See on 250. postitus siin blogis. Väike juubel. Ei kulunud kahte aastatki - alustatud sai 17. märts 2013. Kes oleks osanud arvata, et nii kaua vastu pean:-) Tõsi selle aja jooksul on mõni kalapüük ka kajastamata jäänud.Laupäev sai jorisetud et ilm udune, pühapäeva hommikul nagu tellitult kena talvepäike väljas. Mõni kraad miinust lisaks. Eht eestlaslikult ei saa vingumata jääda - kirde tuul nii kõle ja vali. Viisin ema Pärnusse ära ja sättisin ennast ise jõe äärde. Kui poole üheteistkümne paiku parkla poole sõitsin, tuli üks masin juba vastu. Tohhoo, kas nii pahasti, et juba minnakse laiali.
Riided selga ning kand ja varvas siiapüügi alade suunas. Olin meelega auto kaugele jätnud, et pisut ikka vaeva ka näha. Oleks aga teadnud milline tuul jõe peal on...Nii kui nurga tagant välja sain muutus liikumine "kaks sammu edasi, üks tagasi" taktiks. Tuul pressis kogu jõuga parkla suunas tagasi. Oleks kõrvad laiali sirutanud oleks ilmselt jääpeal lennates merele välja jõudnud...
Paar sõna tuttavate nägudega andis tunnistust, et kuigi mõnus päikeseline ilm, siis kalal suu lukus. Aga ega siis saagi pärast ei tuldud. Esimesed katsetused said tehtud siia aukudelt. Käisin 4-5 piirkonda läbi, puurisin korraliku mastirea ülesvoolu ja konstanteerisin pooleteise tunni pärast, et midagi on vist noogutil viga. See polnud selle aja jooksul mingitki võõrast jõnksatust teinud, rääkimata korralikust kreeni vajumisest. Asja kontrollimiseks pakkisin asjad kokku ja läbi teise kalda all oleva augu - kus Mait eile ahvenaid sai - sammusin vahepeal uusi auke teges allavoolu tagasi. Ikka ei miskit - kell juba kaks, aga mul pole veel võttugi olnud. Viskasin siis ridva kasti ja põrutasin joonelt vimmaaukudele.
Valisin oma lemmiktsooni välja ja puurisin augu sisse. Paar ringi mängitud, krõps läbi käis, mõnda aega hiljem põhjapeal keegi puterdas põhjal olevat kirpu ja siis pika pika mängimise peale laksas ära. Nooguti töötas nagu kellavärk:-) Vimmapoiss välja ja sabapidi ees august jõkke tagasi. Paar minutit vaikselt mängimist, kui järgmine õõtsutamise peale liimile läks. Kolmas pea kohe peale mängimise alustamist otsa kargas. Siis aga sai vimmaparve ind otsa. Keegi ennast korra näitas, kuid peagi sai ta õõtsutamise pausi peale sellise krõpsu vastu nina, et pani ilmselt suure leegiga hirmunult mereni välja...Igaljuhul tundus, et parv läks alt, sest peagi paigale mutantnurud tulid. Paariga neist mässatud, mõtisklesin juba järgmise augu tegemisest, kui vimmad uuesti tagasi tulid. Veel paar tükki värske õhu harjutusi korraks tegid. Pidu aga kaootiline ja minus üsna ruttu kärsitus võitu sai. Polnud ju ka sort suurem asi.
Võtsin suuna natuke ülesvoolu ja kaldale lähemale liinile. Siin kena sügav vagu. Vaevalt sain kirbu alla kui teisel ringil langemise pealt keegi liikumise stoppis. Tundus nagu vimma raskus olevat, üllatuseks aga paks särg august välja ronis. Peale särje tagasi viskamist otsustasid mutantnurud hasartselt punaseid sääsevastseid rammima hakata. Peagi juba ka vimma sekka lõi ja lõpuks ka ühe normaalse ahvena. Edasi aga jälle nurud.
Tegin ümbruskonnas kolm auku ja valmistusin juba uusi alasid vallutama minna, kui neljandal augul korraga selline maakera taga ... ja ära kukkus. Ei teagi kes see oli - siiga pole siin saanud, äkki suurem ahven? Mässasin uuesti samal augul ja ka vanal korra, kuid vaikus oli liialt kuldne ja lahkusin selleks korraks sellest rajoonist.
Läbi sügavikku ründavate balansiirimeeste, kellel paar latikat jääl vedelesid, liikusin allavoolu olevate aladele. Kunagi seal kenasid ahvenaid ja vimbasid saadud. Esimene auk kohe elumärki pakkus. Nurg. Mõni hetk hiljem korralik laksakas läbi nooguti - ohhoo nii agressiivne üks nurg küll olla ei tohiks, aga oli. Veel üks .. ja jätsin augu maha. Kolm uut auku, null võttu. Tagasi nuruaugule. Kala nagu oli all, aga võtma ei saanud.
Mingil hetkel kuulsin jõe teisel poolel Wimbu vandumist, et siig va kurask ära läks. See mõjus mu kõrvadele kui kutse ja peagi samale joonele ennast seadsin. Wimbu kuldse kuuliga püüdis, rääkis et üks mõõdusiig olla juba kotis ja see oli juba teine kes jehhat tõmbas... Puuritud augus elu jätkus, vimb istus all ja maiustas usinalt sääsevastsetega. Üks tuli isegi üle poole meetri kõrgusele põhjast kirbule järele ja kenasti noogutit painutas. Siiga aga sekka ei löönud.Tegin veel ühe augu samale liinile, kus samuti vimmad. Poole kuue paiku tulin tulema.Kokkuvõtvalt: võtt jõe erinevates paikades kardinaalselt erinev. Ühes kohas vaikus, teises kuhjaga vimba. Kokku üksteist vimba tagasi (sort armetu) sai lastud, lisaks kolmteist nurgu - mõni neist suuruselt juba nagu latikas...Üks ahven ja särg ka sekka. Minu siiga aga polnud kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar