Pärnu jõel, 24. märts 2018

Reede tegime perega ühe väikese spa ja ööbisime hotellis. See andis erakordse võimaluse kasutada kohalike meeste eeliseid ja olla juba varahommikul jõel. Nii olingi parklasse autot parkides seal esimene ja kui pisut enne kella kuute jääle astusin polnud silmaulatuses ühtegi püüdjat. Astusin kärmel sammul nn Maidu siiatsooni ja puurisin augu jäässe.

Ilm mõnus. Viis kraadi külma. Sinine taevas pea kohal. Tuul nii nullis, et ei teadnud millises suunas istet võtta. Vaikselt hakkas ida poolelt päikesekuma tõusma. Panin sääsevastseid konksu otsa kui kogu selle ilu krooniks jooksid saja meetri kauguselt neli kitse üle jää jõe teisele kaldale.

Veerand tundi hiljem hakkasid esimesed püüdjad saabuma. Üksiku inimesena jää peal olin neile justkui majakaks. Kõik hakkasid vaikselt minu suunas liikuma. Krt. pidin ma nii vara tulema...

Esimene pool tundi andis märku, et midagi vee all toimub. Alustuseks üks kiisk, siis ahven, veel üks kiisk. Elu vee all käivitus iga hetkega mil valgemaks läks. Siig aga vaikis ja hakkasin valitud puuritud augus kahtlema. Tegin teise 6-7 meetrit allavoolu ja kontrollisin sealt. Hommiku päike asus metsa tagant välja piiluma ja läks väheke soojemaks. See tõi edela tuule, mis päeva peale ennast metsikuks keris.

Mängisin uuel augul agressiivselt umbes kolmandat seeriat, kui ilma hoiatuseta paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast nooguti vaikselt alla vajutati. Haakimisel siig kenasti taga. Selleks ajaks oli mingi gäng vene mehi juba sõna otseses mõttes minu poole astumas, kui ma otse nende silme all kala välja venitama hakkasin. Peast käis läbi, et nüüd puuritakse küll hõlma...

Lasin siial põhjapeal pikalt joosta ega hakanud teda jõuga üles kakkuma. Paar minutit möödusid uimaselt - ma ei olnud veel päris ärkvel ja samasugune tundus ka teine pool olevat. Lõpuks augu all toimus toibumine ja tehti konkreetsem ja jõulisem sööst, enne kui  kala pea auku õnnestus venitada. Kena kilone siig (hilisem kodune kaalumine tuvastas silmamõõdu eksimuse määraks ühe viiendiku - kaal näitas lausa 1.2 kilo täis). Paar klõpsu ja kala kasti.

Õnneks ei olnud saabunud venelased ebaviisakad ja jäid paarikümne meetri kaugusele. Nii sain rahus jätkata. Alustuseks paar minutit vaikust - pekslev siig ilmselt teised eemale peletas. Seejärel aga hakkas jälle juhtuma. Paar näitamist. Võtt, keegi sai vastu hambaid... Jälle näitamised, võtt - ei jäänud otsa.  Seejärel parv eemaldus ja andis võimaluse kiiskadele, kelle närimishimu aga meelitas siia parve tagasi. Jälle korralik võtta, ilus kala taga ja ära kukkumine. Poleks siig juba kastis olnud, oleks ilmselt juba nutuseks kiskunud, nüüd aga ei pannud see isegi kulmu kergitama... Pidu kestis umbes pool tundi. Lõpuks üks alamõõduline ka jääpeale kevadist õhku käis nuusutamas. Peale seda tekkis vaikus. Pikk pikk vaikus...

Üle kolme tunni hiljem (poole kaheteistkümne paiku) sama asi kordus. Pool tundi võttu. Kaks alamõõdulist käisid ennast tutvustamas, üks mõõdusiig pani augu alt jehhat, paar korralikku tühivõttu, üks vastu nina andmine... Täielik de ja vue hommikuga, kui välja jätta see, et jääpeale äravõetavat sorti meelitada ei õnnestunud. Aga meeleolukas ja lahe oli see sellegi poolest. Lõppes sama järsku kui algas.

Järges kolm tundi vaikust, enne kui asjad kokku panin ja koduteele asusin. Tõnn va vanamees juba pool sajandit vanaks sai ja sel puhul keset päeva pitsi tõsta tahtis. No on ikka kombed:-) Nii lugesingi Wimbule sõnad peale, et ta mu siiad rahule jätaks ja kiisad välja kakuks ning sättisin ennast koos perega Tallinna minema.

PS! Ilmselgelt on mu kirp liiga väikese konksuga, liiga palju äraminekuid:-(

Edasi-tagasi, 11. märts 2018

Pühapäeva plaanisin Kasaril veeta. Hommikul andis Ain teada, et tema läheb ikkagi ISO SIIKA püüdma; ma ei lasknud enast häirida ja seadsin ennast rahumeeli poole kümneks jõe äärde. Läbi pilvede lubas kergelt aimata päikese kontuure ja päev tõotas tulla ilus. Teades, et hommikune kõva tee on märtsikuus õhtuks juba parajalt koledaks sulanud, jätsin põllu ületamise jalavaevaks. Hea kerge oli astuda, sest lumi oli vaid paari sentimeetri paksukseks sulanud.

Kohale jõudes avastasin, et terve jõgi on minu päralt. Võtsin suuna vimmatsooni ja seadsin ennast laagrisse. Mõnus soe oli olla, temperatuur selgelt plusspoolel. Kerge lõunatuul jäi ka kaldaäärde kinni. Vaikselt hakkas küll päike peitu minema ja ilm läks vähehaaval tumedamaks.

Kammisin järgmise pooleteise tunni jooksul läbi kõik erinevad vimmakohad. Sain kolm ahvenat ja paar kiiska. Iga minut edasi hakkas aina enam kripeldama - see Ain kindlasti kõik mu siiad kinni püüab... Kella üheteistkümneni pidasin vastu, siis andsin alla. Uuesti kand ja varvas üle põllu ning seejärel Waze abil otseteed Pärnu...

Veerand üks olin kohal. No mida ilm. Päike paistab nagu suvepealinnas kombeks. Valge jääplats mehi täis. Haarasin oma puuri ja tormasin jääle. Käigult tegin veel kõne Ainile ja uurisin seisu. Noh, see polnud just parim - paar vimmapunni ja ahvenat. Siiga ei pidavat olema.

Tegin ühe otsaga kiires tempos eilsesse siiatsooni välja ja üsna ebaviisakalt ronisin ühe kohaliku mehe külje alla. Aga noh, eks ta istus mu eilsel augul ka:-) . Kutil hommikul kaks kena siiga kotis. Kella kaheksast saati juba peal (ma sel ajal alles teist külge keerasin). Võtsin tema seltsi istet. Eemalt hakkas Ain ka vaikselt meie poole vantsima...

Vahetult enne Aini kohale jõudmist sain kiisa. Ja samal ajal kui Ain augu äärde jõudis sain korraks korraliku raskuse kirbu taha ... ja ära kukkus. Kurat. Tundus, et Ain oli oma lilla kirbu ikka kaasa vedinud.

Edasi passisime kolmekesi. Pea tunnike edutult, siis kohalik noorisand kaks punnsiiga välja meelitas. Need ilmselt üleeelmisel aastal istutatud kalad... Mul ja Ainil samal ajal täiega vaikus. Võtsin siis vaevaks pisut uurida kuidas mees püüab. Päris teist moodi kui ise olen harjunud. Esiteks muidugi jõhker sagedus. Teiseks see, et ta sisuliselt püüdis pausideta. Kolmandaks - põhimõtteliselt püüdis ta hoopis teistmoodi - oluliselt agressiivsemalt kui ma harjunud olen.

Esmalt ta pea kümme korda põhja koputas. Seejärel kiirelt tõstes ja sagedase mänguga kirbu nii 15-20 sentimeetri kõrgusele põhjast viis, seejärel kirp hooga põhja tagasi ja kohe otsa uus tiir. Ei mingit pausi. Niimoodi umbes viis tiiru järjest ja seejärel pisut vaiksemalt mängides, koputades, või ahvena kitsast mängu tehes paar tiiru. Kui võttu polnud, pani uuesti agressiivse viisiku peale...

Mäng küll selline, et tavaline kala ilmselt kilomeetri kaugusele põgenes, aga siiale tundus see meeldivat. Võtsin mõtteks proovida ka. Kuna mäng üsna kurnav, siis peagi parem käsi ära väsis ja vasaku peale üle kolisin. Ja korraga noogutist röögatu laks läbi käis. Löök oli selline, et läbi ridva jõudis see käeni. Korralik kala jäi kenasti otsa. Lasin tal pooles vees natuke joosta ja kui omast arust arvasin, et nüüd on too küpse, siis venitasin kala augu alla välja. Aga ei, kus siis kukkus augu all pekslema ja keeldus auku tulemast. Ilus kala, üle kilo siig kindlasti, vahtisime üksteisega tõtt. Lõpuks jäi kala jonn peale - mingi hetk konks suust lihtsalt välja kukkus.

Krt. küll. Pulss laes, vandesõnad huultel. Lohutasin ennast mõttega, et ega ma ju kala ei söögi ning naisele piisab eilsest küll...

Järgnes umbes tunnike vaikust, kui üks ahven ja kiisk välja jätta... Mingi hetk mul keegi all ennast märku hakkas andma kui samal ajal kohalik mees veel ühe kala kotti meelitas. Mu kala ei kippunud aga kuidagi ära võtma, mängis söögiga nagu mingi pirtspekk. Lõpuks pika-pika ponnistamise peale otsa vajus.

Jälle ilus poiss.  Võtsin seekord rahulikumalt ja lasin kalal joosta. Lõpuks ta augu alla venitasin, juba kala silmaga nägin, kui too uuesti täiega jooksma pistis. Lidus kõik 3.5m vaba tamiili vette tagasi. Pool meetrit rulli pealt veel lisaks. Pulss kruttis veel 30 lööki juurde... Näpud keerasid "siduri" veelgi lõdvemaks...

Minut hiljem kala uuesti augu all ja ... järgmine sööst uuesti põhja. Seejärel veel üks samasugune jo-jo mäng, enne kui vastaspool lõplikult väsis ja vaikselt vangutades pea auku nõustus suunama. Käsi kala kehale alla ja siig jääle. Jess. 1.3 kilone poiss oma täies hiilguses. Huhh. Oli see vast sõit.

Järgmine tund oli päris lõbus. Sain kaks alamõõdulist siiapoissi. Ja veel ühe võtu, mille puhul korraks korraliku raskust sain tunda. Kella kolme paiku hakkas võtt raugema. Järgmise tunni jooksul sain veel kaks proovimist, kuid proovijat toitu ära võtma meelitada ei suutnudki. Ain jooksis edasi tagasi, kuid siig keeldus temaga koostööst.

Poole viie paiku asutasime vaikselt koduteele, tehes veel paar proovipeatust ilma ühegi tuluta. Jõe jää oli selleks ajaks praktiliselt tühi - vaid viis meest lennuki all põiki tagusid.

Lahe, väga lahe päev oli!