Poiss ladus eelmine nädal välja ootamatu küsimuse - kas me lutsule ka see aasta läheme? No kui lapsel selline huvi, eks siis tuli plaan paika panna. Kuna Ainiga olime juba enne kokku leppinud, et laupäev on minek, siis rääkisime Sulevi ja Sandri ka ära ning kui Tõnu ka veel oma valmisolekust märku andis, siis oli seltskond koos. Poisid muidugi üle paari tunni ei viitsi kunagi olla, siis seadsime ennast jõe äärde kahes jaos. Meie Ainiga vurasime Vigalast miski poole kahe paiku jõe poole, ülejäänud seltskond pidi kuue paiku järgi tulema.
Suundusime esmalt Vanamõisa alla. Seal neli autot ees - tundus, et läheb kitsaks ja keerasime auto nina ümber. Rumba alla. Siin vaid üks venekeelne seltskond paarsada meetrit eemal, ülejäänud käär kõik vaba. Seadsime ennast kääru keskele sisse. Vesi jões kõrge (Vigala +154) ja sogane, öö jooksul oli veetase oma 20 cm tõusnud ja see tekitas jõele korraliku pilliroosaarte laskumise. Panime tonkad sisse ja seadsime ennast paika. Ilm mõnus - kergelt sompus, kuid vihma ei tulnud ja tuul oli nullis. Luks ilm missugune, koorisin tasahilju vammuseid seljas vähemaks...
Ühe kaika viisin eemale, et hoian Tõnnile ka kohta. Seda kontrollima minnes, kella kolme paiku, avastasin meeldiva tõsiasja, et ridvapits võnkus kenas ühtlases rütmis. Ja hoppaa, päevane luts oli minuti pärast kaldal. Üritas küll ennast rohtu peita, aga tuli sealt väikse meelitamise järel ikkagi välja. 750 grammi. Teised tonkad olid kõik selle aja töötult passinud ja nii otsustasime, et kolimegi sinna kus käe valgeks olin saanud. Ain pani enda ridvad põõsa vahele, minna lageda peale. Kolimine tehtud ja rahulikult õlut nautides pani Aini tonka kelluke kõlisema, nagu miski lehm oleks jõe ääres kelluke kaelas ringi jooksnud. Tormasime asja uudistama ja Ain meelitas järgmise libediku välja. 720 grammi. Kell ei olnud veel veerand neligi ning väljas veel üsna valge...
Järgmist võttu tuli pea kolmveerand tundi oodata. Vaikselt oli juba hämaraks kiskunud, kui Ain ühe välja meelitas ja mina viis minutit hiljem samaväärsega vastasin - tundus, et võtud täna kahekaupa käivad. Nii poole kilo kanti poisid. Kõik neli võttu ilusad konkreetsed ridvaõõtsutamised, mitte mingid nökerdamised. Edasi jälle vaikus.
Kulus jälle nii nelikümmend minutit enne kui ühte mu tonkat miski väiksem võtt tülitama hakkas. Nokitses ja nokitses särjefileed, korralikult sikutamata. Andsin talle siis aega ja viie minuti pärast otsustasin kontrollida tulemust. Otsa oli söönud, kuid jäi kaldarohtu kinni ja sikutamise käigus vabanes konksust - ikka liiga vara olin haakinud. Järgmisena oleks pidanud justkui Aini ridva kord olema, aga maad võttis vaikus. Miskid venelased otsustasid ennast otse minu külje alla parkida, mis sest et terve kääru teine pool oli tühi; ja ladusid oma neli kaigast välja. Pommitasid oma kergeid tinasid ja mul tekkis juba tõsisem hirm, et varsti hakkavad rakendused üksteist sööma. Õnneks seda siiski ei juhtunud.
Kella seitsme paiku saabus teise seltskonna auto. Vantsisin vastu ja aitasid poisid üle suuremat lompide. Sulev vedis puukorvi jõeni. Järgnes lõkketegu koos vahukommide küpsetamisega. Õigemini küll põletamisega, sest välja nägid need küll sellised ... tahmased ... no selline paras kõhurohi... .Tõnn pani oma kaika ka sisse ja lubas järgmise paari tunniga meil selja prügiseks teha - tal polevat rohkem aega vajagi et meile ära teha...Ain koukis seljakotis endlikepi välja ja üritasime ennast kuidagi pildile ära mahutada.
Ridvad aga vaikisid jonnakalt. Vaid allavoolu triiviv rohi tekitas aegajalt mingeid liikumisi, luts vaikis. Õhtune sompus ilm asendus vaikselt tähistaevaga ja tundus, et lutsule see ei meeldinud. Järelejäänud aja jooksul vaid kaks lutsu juurde, neist üks punn (lutsupoisil rippus kiisk veel suust väljas, kui juba uue pala järgi juba küündis) ning lisaks üks võtu hakatus, mis päädis pooleli jäämisega. Venelased meelitasid samuti ühe kala välja. Ainil ja Tõnnil sel aja jooksul aga ei miskit. Kui mitte seda arvestada, et Tõnn oma konksukarpi järjepidevalt jõkke tühjendas...
Kella üheksaks oli lastel juba selline kopp ees, et tulime lõpuks tulema. Kokkuvõtvalt polnud häda midagi - Ain sai uue lutsurekordi kirja, mina ämbrisse kolm kena kala ja ilm oli olnud super. Minu lutsudest kolm särjefileega ja üks mullaussiga (see esimene) ning Ainil üks ööussi ja teine räime tükiga. Küsimärgina jäi muidugi õhku tunne, et see va luts vist ikka ei ole öise eluviisiga - parimad võtud kõik enne pimedat olid olnud:-) Nüüd võiks külmaks minna, andke mulle jääd...
PS! Järgmine päev kalu puhastades kahel magu suht tühi, ühel aga korralik konn kõhus 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar