Lõpuks ometi saabus külm ja lumi. Porine sügis lahkus. Talv saabus. Veetemperatuure nädala sees netist vaadates tundus, et juba esmaspäeval vastu teisipäeva tõmbas Velisele kaane peale. Veetase oli küll pisut kõrge, aga jõgede ristis on tavaliselt vähe voolu ning seal jäätub suhteliselt kiiresti. Nii ma laupäeval esimeseks katsetuseks selle kindla peale variandi ka ette võtsin. Kusjuures enda maja all, Vigala harul, on veel jõgi keskelt täiesti lahti.
Lõuna paiku sättisin ennast kohale ja kohapeal parkivad kaks autot andsid märku, et jääga probleeme pole. Üks seltskond oli allavoolu sirge lõpus, teine ülesvoolu jõgede ristist. Läksin alustuseks kohe parkimiskoha juurest jõele ja tuuraga toksides samm-sammult ülesvoolu. Alguses selline 5-6 cm jääd, aga siis muutus see järsku 4 cm paksuseks ja tulin tuldud teed tagasi.
Liikusin kallast mööda teisele poole jõgede risti ja läksin sealt uuesti peale. Selles kohas oli juba 8 cm paksune jää, nii et mõttes igatsesin juba puuri. Samas püüdvad eesti mehed olid hommikupoole saanud mõned ahvenad, esimeseks korraks piisavalt külma saanud ja sättisid peagi minekule. Mina kukkusin samasse auke taguma.
Peagi esimene ahven käes ja und ka sisse. Siis mõni auk hiljem teine, ning sain järgmise unna likku. Võtt selline pika hambaga. Kui augu all kala oli, siis kohe ka näitas, pika passimise peale mitte kui mingit võttu ei õnnestunud välja meelitada. Ilmselt oli paari päeva eest jääle sadanud kerge lumekiht veealuse elu pimedasse vaikusesse matnud.
Võtt oli nagu oli, aga olla oli mõnus. Hoolimata -10 kraadisest külmast kannatas terve aja palja käsi olla, sest tuult üldse polnud. Päike käib muidugi nii madalalt, et püügikoht oli pidevalt varjus ning augud jäätusid parajalt kiirelt. Peagi teine seltskond jäält lahkus. Tundus, et vaikus jää all polnud ainult minu juures.
Vaikselt lähenes päikeseloojang ning plaanisin viimast viite püügiminutit, kui korraga kõrvu imelik hääl kostus. Pilk seljataha paljastas lehviva lipu. Vasakpoolse kalda all oleval unnal. Haarasin kasti kaasa - seal sees mul kongits, ja sammusin unna poole. Mõni meeter enne auku jätsin kasti maha ja hiilisin vaikselt ligemale.
Unna tamiili pool seisis paigal. Vahtisin kärsitult liikumatut pooli ja meenutasin vana tõde - tee elussöödaga püügil peale võttu üks suits, enne kui haakima hakkad. Seda enam, et konksu otsa oli sellel unnal juhtud parajalt suur ahven. Eks seda neelab ka pisut kauem, kui mõnda kiisapoega. Paar minutit hiljem tegi sinnamaani paigal seisnud ketas paar tiiru ja haakisin ära.
Hetkeks justkui kännu taga kinni ja siis keegi vihaga eemale sööstis. Sõrm pidurdas ketast millelt jõuga jõhvi maha veeti. Mõni meeter hiljem sain kala pidama. Järgnes minupoolne sikutamine. Sain unna meetrit viis august eemale, kui teisel pool järgmine sööst ette võeti. Peagi oli und uuesti augu juures tagasi...
Järgmisel tiirul sain kala augule juba rohkem lähemale ja ka tema sööst oli pisut lühem. Seejärel läks aga pekslemiseks. Haugi pea viskus erinavatesse suundadesse nii, et tamiili hoidev käsi poole meetri ulatuses edasi tagasi pendeldas. Vahelduseks veel paari meetrine sööst enne, kui kala augu alla sain. Suur punnis ja tige silm põrnitses mind alt üles. Tross jooksis haugi suunurka ja konks oli seega kusagil seal sügavas kurgus.
Üritasin esmalt kala käega haarata ja haugi pead auku keerata. Selle peale pandi teisel poolel viimane jõud mängu ja spurditi veel korra august eemale. Sain peale väikeset mässamist ta uuesti augu ligi ja kasutasin kala puhkamise hetke selleks, et eemal oleva kasti juurde minna. Tamiil ikka samal ajal käes ja kala pinge all hoides. Otsisin kastist kongitsa ja suundusin tagasi.
Esimesed katsed proovisin ilma kala haaramata tema pead lihtsalt auku suunata. Ebaõnnestunult. Seejärel loobusin C&R mõtetest ja haakisin haugi konksu otsa ära ning lohistasin ta jõuga välja.
Kala oli sellest võitlusest täiesti küps ja ei teinud jääpeal enam ühtegi liigutust. 4.2 kilone haug sai peale fotosessiooni kilekotistatud ja läheb homme Urmasele linna külla.
Kogu selle mässamise tulemusena otsustasin, et aitab küll ja korjasin päikese loojudes oma kodinad kokku. Esimese jääpüügi kohta polnud nagu üldse paha. Oleks nüüd ometi nii, et jää kestaks aprillini välja!
