Jaaniõhtuks valmistumine Vigala jõe vimmade seltsis, 23. juuni 2014

Kerttu tuli koos perega pühapäeva õhtu maale ja nii me Margusega jaanilaupäeva ennelõunal kahekesi vimmapüügi paikade poole veeresimegi. Vaja ju emajõe mehele näidata, kuidas see kalapüük siin läänekandis käib. Ilm oli küll pime ja kole, pidevalt tumedad pilved üle pea sõudsid ning aeg-ajalt halli müürina vihma alla ladusid, kuid ega siis selle pärast minemata saanud jätta...

Kell vast kaksteist kui kohale jõudsime. Wimbu oli mu eelmise korra püügipaiga okupeerinud ja sealt ka hommikupoole kenasti kala saanud. Küll aga vihma tulles olla võtt just lõppenud...Jätsime Wimbu edasi püüdma ja sättisime ennast pisut eemale, sirge keskele püüdma.

Peibutussööt sisse. Margusele, kes siiamaani vaid tonka ja landipüüki tunnistanud,  käsiõnge A ja O selgeks tehtud, saatsime kärbsevastsed koos marmõssidega vette. Vimb ei lasknud ennast kaua oodata ja peagi mul esimene kala sumbas. Noh, algus vähemalt lubav... Väikeste vahedega veel neli kala lisaks ja siis kui lõigatult vaikus. Pommitasin sööta, nautisime vihmapilvi ja ulguvat lääne tuult ning ootasime, et parv tagasi tuleks. Ootasime, mis me ootasime, kuid tunnike hiljem oli peibutussööt otsas ja kala polnud tagasiteed üles leidnud. Vaid miskid särjepunnid aegajalt pakutava kärbsevastse vastu huvi näitasid ja mõni neist ennast isegi konksu otsa kruttis.

Mõtlesime juba äramineku peale, kui ootamatult Margusel kena võtt, korraks kala taga ning ... tamiil katkes. Kork jäi pinna peale hulpima, sõites vimma vedamisel väikesel alal edasi-tagasi. Järgmised paar minutit sai keskendutud vees oleva korgi tabamisele ja mingi ime läbi saingi konksu korgi taha kinni tõmmatud. Vaikselt vedasin rakenduse kalda poole ning kui kork käeulatusse jõudis sai Margus lõpuks tamiilist kinni rabatud ja oma elu esimese vimmakala kaldale tõsta. Otsisin fotoka välja, et ajalooline sündmus piltide keelde talletada ja poseerimise hetkel pudistas Margus kala pori sisse:-)

Kala tõi lootuse tagasi ja ootasime järgmisi... tunnike hiljem jõudis ka meie peakoludesse kohale, et vist ikka ei hakka midagi rohkemat juhtuma. Kuna Wimbu oli  ka vahepeal lahkunud, siis kolisime kella poole nelja paiku minu tavalise püügipaiga peale tagasi ja sättisime ennast seal püüdma. Tegin uue sööda valmis ja pommitasin sisse. Seejärel kork järgi...

Vimb ei lasknud ennast kaua oodata ning juba veerand tunni pärast käis keegi söödaplatsil pakutavat mekkimas ja peagi esimene kala ka korgi uputas. See oli siis seitsmes kala mis sumpa läks...

...vaevu sain kala sumpa, kui hakkas hullumoodi vihma kallama. Ja see mis edasi juhtus oli pea uskumatu. Nii kui kork vette lennates oma asendi sisse sai, nii ta sealt ka kohe uputati ja laksti kala taga. Ilusad suured vimmad tulid meil mõlemal järgemööda kaldale. Õng käis edasi tagasi, sisse välja...

... sadu kestis sirka kümme minutit ja nii kui vihm lõppes muutus ka võtu iseloom. Kala kaotas agressiivsuse ning puutus pakutavalt loiumalt ja arglikumalt, pidevalt tuli meelitada ning mängitada, et vimb sööda ära võtaks; lisaks tekkisid võttude vahele mõneminutilised pausid. Kui tunnike hiljem järgmine padukas kohale jõudis, olime vaimult valmis järgmiseks vimbade agressiooniks ... kuid ei midagi sarnast enam, jätkus tavaline väikeste (mõneminutiliste) pausidega võtt. Nii, et see esimene vihm vist  mingi võluvihm oli:-)

Natuke enne kella kuute, kui oma kolmekümnenda vimma välja sikutasin, oli meil mõlemal püügiisu lõpuks kuhjaga täis ja panime oma kodinad kokku. Sumpa oli selleks ajaks tee leidnud 42 vimba. Valisime mõned suitsuahju jaoks välja ja saatsime teised nende loomulikku keskonda tagasi.

Kokkuvõtvalt väga lahe päev oli.  Kala enamasti pisut söödaga mängitamist tahtis, kuid oli üldjuhul üsna koostööaldis; sortiment oli mõnusalt suur ja vihma ajal viskas juba päris kenasid pätse sekka; ja ka ilm kannatas täitsa püüda.  Vahepealne kalade ketti tulemine muidugi kõikse sürrima mulje jättis - nagu kasvandusest püüaks:-) Margusele ilmselt selline üldmulje jäigi, et vimmapüük see on imelihtne ja et alati nii hästi läheb:-)