Pärnu jõel, 18.-20. jaanuar 2026

Kolm üsna sarnast püügipäeva Pärnu jõel. Ilmad külmad: esimene päev nii -5 kraadi ringis, teisel päeval -7 ja täna juba -10 kraadi. Õnneks oli kõikidel päevadel tuul nõrgapoolne, et mitte öelda olematu. Puhus ta päeva jooksul pea igast ilmakaarest. Täna keeras lõpuks kirdesse ära ja sinna ka jäi. Päikest ei näidatud kordagi.

Nii nagu ilm külmenes, muutus ka loodus. Teisel päeval kohale vurades oli juba puudel härmatist näha; täna aga oli hommik nii härmas ja udune, et teadagi - sellest miskit head tulla ei saa. Nüüd läheb peale homset samm-sammult veel külmemaks - tundub, et kirbupüüki järgmise nädala alguseni teha ei kannatakski. Egas ma saa ka minna muidugi...

Püügiajad nii kella kümnest kuni poole neljani. Kõiki päevi iseloomustas hommikuse võtu "olematus". Aeg-ajalt keegi puudutas, vahel mõni otsa jäi, aga üldiselt olid ennelõunad üsna igavavõitu. Ja vahet ei olnud kus püüdsin, või mis värvi kasutasin.

Nõrgad võtulained tekkisid kella 13 ja 15 vahel. Aga need lained olid pigem sellised moe pärast võtmised. Agressiivsust võttudes polnud. Ketti saamist samuti mitte. Eile oli üldse nii, et kõik võtud vaid põhja ligidalt, järgi ujumist ja ära vajutamist polnud.

Värvidel vahet ei tundunud olevat. Proovisin kuldset, hõbedast ja kahe eelneva segu. Punane jäi katsetamata. Mängimise juures oli esimesel päeval moes tavaline vimmatakt, eile vaid "tirgutamine" ja täna aeglane õõtsutamine koos pikkade pausidega. Seega seinast seina. Täna tuldi õõtsutamise peale ka pisut kõrgemale järgi, paar võttu nii pool meetrit põhjast.

Siig? Esimesel päeval äkki oli siig otsas. Päris kindel olla ei saa. Võtt oli põhja ligidalt tugev laks, korraks oli raskus taga ja siis enam polnud ka. Võtt toimus sama koha peal kus eelmisel korral kala koos kirbuga plehku pääses... Tatsasin pooled oma siiatsoonid ikka läbi, seega püügiajast nii 4/5 siiaaladel olin. Vaid täna lõuna paiku lennuki alla marssisin. Polnud seal ammu aega käinud. Seal tundus vimba rohkem all olevat, aga kuna see pole suurem asi siiatsoon siis poole kolme paiku olin vanadel platsidel juba tagasi.

Tulemused. Esimesel päeaval 6 vimba, 5 ahvenat, 2 nurgu. Teisel päeval 4 vimba, 1 ahven. Kolmandal päeval 6 vimba, 4 nurgu, 0 ahvenat. Vimma sort pigem kehvemapoolne. Mõned suuremad eksisid sekka. Suurim 600ne.

Seega südatalvine vaikelu vee all jätkub. Vähemalt sain nende kolme päevaga suurema talipüügi nälja peletatud.