Kasaril lutsul, 08. detsember 2025

Sügisene veetase on Vigala harus käinud pidevalt üles ja alla. Vahepeal tegi lausa kevadist kõrgvett ja sain kerge vaevaga silla talvitumise kõrgusele. Eelmine nädal oli aga vähe kuivem ja see tõi veetasemed nii Kasaril kui ka Vigala harul alla 100 cm kõrguse. Selleks nädalaks lubas uuesti vihmasemaid päevi, õnneks mitte laussadu vaid sellist 4-5mm päeva kohta. Seda on ilmselt siiski piisavalt, et veed madalamatelt tasemetelt uuesti kõrgematele kergitada.

Esmaspäeval otsustasin oma suurest laiskusest üle saada ja lutsu piiluma minna. Lubas ju õhtuks tõelist lutsupüügi ilma - vihma, tugevat lõunakaare tuult ja ka kuu pidi alles kella poole kaheksast üles ärkama.

Vanamõisa madalale vurasin kohale juba poole kolme paiku. Plaanis oli paar valget kala enne pimedat kätte saada, et kalatükid konksu otsa sättida. Kuna põllud olid hirmus märjad, siis neljarattaveolisega kartulivagusid tegema ei läinud ja harrastasin jõe äärde jõudmiseks kand-varvas tehnikat. Tee peal komistasin ka kellegi (põder?) magamiskoha peale, mis oli sügiseseks välisbasseiniks ümber kujundatud.

Kolm tonkat sisse. Kaks mullausside ja üks poolakatega. Poole kolmest kuni poole neljani oli täitsa lõbus. Valge kala oli selle aastaaja kohta üllatavalt aktiivne. Vimb, nurg, särg. Tõsi võtud olid enamasti sellised ühekordsed kellukeste helistamised, mille järel "magati" konksu otsa ilma rakendust liigutamata. Hämara ajaks oli mul igaljuhul vimmafilee olemas ja kahele tonkale kolmest ka konksu otsa sätitud.

Poole neljast võttis maad veealune vaikus. Hoolimata saabuvast kottpimedusest jättis luts oma õhtusöögi vahele. Eks tänapäeval ongi moes erinevaid dieete katsetada... Pimeda aja peale sain vaid neli võttu ja need kõik ussiga varustatud tonkaga. Vimb, särg, üks tühihaakimine ja üks alibiks sobilik näpupikkune lutsupoeg.

Kella kaheksani passisin ja kuna elumärkide arv polnud tõusutrendis siis tulin tulema. Kokku 3 vimba (neid tundub see aasta päris palju jõkke tulnud olevat), 4 nurgu, 4 särge, 1 lutsupoiss.

PS! Vanamõisa lauda all üks taskulamp ja sügava peal veel kaks tükki ringi luusisid. Minust nad sinna "lutsugate" tegema jäidki. Rumba all polnud aga ühtegi autot parkimas.

Reis läbi, 29. oktoober 2025

Rekordi uuendus pani paraja põntsu viimase päeva püügile. Motivatsioon oli kuhugi haihtunud. Püügiisu ja tahtmist absoluutselt polnud. Kohusetundest ajasin ennast siiski pooleks päevaks vee peale.

Käisin ära saare taga, kümne haru mõlemas otsas, mere ääres. Vool oli endiselt väga tugev. Sain nelja tunni jooksul üksteist võttu. 1.8 kilone saare tagant, paar punni mere äärest. 

Lõuna ajal tegi mere ääres pooletunnise võtulaine, mis pakkus kolm väga teravat lööki ja mõned tavapärased võtud. Otsa jäi neist vaid üks ja seegi korraks. Väga korralik kala oli, pääses mõne sekundi pärast plehku. Ilmselt sai eilse eest tekkinud karma võlga vaikselt tasuma hakatud. Loodame, et seda väga kaua ei pea maksma. Huvitaval kombel paugutati mingit imelikku lanti, millel sees valge riba. Pole sellega enne kala saanud. Ja ei saanud ka nüüd.

Jube kella kahest olin maas asju pakkimas.

...

Kokkuvõtvalt oli sügishooaja teine reis nõrk. Rekord päästis reisi, ilma selleta oleks väga nutune olnud.

Võtuperioodid olid harjumuspäratult lühikesed, mõned päevad ei suvatsetud üldse süüa... Samas kala tundus jõe olevat küll ja küll.

Eriti imelik oli see, et voblerit sisuliselt üldse ei näritud. Ei mäletagi sellist lugu eelmistest aastatest.

Selleks aastaks on siis kohapüügiga ühel pool. Lenna tuleb Eestisse ära talvituma.