koha, meil aga polnud võttugi.

Lõunast, kui teised jalga lasid, tegin veel tunnikese ja tragisin neoon rapalaga ühe kilose kala kasti. Seejärel kolisin neljaks tunniks puhkama.

Jätk peale kella viite õhtul erines hommikusest vaid veidikene. Mõned kalad soostusid ka lanti ära võtma. Tõsi enamasti väikesed. Üks kilone tuli rohelise poi juurest ka paati. Tunnike hiljem aga valitses vee all sisuliselt vaikus.

Trollisin ja jigitasin vaheldumisi kella kaheksani. Rohkem ei viitsinud. Trollides punase maja kõrvalt ühest ja samast kohast paariminutilise vahega kaks kala sain (musta-valge-punane karikko), aga need olid ka ainukesed elumärgid selle aja jooksul.

Ilmselgelt lauspäike ja õhutemperatuuri tõus võtule just soosivalt ei mõjunud. Veetemperatuur viskas päevaga 0.5 kraadi otsa. 19 kraadi peale. Kokku siis 4 mõõdukoha ja 5 punni.

...

Reis kokkuvõtvalt. 

Ülihästi õnnestunud tripp. Vaieldamatult õnnestunuim suvine kohapüügireis üldse. Läheb läbi ajaloo koos kahe sügisesese tretiga TOP 3 sekka. Vedas ilmselt tänu sellele, et sattusime vihmaperioodi keskele, mil temperatuurid olid madalamad ja kala aktiivsus seetõttu suurem. Endal oli võibolla ebamugavam olla, aga saak sellevõrra parem.

*    Vesi oli julgelt üle poole meetri kõrgem kui tavaliselt. Vool oli selline, kus põõsa augus ei jigita üldse; mereääres punase maja juures 35 grammiga ok püüda oli; enamasti toimus püük 30 grammistega; madalapoolel (3-4 meetrit vett) sai 25 grammiga hakkama. Veetemperatuur oli enamasti 18 kraadi ümber (minu lood näitab ca 2 kraadi rohkem kui ametlikud numbrid).

*    Jigilantidest ruulisid seekord suuremad landitüübid, eeskätt V sabad. Värvid kõikusid päevade kaupa. Koondedetabel lisatud pildil. Kärtsmürts kollased ja rohelised on vist populaarseim ühine nimetaja.

*    Trollimisega sisuliselt sinapeale ei saanud, v.a. paar päeva, mil rohelist värvi jesse ja roheline-kollane-punane karikko ruulisid. Ülejäänud päevad kas ei toitnud üldse või olid väga kaootiliste tulemustega. Lõpuks ei saanudki aru miks... Kollide võtupäeval toimis Martinil neoonikas karikko. Mihklil toimisid samuti kas neoon või rohelised ahvena värvid.

*    Tundub et kõrge ja sooja veega on kala eeskätt mere ääres ja sisemaa piirkonnad on suhteliselt mõttetud. Tõsi väga palju vaeva mujal mässamiseks ei kulutanud - kui on teada kus kala on, siis on raske motiveerida ennast sealt lahkuma.

*    Suurimad kalad olid mul... Kohad 5.2, 4.95, 4.3, 2.4  mõned kahesed ka lisaks...  Keskmine kaal tuli räme, vist lausa 2 kilo alla! Teistel veel 3.5, 2.8, 2.8 ja mõned kahesed ka veel lisaks.  Kokku mul seitsme päevaga 34 mõõdukoha.  Lisaks 4 tõugjat, millest suurim 3.2. Üllataval kombel polnud seekord jões haugi (jess!), ilmselt passisid nood rohus. Nädala jooksul vaid mõned üksikud punnid eksisid konksu otsa.

* Kõige mõjusam piirkond oli punase maja alune roheline poi. Sellest ülesvoolu kuni punase poini ja 200 meetrit allavoolu olev osa. Punase poi ja ülesvoolu oleva rohelise poi ala oli üsna kapriisne, aga kui sealt tuli siis enamasti oli kala ka suur.

Ulme reis oli!

Martini päev, 08. juuli 2025

Veel üleeile lubas tänaseks täieliku padukat. Ilmateade on aga teatavasti muutlik. Hommikuks oli prognoosist vihm kadunud, ennelõuna lubas veel pilvist, pealelõuna aga juba päikest. Tuul pidi puhuma põhjast ja keerama õhtuks loodesse.

Ilmselt see tuulemuutus oli see, mis eilsega võrreldes päevale hoopis teise näo andis. Alustasime kell kümme mere rohelise poi juurest ja saime kohe tõdeda, et kala kohe üldse ei taha närida. Ei jigi ega voblerit.

Jigitades tunni jooksul mõned õrnad togimised ja vaid üks normaalne võtt. Martinil üks korralik kala korraks otsas oli. Trollimise tiir aga ei pakkunud võttugi. Teine paatkond ühe konna sai, aga see oli ka ainuke tulemus.

Meie paadi nullitamine kestis pea kella kolmeni välja. Siis õnnestus punase maja eest lõpuks paar koha võtma meelitada. Üks kena pauguga 1.6 kilone. Teine konkreetne võtja kukkus ära. Tegijaks sedapuhku mootoriõli sirpsaba versioon. Müstilisel kombel põlati kõik eelmiste päevade värvitoonid ära.

Seejärel keeras aga tuule loodesse ja jõgi hakkas lainet kergitama, keerates meie jigitamise plaani täiesti tuksi. Vähemalt punase maja sirgel. Kolisime trollima, mis esialgu ei pakkunud endiselt midagi.

Kurve peal punase poi juures tegime uue jigipausi, seal kannatas enamvähem püüda. Laine otseselt sisse ei peksnud, kuid kõikumine tegi püügi ääretult ebamugavaks. Sain seal selle reisi suurima litri, esimese viskega. Pauk oli võimas, aga otsa kala ei jäänud. Uuesti võtma tegijat ei saanud, vaid mingi 46 cm pikkuse koha sain pisut eemalt välja meelitatud. Paar togimist oli veel, kuid käivitumine jäi tulemata.

Edasi keskendusime vaid trollimisele. Kella viie ja poole seitsme vahel hakkas juhtuma see, et suur kala tegi suu lahti. Vaid suur kala. Saime sirge pealt kolme tiiruga viis kolli võtma. Martin suutis enda kolmest kaks ära realiseerida. Mina aga ei ühtegi.

Üks paugutaja oli eriti võimas, käristas mõne sekundi ja kadus. Teine oli alguses nagu nott ja alles peale kümmet meetrit venitamist tegi esimese liigutuse, seejärel  juba pekslemine põhja peal ja järgmine hetk kukkus kalal lant suust. Martin sai kätte 3.5 kilose ja 2.8 kilose. Ilusad kalad, valge tooni ja neoonrohelise seljaga karikko landiga.

Peale kella seitset aga ei saanud me enam ühtegi koha võtma. Üks haug eksis mu uue rapala landi otsa. Rohkem elumärke polnud üldse. Üheksaks tulime maha ära, kontrollides eelnevalt tulemusetult üle ka Bonderi kääru.

Teine paatkond sai kokku neli koha. 2.8 kg suurim. Too tuli Bonderi käärust.

Ulmeline päev, 07 juuli 2025

Hommikul kella 10 paiku mere äärde jõudes oli väljas mega püügiilm. Pilves, kergelt sompus, nõrk lõunakaare tuul, meeldivalt soe. Ideaalsed püügitingimused!

Kahetunnise jigitamise järel konstanteerisime aga fakti, et külmakast on endiselt tühi. Vaid üks kohapunn oli paadis käinud. Lisaks ühe käe sõrmede jagu võtuhakatisi. Täelik kontrast eilse päevaga võrreldes. Järgnev trollimise paus näitas aga selle päeva tõelise suuna ära. Toimis vaid trollimine.

Kala oli lennus ja terve päeva jooksul sain lõpuks vaid ühe jigi koha, mis sobis paati võtta. Ja seegi oli tragitud, seljast kinni. Vähemalt pakkus mõnusa venitamise kogemuse. Niipalju kui ma jälgisin, siis ei toiminud ka jigitamine paaril teisel paadil, kes sellega vaeva nägid.

Trollimine aga oli ülimalt efektiivne. Kala oli suuremas osas kolinud rohelisest poist allavoolu olevale 300 meetrisele lõigule. Seal toimetasid suure osa ajast Mihkel ja Kõuts. Me saime sealt ka mõned kalad, aga põhimaaks oli meile hoopis lõik mere rohelisest poist punase poini. Kala oli seal vähem, aga sort suurem kui allavoolu oleval lõigul.

Standard koha oli täna selline 1-1.5 kilo vahel. Esimene üllatusesineja tuli punase poi juurest. Kollaka-punase-rohelise triibulise karikko peale. 4.3 kilone koha lendas otsa punase poi kõrvalt ja mässas ikka päris korralikult, enne kui ta kahva sain.

Teise üllatuskülalise tõi aga mere rohelise poi kõrvalt kollakas-roheline jesse. Sellel lõigul läheb 3 meetrine vesi jupp haaval 5 meetri sügavuseks. Selleks et landi kaugust paadist vastavalt sügavusele õigel kõrgusel ujutada, hoidsin ritva käes. Ja kui ritva juba käes hoida siis loomulikult tegin mängu sisse ka pause (aitäh Spinnerile selle kunagi tutvustatud nipi eest). St. tõmbasin trollimise aja ridva otsa kiirelt ühe meetri võrra ettepoole ja lasin siis selle aeglaselt tagasi algasendisse.

Jesse sellisel mängitamisel teeb kiirema mängu järel väheke loiumad liigutused ja kerkib selle jooksul pisut kõrgemale. Selle liigutuse ohvriks langes teine üllatuskülaline. Pauk oli päris mõnus, nagu oleks jigitanud. 5.2 kilone koha leidis tee kahva. Ei mäleta, et oleks kunagi ühel päeval saanud kahte 4+ kilost koha.

Samasuguse mängitamise ohvriks läks ka järgmisel ringil 2.4 kilone poiss. Nii, et tegelikult tasub ritva käes hoida ja sellega aktiivsemalt majandada küll, ainult et kes seda viitsib pidevalt teha. Trollimine on ju üldjuhul puhkepausiks jigitamise vahele.

Õhtupoole kolis kala aina enam ülesvoolu ja lõpuks saime tööle ka punase maja ja ülesvoolu oleva rohelise poi vahelise lõigu. Sealt kokku täna kahepeale neli ilusat kala.

Kell pool kaheksa kuulutasime päeva lõppenuks puht praktilistel põhjustel. Meie kalakasti rohkem koha ei mahtunud ja kogu see saak ootas fileerimist. Mul kokku 10 mõõdukoha (2 punni ka veel lisaks). Suurused 5.2, 4.3, 2.4, 2.1, 2.0, 2.0 ... Seega mega sort! Martinil 4 kala kasti ja mõned punnid vabaks. Tegin need 14 koha 50 minutiga

fileeks.

Teine paatkond rookis sama edukalt. Neil kokku 11 äravõetud koha ja 1 haug. Võrgust lisaks 7 linaskit.

Oli ikka väga ulmeline päev. Kui natuke nuriseda võib siis vaid selle üle, et jigi nii nutune oli. Aga no kala suurus oli ikka uskumatu! Ei mäleta sellist kohasaaki suvistelt reisidelt. Ja ega ka kunagised sügisesed ulmepäevad võimsamad polnud. Äge! Nüüd saab muidugi tulevasi nullipäevi raskem taluda olema - ootused ja lootused ikka kerkivad :-)

Soomes vihma käes, 06. juuli 2025

Pühapäevane prognoos oli, et lõunani on enamvähem sademeteta, peale seda lubas aga vihma. Umbes täpselt Kõutsi, Mihkli ja Martini saabumise ajaks. Umbes nii ka läks, kuigi hommikul kella 9 aeg peale minnes sain ikkagi märjaks. Vihma ei tulnud, aga mingi sudu oli nii tihe et sellest läbi sõites olin 20 minutiga parajalt märg. Õnneks läks hiljem kergelt tuulisemaks ja peagi olin uuesti kuiv.

Päev oli hoopis erinev eilsest. Kohe hakkas midagi juhtuma ja sisuliselt kestis vahelduvate hoogudega terve päeva läbi. Väikest kala oli jõkke trüginud ja need tekitasid elevust.

Alustasin aga päeva suurimaga oma vanas kohast. 1.85 kilone koha tuli punase maja alt. Ikka kollase V sabaga. Edasine tegevus toimus aga juba allavoolu oleva rohelise poi ümbruses.

Võtud ei olnud just jutti, aga piisavalt sageli, et ankrupaikasid väga tihti vahetama ei kippunud. Välja arvatud lõuna paiku, kui järsku kehtestati reegel - üks ankur on üks võtt. Muidu aga igav ei hakanud. Tõsi 3/4 võttudest ei jäänud otsa. Sealhulgas mõned päris ilusad matsud, mille tegijaid teiseks korraks käivitada ei õnnestunudki.

Lõunast tuli aga vihm ja pugesin oma vihmakookonisse, üritades võimalikult vähe ennast liigutada. Võtte sain endiselt edasi, lihtsalt ära haakimine läks veel hullemaks.

Täna oli esimene päev, kus ka trollimine sellel lõigul, kuni punase maja punase poini tööle hakkas. Ülevalpool poid aga mitte miskit. Roheline jesse oli tegijaks. Üldse oli päeva värv täna roheline koos kollasega. Valgemal ajal võimalikult kärts roheline, tumedamate pilvede all pisut pastelsem.

Kelle poole nelja paiku tuli mulle paati ankrumees ja edasi jätkasime juba kahekesi. Jigitamine ja trollimine vaheldumisi. Mõlemad pakkusid tegevust. Peagi sai ka Martin käe valgeks ja enne maha tulekut ka 1.2 kilose. Trollides.

Teine paatkond kondas mere poolel osa ajast ja kiusas seal hauge. Sort muidugi nilbakas. Lisaks ka üks ahven ja koha.

Mul võttude arvult vaieldamatult selle reisi parim päev. Väga palju tühihaakimisi. Tegevust jagus ühtlaselt terve päeva peale ja kordagi ei tekkinud tunnet, et ei viitsi jigitada. Pigem lihtsalt ühel hetkel enam ei jaksanud ja seetõttu trollimispause sisse toppisin. 

Kui üldse joriseda, siis sordi suuruse üle. Kokku käis käest läbi 17 koha, neist 9 mõõdus (lisaks 1.85 kilosele olid paar kala kilo kopikaga, ülejäänud alla selle). Kolm kohadest tuli trollides, ülejäänud kõik jigitades. Ülilahe päev suvise püügi kohta.

PS! Tegin siiamaani töötanud jigidest ka edetabeli. Vasakpoolne on siiani kõige tegusam olnud.

Soomes, 05. juuli 2025

Reede tormas korralikult. Tegin pealelõunal kahetunnise tiiru kümne harus ja rohkem ei viitsinud. Kaks kohapunni, üks haugitatt. See kümne haru on suviti nii kapriissne et sinna väga ei tõmba. Mujale aga ei saanud.

Täna tegin täispika püügipäeva. Hommiku poole üheksast peale ja 12 tundi hiljem maha. Lubas lõunast alates vihma, seda aga sisuliselt ei tulnud. Mõned piisad lõuna paiku, mõned kella viie paiku ja viimane tilgake ka maha tulles. Kõik see vihm selline, et vihmariideid vaja poleks olnud. Kahju, sest lootsin just sajule, üleeilsele mõeldes...

Jigitamisest. Päeva esimene pool ei pakkunud midagi. Mõni üksik puudutus punase maja tsoonis. Alles kella poole kuuest tehti pooleks tunniks korraks karp lahti. Esimene võtt oli korralik litakas. 1.4 kilone koha oli selline ahnik, et kahvas kukkus kala suust välja kiisk, kes alles elas ja siples. Endal suu sööki täis ja läks veel vihaga lanti virutama! No oli see vast tegelane.

Sain poole tunni sees veel kaks väga ilusat võttu, pluss 5-6 togimist. Üks togijatest väikese koha näol käis ka paadis ära. Virutajad aga näole ennast ei andnud. Koha tuli kollase V saba kujulise landiga, enamus võtte aga pruuni V sabaga.

Trollimisest. Punase maja sirge trollimine on täielik ajaraiskamine. Tegin päeva peale kolm tiiru ja hoolimata ohtrast lantide vahetamisest ei saanud siit (jälle) võttugi. Samas lood nagu näitas liiklust vee all. Aru ei saa.

Küll aga tasus trollida mere ala peal. Rohelisest poist edasi. Sealt tuli väikese kollase jesse otsa üks 47 cm koha ja kolmesajane ahven. Jigitasin ka paaris ankrus, aga peale ühe hädise tonksu midagi ei saanud.

Koduteel tegin kiire trolli ka ilusa maja sirgel ja seal üks kohapunn viidika karikkot himustas.
Tõugja püügist. Täna oli siis selle aasta esimene kord, kui kajakad mind tõugjateni juhtisid. Püük ikka samas kohas nagu alati. Tõugjad käisid mitmes kohas pinnas mängimas ja poole tunni jooksul õnnestus neli tükki ka välja meelitada. Suurim oli 3.2 kilone. Teised 1-1.5 kilosed.

Võtma saamine vajas seekord ikka pikemalt loopimist ja meelitamist. Kaks laksasid kohe landi vette maandumise hetkel, teised kaks aga pauside ajal. Ülikiiret kerimist seekord ei tahetud, pigem lihtsalt kiiret liikumist koos pausidega.

Kokku täna siis kaks mõõdukoha, neli tõugjat, üks ahven. 0 haugi. Mitte et ma kurdaks, et haugi pole, aga imelik...

Nii vähe oligi õnneks vaja, Soomes 03. juuli 2025

Neljapäevaks lubas vihma. Peaaegu õhtuni välja. Päeva peale vahel tegi helgemaid hetki, et siis uuesti kallama hakata. Alles peale kella nelja lubas pisut vähemat sadu. Nii toimetasin pool päeva kalarindelt eemal. Hommikukohv, rabarberikook ja ennelõunane limoncello Bonderi juures; paaritunnine mökki koristamine (mille järel konstanteerisin, et mitte midagi ei muutunud); lõunauinak... ja oligi juba kell neli.

Paadiga peale sättides olid mere pool veel korralikud sajupilved, nii suundusin esmalt Bonderi kääru ootama. Seal enam ei sadanud. Trollitiir päädis väikese haugiga. Vähemalt olid käed limaseks tehtud :-) Seejärel suund juba mere poole. Otse punase maja alla välja.

Esimene ankrupaik sai traditsiooniliselt punase poi alla sätitud. Ankrut sisse sättides sain aru, et täna on vähemalt korralik vool olemas. 25 grammised jigipead asendusid koheselt 30-35 grammistega. Loopisin oma viis erinevat värvi läbi ja mõtted rändasid tõdemuseni, et ega ööpäevaga pole midagi muutunud. Kala ei ole või ei näri.

Teine ankrupaik sai viskepikkuse jagu allavoolu. Järgmised neli erinevat tooni käisid vett katsumas, ilma ühtegi märki veealusest elust pakkumata. Viiendaks sai otsa sätitud rekordkoha toonud rohekas-pruunikas värv. Seda kasutan vaid hädajuhtudel ja ka siis kui põhja jäämise võimalused on väga väikesed. Ikkagi ainukene eksemplar. Mõtlesin, et teen sellega viimase viske ja kolin seejärel trollima. Sellest viskest sai alguse aga 1.5 tunnine sessioon.

Esimene vise. Mingi hetk nagu ridvapits kergelt painutus. Mingit tõmmet ei tundunud, aga eks kohapüügiga on ikka nii, et esmalt laksad igasuguse kahtlase asja peale tugevalt haakimise... ja alles seejärel mõtled, et mis see siis oli. Mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et tuleb igaks juhuks teha veel üks vise.

Sama liin, sama viskekaugus, sama koht. Ja laks! Korraliku matsuga kala taga. Koha. Nii kilone kala rändas külmakasti. Järgmine vise pea meetri täpsusega samasse kohta. Ja seekord ei jõudnud lant põhja vajudagi, kui keegi rabas. Peast rändas läbi lootusekiir, et nüüd läheb ketiks ära. Võitlus oli samasugune nagu eelmisel kalal, aga grammi võrra tundus võitleja raskem olema. Pinda ilmus aga... haug. Krt.

Järgmine vise ei miskit. Veel üks vise sama värviga ei pakkunud samuti midagi. Sukeldusin seejärel värvide avastamise maailma. Tulemuseks oli see, et järgmised kohad tulid samalt liinilt pruunika V sabaga (vertical jiging) ja kolmas pea paadi alt kollase V sabaga. Peale seda aga vaikus. Nii kümme-viisteist minutit. Kui tavaliselt tõmban võtu lõppedes paadi viske pikkuse allapoolu, lihtsalt ei viitsi ankruga mässata, siis viimasest kalast lähtuvalt, kaalusin ankru üles võtmist ja ülesvoolu liikumist. Äkki olid nad vaikselt paadi alla kogunenud?

Sel ajal kui kompuuter ragistas ülalkorrusel oma mõtteid, toimetasid käed edasi - visked visete järel... Ja korraga täiesti uuelt liinil ridvapitsis kerge nõks läbi käis. Oot seda ma olin ju kusagil juba näinud. Järgmine vise ja keegi lõi tagant poolt rünnates nööri lõdvaks. Koha. Neljas kilo kanti kala rändas kasti. Järgnes uuesti värvide mäng, sest millegipärast ei suvatsetud õhtusöögiks kaks korda sama värvi järjest võtta.

Kui eelmisel liinil sain kõik korralikud võtjad paati, siis nüüd hakkas sisse tulema tühilööke ja haakimisi. Paar kala jäid isegi otsa, aga kukkusid peagi ära. Siis tuli aga korralik padukas ja selle käigus sain selle kollase V sabaga landiga viienda koha paati. Vihm oli sel hetkel nii tugev, et kalaga mässates õnnestus pükste peale kogunenud vesi saapasse suunata. Hetkega olid jalad märjad. Aga noh pooleteisene koha selle eest ka kastis.

Peale padukat tekkis vaikus. Kaalusin uuesti ankruvahetuse mõtet, kui korraga lant kerides paadist paarikümne meetri kaugusel kinni jäi. Sikutasin ja sikutasin ning sain põhja liikuma. Selge, mingi kangemat kraami oks. Kukkusin seda siis paadini vintsima, kui korraga ridva ots kergelt painutus. Esimene mõte oli, et eks voolus asjad ikka "mängivad". Seejärel tuli uus painutus. Vaikselt hakkas kupli all tekkima arusaam, et äkki polegi oks ja keerasin siduri pehmemaks... Samal ajal jõudis teises liini otsas kellelegi kohale, et jõgi ise ei saa teda vedada kümme meetrit vastuvoolu ja ilmselt on midagi valesti.

Järgnes minek. Ei mitte tormamine, ega pekslemine, ega hüppamine... Selline vaikne ja ühtlane nagu kaubarong väljudes peatusest, aegluubis kiirendades. Jube sürr minek - ma oleks kergemat sorti mürki olnud valmis võtma, et tegemist on karpkalaga. Ja ta läks, lihtsalt läks. Oma 25-30 meetrit jutti ühes suunas, allavoolu. Ilma et ridvaots oleks kordagi mingeid tõmblusi peegeldanud.

Siis kala peatus ja saabus minu kord. Vintsimine. Ritv täiesti rõngas ja tunne selline, et kohe kohe annab see peenike püügivahend praksudes järgi. Paadini ma teda ei saanud. Nii meetrit 15 eemal otsustas teine pool oma kaardid välja käia. Ja need olid head...

Alustuseks ujus ta paarkümmend meetrit ülesvoolu. Sinna jõudes sai vist ise aru, et sinna suunda ujudes töötab vool tema kahjuks. Seejärel keeras kala nina paremale ja vajus samal ajal vaikselt paadi poole. Kui esimese liigutuse peale arvasin, et kui kehva käik, siis järgmise liikumise peale hakkasin mu silmad vaikselt suurenema. Krt. Ta ujub ju ankrunööri!

Päästmine ehk teiste sõnadega siduri peale keeramine ja katse teda sellelt trajektoorilt eksitada olid määratud nurjumisele. Ta lihtsalt läks. Mõne aja pärast olid spinningu nöör ja ankrunöör risti, pinge ridvas kasvas ja minu "kaaluta olek" (mida teha, mida teha, mida teha) kasvas. Ja ühel hetkel ritv, mis oli kogu see aeg olnud rulli keeratud, viskas ennast sirgeks. Pekki. Tõmbas nööri katki.

Vahel on hea kui mõte ja käed toimetavad omasoodu. Mõttes käisid läbi kõikvõimalikud vandesõnad. Käed aga kruttisid rulli edasi... ja ühel hetkel oli nööril uuesti pinge peal ja ajusse jõudis arusaamine, et kala oli endiselt otsas. Vedas. Tagantjärgi mõeldes pidi ilmselt nöör üldse paadi nina juures põhja taha kusagil kinni jääma ja siis ühel hetkel sealt järsult lahti libisema. Kuna nurk oli selleks hetkeks sisse tekkinud, siis pingest vabanemise järel tekkis sirge.

Anyway oli kala endiselt otsas. Halb oli muidugi see, et spinningu nöör läks ankrunööri alt läbi, aga see oli juba köömes. Lasin ankrunööri vabaks ja suunasin spinningu selle alt läbi. No selgelt professionaalne ja läbimõeldud liigutus (nagu need eelmisedki) :-)

Kala liikus seejärel allavoolu ja mingi hetk kerkis pinda. Koha! Seljast kinni! Ohh kurja, kõik need 45 minutit Aini "õudusfilmi" jooksid silme eest läbi (NB! Paari aasta eest tragis Ain 6+ kilose koha vedela jigmasteriga, mida siis kolmveerand tundi väsitas ja mille tagajärjel mees nii väsinud oli, et veel paar aastat hiljem ei jaksanud enam haugigi püüdma tulla :-) 

https://rainfishinglife.blogspot.com/2022/10/day-4-aini-paev-jalle-20-oktoober-2022.html

Edasine oli aga lihtsam kui kartsin. Venitasin kala vaikselt ülesvoolu paadini. Aega see küll võttis aga kahva ta sai. Ilmselt oli eelnev võitlus kala energia nulli viinud. 

Koha 4.95 kilone. Lant seljast kinni. Tegijaks/haarajaks landiks kollane V saba kujuline silikoon. Kala väsitamine võttis üle 10 minuti aega.

Oli see nüüd tingitud sellest, et kalaga mässamine ajas teised uimelised eemale; või hoopis sellest et ilm vahetus, aga peale seda koha valitses püügipaigas vaikus. Päike tuli kümneks minutiks välja, seejärel kerkisid lõunasuunast uued tumedad massiivid ja maad võttis ...UDU. Pool tundi hiljem polnud mõnisada meetrit eemal olevat punast maja enam näha!

Proovisin vahelduseks õnne trollimisega (0). Seejärel jigitasin rohelise poi juures (kaks ilusat võttu: üks pruuni V saba ja teine roosaka kp baitsiga). Uus katse punase poi tsoonis pakkus kaks võttu, üks neist oli pooleteisene haug, kes soostus ka otsa jääma.

Udu tõi aga sellise külma õhu ja vastiku tuule, et ühel hetkel hakkas täiega külm. Sättisin minema. Poole kümne paiku. Tegin tagasiteel kiire kontrolltrollimise põõsa augus (0) ja kihutasin seejärel ruttu minema. Sooja. Bonderi sauna.

Äge päev oli. Suvel pole vist sellist toredat 1.5 tunnist seanssi olnudki. Kokku kuus koha (suurused 4.95, 1.6, 1.4 ... 1.0). Aitäh vetevana! Tuleb ka tõdeda, et kui minna kalale, siis juhtub ja kui mitte minna...

PS! Reedel lubab tormi. Tugev tuul loodekaarest - jõele vist asja pole.