Jõululutsud 2015

Iga-aastane jõulutuur lükkub edasi - jääd ju pole. Ilmateade küll lubab, et kohe-kohe läheb külmaks, nii et heal juhul paari nädala pärast saab selle tuuri Tõnniga ära teha. Nii sai pühade aeg pimedas lutsul passitud.

Alustuseks kiire põige lutsule 23.ndal, kui õhtul maale jõudes paariks tunniks vee äärde vurasin. Rumba alla, vimma auku. Väljas metsik läänetuul ning taevas säramas suur kuu. Kuna tuulevarju pakkuvad kohad olid hõivatud, siis passisin lõõtsaku käes. Ritvadele pandud kellukesed ei saanud üldse rahu, võnkusid iga iiliga ühtlaselt kolistades. Jõulumuusika missugune.

Võtte aeg-ajalt ikka oli, aga enamasti miskid nokitsejad, kes aga pidevalt asja pooleli jätsid. Kondasin just tagumise ridva juurest tagasi, kui pimedustest korraga kaks silma vastu peegeldasid ja hetk hiljem kass hooga eemale sööstis. Alguses ei osanud midagi kahtlustada ... kuid hiljem avastasin, et söödaks mõeldud särg oli tuuri pandud. Nii olin oma söödakalast ilma.

Peenike pliiats ööussi otsa ja pea poole kilone poiss viimase särjefilee tüki otsa olid kogu selle nokitsemise tulemuseks. Korra ka ridvast mõnus pauk läbi käis ja vaimusilmas juba forelli ette kujutasin:-) Seitsme paiku oli võtt läbi.

Peagi kass tagasi luuras ja eemale passima jäi. Maru nälginud olemisega. Olin enne lutsu just ära puhastanud, viskasin selle talle ette, järgnes mõnus rabak ja kass pani lutsu saba maad mööda lohistades kiiresti minema. Nüüd tal hea poegadele rääkida, kuidas ta üks aasta jõulude aeg jõe ääres kondas ja lutsus saagiks sai.

Kella kaheksast tulin tulema.

Jõulu esimesel pühal võtsin asja pisut pikemalt ette. Sellele söögilaua ääres konutamisele tuli kuidagi ots peale teha. Kella üheks päeval sättisin ennast juba kohale. Ikka samasse jõekääru. Minu üllatuseks juba kolm autot ees passimas. Kõik Lasnamäe venelased olid vist siia tulnud, neil ju pühad mägede taga... Kuna tuul endiselt metsik, tõsi küll rohkem edelasse keeranud, siis valisin viimase enamvähem vaiksema paiga ja seadsin ennast sisse.

Ühele ridvale kärbsetõugud, teistele ussid. Kõrval paar särge saadi, peagi mul ka keegi korraks puudutas ritva, äestas ussid ära ja lahkus... Poole kolme paiku hakkas eemalolev kaigas vaikselt häält tegema, ikka põks ja põks. Lasin tal siis tegutseda enne kui haakisin. Päevane luts (730) oli tõsiasi.

Lisa ei tulnud ja kui venelased pimeda tulles lahkusid, siis seadsin ennast tavalisele kohale sisse. Jõeäär vastikult ära lägastatud, ussitopsid vedelesid, kärbsevastsetega kilekott ka suvaliselt kaldale visatud. Seadsin ennast sellele prügimäele siiski sisse. Hämaruses hakkasid taeva katnud pilved vaikselt hajuma ja peagi paiskus taevasse suur kollane juustukera, mis terve jõe valgustas. Ilmselt see lutsudele eriti ei meeldinud, sest järgmise kahe tunniga vaid kaks võttu. Mõlemad särjefilee otsa, rabasid korralikult ja kugistasid konksu makku.

Üks kala 710gr, teine 690 gr. Kaheksa paiku hakkasin ennast vaikselt sättima ja tulin tulema.

Laupäevaks pidid Ain ja Tõnu ka ennast kohale lohistama, aga ju siis oli jõululaud nii koormav olnud, et andsid alla. Nõrgad. Läksin jälle kella üheks kohale. Tuul oli loodesse keeranud ja taeva pilvedest peaaegu tühjaks pühkinud. Head nahka sellest tulla ei saanud...

Sättisin ennast vanasse paika sisse ja peitusin tuule eest põõsa taha. Maru jäine oli see loodetuul. Puhu puhu, too külm kohale ja tekita mulle uueks aastaks jää, loitsisin mõtetes. Esimest võttu tuli tunnike oodata, kui mullaussi puntra peale päevane luts leili läks. Nii poole kilo alla. Kuna ridvad hüppasid tuule käes nii metsikult, siis on üldse ime, et ta selle võnkuva ussi kuidagi kätte sai.

Hämara tulles tuul vaibus. Kolisin peenema ridva Aini püügikohta, et hämaras mõni särg välja meelitada. Nökerdasid need mis nökerdasid, ühe ikka ära meelitasin. Kaks kiiska ka veel seltsi. Siis läks pimedaks ära. Aga mitte kauaks. Juba poole kuue paiku kerkis metsa tagant suur kuu ja tõi pimedusse valgust.

Ilm oli terve õhtu kentsakalt vahelduv. Vahepeal oli tuul täiesti nullis, siis aga must pilv pea kohalt üle läks, nagu mingi tulnukate laev, kohutava maru viieks minutiks üles võttis ja veel rahet ning lund alla pudistas. Samal ajal valgustas horisondi kohal olev kuu jõge...

Kogu see ilm ei tundunud kalale aga mitte meeldivat. Kaks võttu - üks jättis pooleli ja teise puhul olin ootusest liiga kärsitu ning haakides kala otsa ei jäänud. Üks särg pimedas ööussi otsa veel vaikselt koperdas. Punkt kell pool üheksa panin pillid kokku. Aitab selleks aastaks lutsudest. Kui ilmateadet uskuda, siis järgmine nädalavahetus võiks juba jääle saada.

PS! Pühapäeva hommikul akna taga -6.3 kraadi; Vigala jõe temperatuur öö jooksul 5 kraadi pealt 2.5le kukkunud, Kasari oma 5.1 pealt 3.8le. Kuna vesi juba peaaegu normaalkõrgusel (+90 Kasari eile õhtul), siis peaks jahtumine üsna ruttu edasi kulgema.

Vigala jõel - mida kõike sellest jõest ka ei saada, 19. detsember 2015

Külma ei ole ja külma ei tule. Ei ole isegi enam kehva suusailma. On tavaline Eesti suvi. Sooja nii jaanipäeval kui jõulude ajal +10kraadi. Ehk siis aastaringne üks aastaaeg. Nii ei jäägi muud üle kui lutsu püüda. Kompanjoniks Ain kaasas.

Lõuna paiku sättisime jõe äärde mõttega, et äkki valges püüdes mõned särjed kassile saab enne kui lutsu välja tirima asume. Rabasin veel sõõdatopsi jaoks miski särjesööda kaasa. Sisse seadsime ennast Rumba alla. Tuulevarju, kuna ilmateade lubas korralikku lääne tuult. Nii kümme+ meetrit sekundis. Vägev lubadus oli - kui päeval veel midagi puhus, siis õhtuks tõmbas tuule ikka täitsa maha...

Vantsisime oma kohtadele ja hoppa, kaldal ritv. Hargi peal seatud. Kustunud valguspulk veel ridvapitsi otsas. Nöör ei jooksnud aga mitte vette vaid lihtsalt rippus.  Püüdjat aga ei kusagil. See mingi uus koha broneerimise süsteem või? Jõe ääres juba sisse seadnud kalamees ei teadnud ka miskit - ritv olla tema tulles seal samamoodi vedelenud. Igaljuhul sättisime ennast Ainiga sinna sisse.

Kaks tonkat ussidega vette. Kolmas söödatopsi ja kärbsevastsetega varustatult veel juurde. Lasin mitu topsitäit peibutust ühte kanti ja jäin särgede massmigratsiooni ootama. Möödus tund, möödus kaks, ridvaots passis stoilises rahus paigal. Mnjah... hea et sügavkülmast lutsule üks särg veel kaasa võetud sai.


Hämaraks minnes vahetasin topsitonka ümber tavalise vastu. Üks ritvadest jäi varustatuks ööussiga, teised vahetasin särjefileede vastu välja. Kui päevane aeg oli olnud nagu kaevul, siis hämaruses paar võttu, mis miskil põhjusel aga pooleli jäeti. Vimb? Naaber sai samal ajal paar lutsupliiatsit, Ainil vaikisid lutsud sootuks. Veel enne pimedat sain ühe võtu juba peaaegu realiseeritud - kala tuli pool teed kenasti kaasa enne kui ümber mõtles ja suuna põhja poole tagasi võttis. Polnud just eriti suur, nii et taganutmiseks polnud erilist põhjust.

Tegime lõkke üles. Kellukesed vaikisid. Kahtlustan, et naine on neile pisut liimi määrinud, sest terve õhtu jooksul kolksus vaid Ainilt laenatud kelluke... Mingi aeg sai teisel poolel olev naaber ühe pea kilose kala, meil aga...

Lubatud kõva tuul ja pilvisus kadus sisuliselt koos päevavalgusega. Taevas särasid tähed ja poolkuu valgustas jõge paremini kui pealinna valitsus öösel tänavaid. Aeg kulus lõkke ääres, kuhu vaikselt kõik naabrid kohale meelitasime, kalajuttude saatel. Veerand tunniste vahedega käisime ritvu kontrollimas, ilma ühegi uudiseta elust jões...Ühe vähese erandiga, kui kella seitsme paiku ühe alla poole kilose välja meelitasin.

Eemalolevad seltskonnad hakkasid seitsme paiku juba vaikselt minema sättima. Meil täna aega oli ja passisime edasi. Kella üheksa paiku tuli Ain oma ritvade kontrolli järjekordselt ringreisilt suure naerunäoga. 915 grammine luts käte vahel. Teine rekordi parandus, nädala jooksul... Usk, et kohe läheb andmiseks kasvas koheselt pea mäekõrguseks. Seda enam, et ühel naabril pea koheselt keegi kellukest kiusas ja mõni aeg hiljem sama ridvaga veel ühe pliiatsi välja meelitas.

Veerand tundi hiljem oli aga optimism taaskord kustunud ja vaid lõke hoidis veel meid jõe ääres. Korraks tekitas elevust naabrile tulnud telefonikõne - väidetavalt sai ta sõber, kes püüdis teisel pool oja, kätte lõhe kutsika. 55cm. Tundus selline kalameeste jutt olevat. Olen kuulnud, et merikat siit aeg-ajalt ikka saadakse, aga näinud pole kunagi. Ammugi siis veel lõhe.

Kella üheteistkümneni tiksusime ära ja kuna puud olid otsa saanud, siis sättisime ennast minekule. Asjad autosse, autoga üle oja, parkisime teeserva ja vantsisime seda punast ilmaimet vaatama. Polnud merikas, ega ka lõhe näoga. Jõekas, mis jõekas, kenade punaste täpikestega. Aga ilus suur poiss ja nii heledat värvi. Päeva jackpot oli selgelt sellele kalastajale läinud. Kala oli tulnud särjetüki otsa ja veel kaldaääres konksu otsast ära kukkunud. Mees kargas vette järgi ja sai ikka kätte.


Täielik ulme ikka. Nüüdsest kavatsen tulevikus Vigala jõel enam mitte lutsule vaid hoopis kalatükiga forellile minna :-).  Mis sest et samasse kohta, kus siiamaani lutsu püütud ja mis sest et samade vahendite ja sama söödaga. Loodetavasti ei panda nüüdsest Vigalat nende jõgede nimekirja, kus ussiõngega enam püüda ei tohi:-)

Ahjaa, kaldal seisnud ridva võtsime ka kaasa. Kui kellelgi turgatab meelde, et läks kalale ridvaga ja tuli ridvata, siis võtku julgelt ühendust. Annan tagasi. Jõe äärde ei raatsinud seda ka vedelema jätta...

Vigala jõel Rumba all, 12. detsember 2015

Poiss ladus eelmine nädal  välja ootamatu küsimuse - kas me lutsule ka see aasta läheme? No kui lapsel selline huvi, eks siis tuli plaan paika panna. Kuna Ainiga olime juba enne kokku leppinud, et laupäev on minek, siis rääkisime Sulevi ja Sandri ka ära ning kui Tõnu ka veel oma valmisolekust märku andis, siis oli seltskond koos. Poisid muidugi üle paari tunni ei viitsi kunagi olla, siis seadsime ennast jõe äärde kahes jaos. Meie Ainiga vurasime Vigalast miski poole kahe paiku jõe poole, ülejäänud seltskond pidi kuue paiku järgi tulema.

Suundusime esmalt Vanamõisa alla. Seal neli autot ees - tundus, et läheb kitsaks ja keerasime auto nina ümber. Rumba alla. Siin vaid üks venekeelne seltskond paarsada meetrit eemal, ülejäänud käär kõik vaba. Seadsime ennast kääru keskele sisse. Vesi jões kõrge (Vigala +154) ja sogane, öö jooksul oli veetase oma 20 cm tõusnud ja see tekitas jõele korraliku pilliroosaarte laskumise. Panime tonkad sisse ja seadsime ennast paika. Ilm mõnus - kergelt sompus, kuid vihma ei tulnud ja tuul oli nullis. Luks ilm missugune, koorisin tasahilju vammuseid seljas vähemaks...

Ühe kaika viisin eemale, et hoian Tõnnile ka kohta. Seda kontrollima minnes, kella kolme paiku, avastasin meeldiva tõsiasja, et ridvapits võnkus kenas ühtlases rütmis. Ja hoppaa, päevane luts oli minuti pärast kaldal. Üritas küll ennast rohtu peita, aga tuli sealt väikse meelitamise järel ikkagi välja. 750 grammi. Teised tonkad olid kõik selle aja töötult passinud ja nii otsustasime, et kolimegi sinna kus käe valgeks olin saanud. Ain pani enda ridvad põõsa vahele, minna lageda peale. Kolimine tehtud ja rahulikult õlut nautides pani Aini tonka kelluke kõlisema, nagu miski lehm oleks jõe ääres kelluke kaelas ringi jooksnud. Tormasime asja uudistama ja Ain meelitas järgmise libediku välja. 720 grammi. Kell ei olnud veel veerand neligi ning väljas veel üsna valge...

Järgmist võttu tuli pea kolmveerand tundi oodata. Vaikselt oli juba hämaraks kiskunud, kui Ain ühe välja meelitas ja mina viis minutit hiljem samaväärsega vastasin - tundus, et võtud täna kahekaupa käivad. Nii poole kilo kanti poisid. Kõik neli võttu ilusad konkreetsed ridvaõõtsutamised, mitte mingid nökerdamised. Edasi jälle vaikus.

Kulus jälle nii nelikümmend minutit enne kui ühte mu tonkat miski väiksem võtt tülitama hakkas. Nokitses ja nokitses särjefileed, korralikult sikutamata. Andsin talle siis aega ja viie minuti pärast otsustasin kontrollida tulemust. Otsa oli söönud, kuid jäi kaldarohtu kinni ja sikutamise käigus vabanes konksust  - ikka liiga vara olin haakinud. Järgmisena oleks pidanud justkui Aini ridva kord olema, aga maad võttis vaikus.

Miskid venelased otsustasid ennast otse minu külje alla parkida, mis sest et terve kääru teine pool oli tühi; ja ladusid oma neli kaigast välja. Pommitasid oma kergeid tinasid ja mul tekkis juba tõsisem hirm, et varsti hakkavad rakendused üksteist sööma. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Kella seitsme paiku saabus teise seltskonna auto. Vantsisin vastu ja aitasid poisid üle suuremat lompide. Sulev vedis puukorvi jõeni. Järgnes lõkketegu koos vahukommide küpsetamisega. Õigemini küll põletamisega, sest välja nägid need küll sellised ... tahmased ... no selline paras kõhurohi... .

Tõnn pani oma kaika ka sisse ja lubas järgmise paari tunniga meil selja prügiseks teha - tal polevat rohkem aega vajagi et meile ära teha...Ain koukis seljakotis endlikepi välja ja üritasime ennast kuidagi  pildile ära mahutada.

Ridvad aga vaikisid jonnakalt. Vaid allavoolu triiviv rohi tekitas aegajalt mingeid liikumisi, luts vaikis. Õhtune sompus ilm asendus vaikselt tähistaevaga ja tundus, et lutsule see ei meeldinud. Järelejäänud aja jooksul vaid kaks lutsu juurde, neist üks punn (lutsupoisil rippus kiisk veel suust väljas, kui juba uue pala järgi juba küündis) ning lisaks üks võtu hakatus, mis päädis pooleli jäämisega. Venelased meelitasid samuti ühe kala välja. Ainil ja Tõnnil sel aja jooksul aga ei miskit. Kui mitte seda arvestada, et Tõnn oma konksukarpi järjepidevalt jõkke tühjendas...

Kella üheksaks oli lastel juba selline kopp ees, et tulime lõpuks tulema. Kokkuvõtvalt polnud häda midagi - Ain sai uue lutsurekordi kirja, mina ämbrisse kolm kena kala ja ilm oli olnud super. Minu lutsudest kolm särjefileega ja üks mullaussiga (see esimene) ning Ainil üks ööussi ja teine räime tükiga. Küsimärgina jäi muidugi õhku tunne, et see va luts vist ikka ei ole öise eluviisiga - parimad võtud kõik enne pimedat olid olnud:-) Nüüd võiks külmaks minna, andke mulle jääd...

PS! Järgmine päev kalu puhastades kahel magu suht tühi, ühel aga korralik konn kõhus