Vigala jõgi, 01. september 2013 - vigade parandus

Eilne masendav põrumine jäi hinge kripeldama ja nii seadsin pühapäeval mõtted uuesti jõe poole.

Hommikukohvi rüübates olin veel kahevahel, pilved mis lääne poolt lähenesid olid tumedad ja massiivsed. Öö otsa oli kallanud ja lisa tundus peagi juurde tulevat. Peale kolme kohvi sai lõpuks kõik kõhklused selja taha jäetud ning autoga tee Rumba kärestikust ülespoole ette võetud.

Tee oli kohutav, lombid meeletud, savi lendas rataste alt. Igaks juhuks põllu peale välja ei sõitnud vaid jätsin auto kruusase lõigu peale. Kohale sai jõutud törts enne kahteteist ja püügikohaks sama koht kus eile lõpetasin.

Kodus kokku keeratud mökerdis kaasa ja tipa-tapa jõe äärde. Kolm palli söödakuule lendas teele ja asusin õnge kokku panema. Uss otsa ja teele. Ning samal hetkel saabus vihm, päike veel paistis aga vett tuli päikese paistel kolinal ülevalt alla. Vaaepilt oli imeline ning hakkasin oma fotokat otsima. Sain vaevalt pildimasina välja kui silmanurgast püsinud kork kadus kindlameelselt veealla. Nii palju siis pildistamisest, toimetasin fotoka kuidagi kuiva taskusse ja haarasin ridva järgi. Otsa jäi. Kala tegi kena sõitu ja tal polnud mingit isu pinnavette tulla. Pärast pooleminutilist põiklemist sai vimmale "õhku" antud ning see rahustas ta maha. Pole paha käis peast läbi, olin ju jõe ääres vaid paar minutit olnud...


Teine võt tuli kohe otsa. Ja teine vimb leidis tee sumpa. Sättisin uue ussi konksu otsa ja nii kui see põhja ligi sai oli ka kolmas hakkamas. Sedapuhku aga jättis kala võtu pooleli - sakutas ussil konksu välja ja tõmbus ettevaatlikult eemale... Uus uss ja uus võtt, ei jäänud otsa. Sama järgmise ussiga. Eilne õnge "leotamine" oli tamiili vettinuks teinud ja haakimine ei õnnestunud. Polnud kaasas ka midagi, millega tamiil uuesti ujuvaks teha. Otsustasin, et lasen parem pikemalt neelata ja haakida tõkk maad hiljem. Mõte toimis ja peagi ronis kolmas kala sumpa.

Peale kolmanda vimma kättesaamist aga parv lahkus. Asemele tuli särjeparv. Noppisin oma kohustuslikud kassikalad välja ja ootasin, et vimma parv tagasi tuleks, kui ootamatult hakkas selja taga kõmisema. Äike lähenes. Pilved olid veel kaugel ja kõu üsna nõrk, kuid särjevõtt lõppes kui lõigatult ning jõkke tekkis vaikus.

Pommitasin oma sööta kogu aeg juurde, lootes, et vimb kõue ei pelga ja ujub alla tagasi. Kulus kõva pool tundi, enne kui plaan teoks sai ja neljanda kala sumpa toimetasin. Ketti enam vimba võtma aga ei saanud. Umbes iga kümne minuti tagant käis parv alt läbi, tegi võtu ja jälle valitses vaikus. Otsa aga ei kippunud jääma.

Ühel hetkel sain aru, et pilv mis oli pikalt eemal, oli märkamatult selja taha hiilinud ning nüüd läks kiireks - mitte ei tahtnud piksevardaks jõeäärde jääda. Pakkusin kibekiirelt asjad, tegin kaladest pildid lasin vimmad tagasi, haakisin veel viimase võtu (jälle ei jäänud otsa) ja tormasin auto poole. Jõudsin nibin-nabin rooli taha kui kallas. Selja taga oli juba paras hall sein ja pikne mõllas täiega.

Püük jäi küll lühikeseks, kuid eilne kentsakas tunne sai ületatud - kala ikka jões küllaga, eile sai oldud lihtsalt "valel ajal vales kohas":-)

Vigala jõel, 31. august 2013 - kuidas kass kalata jäi:-)

Nädal otsa kalavetelt eemal oldud, sai juba reede õhtu plaan paika pandud. Vimba püüdma.

Jõe äärde veeresin oma neljarattalise sõbraga natuke peale kella 11. Ilm veel suvine, kakskümmend soojakraadi, päike, mida aeg-ajalt pilved varjutasid ja kerge ning soe läänetuul. Ilmateade oli küll lubanud vihma, aga esialgu ei paistnud seda kusagilt tulevat. Mõnusalt lubav ilm. Püügikohaks valisin "oma koha", st selle, kus eelmine kord sai püütud.

 Sööt sisse, õng kokku ja uss vette. Vool sisuliselt olematu, vesi nii madal, et käsi pesta järsust kaldast alla oli päris vaevaline. Nii hulpiski kork praktiliselt kohapeal. Liikumatult. Isegi viidikad ei seganud. Loopisin regulaarselt sööta juurde ja ootasin. Aga midagi oli valesti - mitte keegi ei torkinud ussi, ei särg ega ahven, rääkimata vimmast. Isegi viidikad, kes tavaliselt ussile põhja järgi sööstsid olid täna kuidagi ... kadunud ...

Peas hakkas vasardama mõte, et see ei ole ikka õige ja mujal on kindlasti parem :-) Kannatasin oma tunnikese ära, veendusin , et paremaks ei lähe ja panin oma kompsud kokku. Uus kohta, paarsada meetrit allpoole. Nn "vanakeste" koht. No siin on alati kala olnud. Isegi kui mitte vimba siis pudinaid peaks olema rohkem kui rubla eest...

Protseduur uuesti kordamisele - sööt sisse, ritv kokku, uss vette ja ootama. Ja järg täpselt sama mis esimeses kohas. Vaikus. Jões valitses täielik vaikus.

Poole tunni pärast ärkas korraks kork, tegi kümme sentimeetrit vasemale ja teist sama palju paremale tagasi ning ... tardus ... keegi oli korraks proovinud, ussipea ära näpsanud ja siis loobunud. Jonnakalt istusin veel poolteist tunnikest ja see jäigi ainukeseks võtuks.  Uskumatu! Sai siis korralikult nullitatud:-)
Kas põhjuseks oli kolinal langenud õhurõhk, mis kaladel suud kinni pani või miski muu, seda teab vaid tuul ...

Kolm tundi peale algust panin asjad uuesti kokku ja hiilisin koju - isegi kassile polnud kala :-)