Vigala jõel hauge narrimas, 08. juuni 2014

Nädalavahetusel oli maja rahvast täis ja nii ei sättinud ennast kuhugi kaugemale püüdma. Küll aga venitasin laupäeva õhtul elussöödaõnge saunast välja ja sättisin selle töökorda.

Mõned viidikad mannergusse kinni püütud, panin elussööda silla kõrvale likku. Kuna käis üks kõva grillitamine, siis sai korki vaatamas käidud üsna harva. Enamasti tiksus kork paigal, kuniks õhtu poole päikese laskudes otsustasid sillaalused elanikud pisut maiust otsima hakata ja nii käis lühikeste vaheaegadega keegi haugipoiss viidikat näksimas.

Sõna otseses mõttes näksimas - paar korda alustas ja siis lasi kala lahti. Viidikal hambajäljed peal ja eluvaim otsas. Uuesti värskem sööt sisse ja kordus sama lugu. Viidikat välja tõstes otsustas veel veest lahkuvale söödale haug järgi lennata, aga hambad ei ulatunud sabani. Suuruse järgi tundus sama haugipunn, kes paari nädala eest samast paigast välja sai võetud ja pisut eemale vette tagasi lastud. Kolmandal korral otsustas haugipoiss lõpuks, et vaja see pala ikkagi alla kugistada, kuid ei saanud ka siis hakkama - paar minutit neelamist ja haakimise järel korraks raskus taga, kuid kohe ära pudises...näritud viidikat mulle loovutades...

Uus viidikas osta ja siis see ritv ununes...

Hommikul ärgates,  kella järgi on vist korrektsem öelda, et tegemist oli ennelõunaga, ja jõe äärde vantsides istus see haugipunn lõpuks otsas. Vahtis mulle rahuloleva näoga otsa, et näe jaksasin küll selle viidika alla neelata...

Toimetasin ta uuesti paarkümmend meetrit eemale, lootuses, et äkki nüüd mõni kenam poiss endale selle sillaaluse peidupaiga võtab. Aga võta näpust, kas sama kala vudis ruttu koju tagasi, või oli neid punne seal rohkem, aga midagi korralikumat ei tulnud. 

Aeg-ajalt toimusid samasugused viidika ära nätsutamised nagu eile, korraks mingi samas suurusjärgus poiss ka otsas oli, kuid normaalmõõdus kala välja meelitada ei õnnestunudki.  Pealelõunal lõpuks paarisaja grammine ahven hoopis otsa ennast kugistas. Nii et mine tea, võibolla need "nätsutajad" ka hoopis triibulised olid. 

Igaljuhul hakkas vaikselt selle haugi narritamise tulemusena  tekkima tunne, et võiks ennast järgmine nädal kuhugi eemale püüdma sättida.  Nüüdseks juba kuu aega ka, kui pole viitsinud kuhugi püüdma minna. Ei mäletagi nii pikka vahet ...