Teisipäev oli veel õnneks üsna vaikse kirde tuulega. Külma alguses -9 ja lahkudes -7 kraadi. Peale lõunal toodi natukeseks ka päike välja. Tegin püügi poole 10st kella 15ni.
Alustasin loomulikult siiatsoonidest ja kulgesin riburada pidi lennuki ala suunas. Kaua paigal istuda poleks väga tahtnudki. Jahe tuli ikka üsna ruttu sisse. Aga ega märke siiast ka polnud, et oleks tahtnud vaeva näha.
Üks nurg poi juurest. Vastaskalda poi ja leppade juures täielik vaikus. Lood midagi rõõmustavat ka ei näidanud. Ei tea kas tsiklimeeste kihutamine on sellest tsoonist kala ära viinud?
Lennuki all läksin ahvena augule ja sinna ma kinni ka jäin. Passisin kuni kolmeni välja. Kuna kala näris isuga, siis olid käed pidevalt märjad ja kindad kippusid jäätuma. Vahepeal tegin soojendamiseks jooksutiire. Nii et jah, see kes kombes edasi tagasi jookseb, see olen mina :-)
Ahven oli üsna aktiivne. Vahel tegi väikeseid pause sisse, et siis uuesti alla tulla. Vahel eksis vimmaparv alla ja korra ka nurud rüüsteretke tegid. Kuna vimb tahtis vaid õõtsutamist ja ahven põhja lähedalt kiire mängu järel pause, siis olin natukene kahvlis. Püüda oleks tahtnud vimba, sama naine kogu aeg nuiab, et toodagu talle ahvenat. Eraldi seda püüdma minna aga ma kunagi ei viitsi... Kodurahu huvides, keskendusin siis triibudele.
Kokku 41 ahvenat. Selline 100-200 grammi vahele oli standard taks. Mõni väiksem sekka, paar vast üle kahesaja ka. Kolm mõõduvimba eksis ka ära (lisaks kolm mudilast). 8 nurgu, 1 särg. Püük nii hõbedase kui ka kuldse kirbuga. Vahet ei olnud kumb.
Kella kolmest astusin minema, sest... sääsevastsete karp söödi tühjaks.
Kolmapäeval oli hommik krõbe. Maal näitas üle -15 kraadi külma. Rebast polnud näha, ilmselt võttis külmapühad ja puges peitu ära.
Kohmitsesin võimalikult kaua ja aeglaselt, andes ilmale võimaluse soojenemiseks. Krt. ei kasutatud seda ära. Kell pool 11 jääle astudes oli külma 14 kraadi. Aga vähemalt päike säras kenasti taevas.
Esimesed augud kollase poi tsoonis pakkusid informatsiooniks tulemuse - parema käega kirbuta, vasaku käega korja kulbiga jäätuvat auku puhtaks. Jäätumine augus toimus sisuliselt hetkedega. Karm värk.
Käisin läbi paar auku kollase poi tsoonis. Üks ahven... Vaatasin üle teise kollase poi kaldapoolsema ala - üks kerge vajutus, otsa ei jäänud ja uuesti ei käivitunud. Aga vähemalt lood oli alguses lubav, kuid aja jooksul jooksid kõik minema... Uurisin ranna vastaskalda rajooni. Madala võitu oli seal. Vaid 2.5 meetrit. Ja juba olingi ahvena augul.
Kahekümne nelja tunniga polnud midagi muutunud. Ahven oli paigas ja kukkus närima. Tänu tuulele oli aga püük maru vastik. Kindad olid jääs. Näpud külmetasid. Sääsevastsed külmusid konksule asetamise hetkel...
Kannatasin seda külma kella poole kaheni välja ja kuna hetkeks tehti viie minutine paus, siis sättisin pähe mõtte "et ega ta enam võtma ei hakka, lasen parem jalga". Ja tulingi ära. Sellise ilmaga mõllimine ei ole mõnus tegevus (NB! Maha tulles näitas autos -10 kraadi, aga tuul see oli ikka arktiliselt külm ja vastik).
Täna kokku 27 ahvenat, millest natukene ka ära võtsin (11 ahvenat 1,8 kilo). Eile hakkas vaikselt fileerimine käppa tulema, täna vajas see kinnitamist. No ja kui naisele piisavalt ahvena fileed tuua, siis äkki lõpeb see nagu teistegi kaladega - ühel hetkel öeldakse et ära rohkem too:-) Lisaks 2 napilt mõõtus vimba, 1 nurg, 1 särg ka veel sekka
Peab nentima, et tuule käes kirbutamiseks on ilm liialt tuuline/külm.
