Lõpuks ometi jääl, 26. detsember 2017

Pikaaegne püügipõud sai täna lõpuks ühele poole. Meie igaaastane jõulutuur, mis tõsi küll soojematel aastatel on toimunud ka jaanuaris, sai Tõnuga varahommikul ette võetud.

Suund Vigalast Haanja poole, kus Tõnn kaardi pealt miski Ubajärve oli sihtmärgiks valinud.  Terve tee sadas vihma ja väljas oli 4 kraadi sooja. Usk, et seal kusagil "kõrgmäestikus" on see kauaoodatud kandev jää, tundus sellist ilma vaadates küll kohatu, kuid kohale jõudes ootas meid ees paras talveilm ja korraliku jääga kaetud veekogu.

Kella üheteistkümne paiku sikutasime talveriided selga ja vantsisime mäest alla. Järv ise üsna suur, natukene alla neljakümne hektari, kuid suhteliselt igava kujuga. RMK platsi juurest ronisime peale. Jää üsna paks, nii 8-9 sentimeetrit, aga hall ja suhteliselt pehme. Tuuraga sai ikka kolme-nelja koputusega augu sisse... Järve keskel oli üsna suur veemass jää peal ja sinna ei kippunud minema. Kukkusime kaldaäärt pidi vastupäeva kala otsima.

Alustuseks proovisin nii punast kui kuldset marmõssi. Kui päris aus olla, siis ega mul rohkem variante kaasas ka polnud - olin oma kirbukarbi lihtsalt maha unustanud. Järgmisena sai pisut kiirabi taotud. Siis uuesti kirbutatud... Vaikselt hakkas püügitunne tagasi tulema. Kalast aga ei kippu ega kõppu.

Tunnike hiljem olime jõudnud vastaskaldasse, kus avastasime mingid vanad ja juba jäätunud augud. Keegi oli siin kõvasti vaeva näinud. Tundmatul järvel sellise paiga leidmine võiks olla hea enne - keegi on vähemalt midagi siin teadlikult ja sihikindlalt teinud; erinevalt meist kes me otsisime nõela heinakuhjast.

Poolteist tundi peale starti pani Tõnu järsku täiega röökima - kala käes. Vaatasin eemalt, miskit ei näinud. Läksin lähemale, ikka ei näinud. Lõpuks kohale jõudes rõõmu põhjust nägin - hiigelpirakas sininina oli Tõnu peo peale endale kodu leidnud. Noh vähemalt on siin kala

Peagi veel paar sellist veest välja võlusime ja saime unnad sisse panna. Undadega oli selline saaga, et ... need olid mul ka maha ununenud. Tegin siis plastpudelitest mingid algelised versioonid... Peab vist teine kord enne kalale minekut ikka kalaasjad ka kaasa võtma:-)

Kammisime järgmise paari tunni jooksul selle tsooni läbi. Tegime piki kalda äärt paarsada meetrit edasi. Sealt veel paar sininina, aga ei ühtegi normaalset triibut. Ja kõigi nende võtt ka selline ... olematu, nagu mokaotsast vaevu vaevu.

Kella kolmeks, kui sinininade maavõistlus oli jõudnud viigiseisu 4:4 ja haugiunnad vaikisid jonnakalt, panime pillid kotti. Aitas küll. Mis siin ikka passida, kuidagi väga lootusetu järv tundus. Rohkem siia ei plaani tulla.

Õhtul ööbimine Tamula Hotellis ja õhtusöök Ränduri pubis. Maru hea kanafilee oli. Tequila aga soe ja täiesti joogikõlbmatu. Homme uus päev.

PS! Homseks peaks ise järve valima - muidu Tõnu samale lombile tagasi tahab minna.

No mida sügis, 16. detsember 2017

See mis toimub sellel aastal Kasari jõe ja tema harudega on ikka ... uskumatu. Novembri algusest saati on pea iga nädal taevast nii palju vett (vahepeal isegi valgel kujul) juurde kallanud, et jõe kõrgus Kasaris kõigub pidevalt 150 ja 200 vahel. Maakodu hoov on stabiilselt vee all. Pinnas on rämedalt vett täis ja iga jalajälg jätab murule savise jälje. Jõevesi tassib pidevalt mingit prahti krundi peale juurde.

Nii kõrget vett on viimastel aastatel isegi kevadeti üsna harva; nüüd siis korraga sügisel selline pikaaegne uputus.

Veetaseme kõrgus on selline, et isegi lutsule ei kutsu. Mis sinna savi sisse ikka
mökerdama minna, seda enam, et jõululauale pandud marineeritud luts on viimastel aastatel vähe populaarseks osutunud.

Venelaste ilmateade muudkui lubab, et külm kohe-kohe tuleb - too aga lükkub stabiilselt edasi. Enne uut aastat ei juhtu Läänemaal vist küll midagi. Väidetavalt pidavat lõunas vähemalt natukenegi seda tahkunud vett olema, äkki kannatab ikkagi iga-aastase jõulutuuri ära teha.

Kasutamaks jõude aega ära, ajakohastasin pisut blogi artiklite ja galerii poolt. Piltide järgi tundub, et pole üldse mitte paha aasta olnud.

Jään jääd ootama.