Vigala jõel pikka latti vibutama, 14. juuni 2014

Tänu vihmale lükkus maale tulek reedelt laupäevale ja sinna nahka läks ka hommikune püügiplaan. Mõte tühja kohta ei salli ja alternatiiviks sai pähe võetud idee teha üks pealelõunane püük, et kassile mõned särjed koju tuua. Õhtu peale ei saa seda tähtsat toimingut ju jalka pärast jätta :-).

Jõudsime siis kenasti maale, teen auto ukse lahti ja hoovi peal vahtis vastu krants, musta-pruunivalge kirju. Saba käis taga nagu tatraveski ja koer kohe hirmsasti ligi tükkima hakkas. Kahtlustasin juba naise-lapse vandenõud (aastaid tagasi Lasnamäel elades ühelt kevadiselt kalapüügilt koju naastes, mulle kena viirpapagoid tutvustati, kes väidetavalt olla meie seitsmenda korruse aknast sisse lennanud ... ja kuna keegi lähiümbruses teda omaks ei tunnistanud, siis meile ta elama jäigi...; huvitav miks ma seda muinasjuttu pole kunagi ära ostnud:-), kuid mõlema silmad olid imestusest sama suured kui mul ja pühkisin selle variandi peast. Tassisin asjad ära, käisin küla teadetetahvilt  kadunud loomade teateid uurimas ja naine naabrinaisega vestlemas, kui selgus, et see Vana-Vigalast kellegi "kunstniku" koer, kes ennegi jooksus käinud ja ise kodutee üles leida suudab. Krants haledalt ühte jalga lonkas ja nii lasime tal siis natuke meiega olla, lootes et koer lõpuks ise kodutee ette võtab.


Kogu selle melu tulemusena jõudsin jõe äärde alles kella nelja paiku. Väljas tugev põhjatuul ja nii sättisingi ennast kohta, kus puudest vähegi mingi tuulevari tekkis. Ehk samasse kanti, kus eelmine aasta põhiliselt vimbasid sai sikutatud, kuid mitte sirge peale, vaid kääru poole. Paika oli teisele kaldale tekkinud miski puuküna, mis tekitas mõtteid võimalikest salavõrgutajatest, kuid otsustasin siiski proovida - tuule käes poleks püük lihtsalt võimalik olnud.

Sättisin oma söödasegu, sedapuhku ilma pudruta, lihtsalt poesodi kokku keerates ja maisi lisades, valmis ning pommitasin esimesed pallid teele. Kell oli veerand viis. Üsna päevane aeg küll, aga taevas ühtlaselt pilves ja üsna sombune, nii lootsingi et äkki kaladel kellataju sassi läinud. Lihtkäsiõng korda, sügavus välja mõõdetud ja läks püügiks.

Eelmiste päevade sajud oli jõevett kergitanud ja ka vee läbipaistvuse üsna kesiseks muutunud. Tänu sellele ka isegi kerge vool oli olemas. Esimesed paarkümmend minutit leotasin plastkirpu ussiga. Mitte keegi ei puudutanud ka. Vahetasin selle seejärel konksu vastu ja veel viisteist minutit hiljem panin ussi asemele maisi. Seis ei muutunud. Pinnas viidkas hõljuma jäänud sööta mekkis ja ahven teda vaikselt kiusama tuli, kuid nelja meetri sügavuses valitses täielik vaikus. Panin ussi uuesti otsa ja tukkusin korki vahtides aega vaikselt õhtupoole.

Tund ja viisteist minutit peale söödastamise algust käis lõpuks esimene nõksakas korgist läbi, kuid jätku ei tulnud. Kontrollisin sööda üle ja saatsin uuesti orbiidile. Seekord järgnes üsna kohe korralik võtt, kui pikalt vettinud tamiil rikkus haakimise ning kala ei jäänud otsa. Järgmine vise tõi  esimese kala siiski kaldale, väike särjepunn.

Sättisin punasilmse punni oma elussööda konksu otsa ja asetasin kuppude taha likku. Kork oli küll mõeldud viidikaga püügiks ja seetõttu asus särg seda üsna usinalt uputama ja nii ta istuski suure osa ajast korgiga vee all mitte vee peal. Sain vaevalt ridva maha panna, kui silmanurgast nägin teist korki vee alla vajumas. Jõudsin õigel ajal jaole ja vihane vimmapoiss tegi tasuta pooleminutilise reisi kaldani ning tagasi, saades pool ussi pealekauba õhtuseks maiustamiseks.

Kas oli see nüüd toekama komponendi puudus peibutussöödas või põhjus milleski muus, aga järge ei kippunud enam  tulema. Aegajalt miskid mikrokalad või siis tõelised pirtsutajad käisid nokitsemas, kuid ära võtma sööta ei kippunud. Kell lähenes juba seitsmele, plaanisin ennast jalgpalli vaatama sättida, kui peale järjekordset söödavahetust, keegi pakutava maisi omastas ning vähe korralikuma söömislaine algatas. Järgmise poole tunni jooksul käis kaldal kümmekond särge ja paar vimba (kes ujuma tagasi sai saadetud) ning ühel korralikumal võtul õnnestus kellegi lõua taha ka tamiil puruks haakida...

Poole kaheksa paiku tundus asi kehvemaks minevat ja nii paningi rutuga kodinad kokku ja tormasin teleka ette palliveeretamist vaatama.

Kokkuvõtvalt üsna lahja võtuga püügikord. Ei tea kas peibutussööda viga või oleks kärbsevastseid pidanud ostma. Tundus küll, et  kuna väga pika hambaga pakutavat võeti, siis kärbes täna paremini oleks peale läinud. Suurema ussi peale vaid sülitati ja maisi pidi ka terakaupa leotama. Samas ega kala ühtlaselt alla ka pidama ei jäänud, nii et ilmselt ka peibutus ebaõnnestus.

Teinekord siis teistmoodi peab proovima...