Vigala jõel - mida kõike sellest jõest ka ei saada, 19. detsember 2015

Külma ei ole ja külma ei tule. Ei ole isegi enam kehva suusailma. On tavaline Eesti suvi. Sooja nii jaanipäeval kui jõulude ajal +10kraadi. Ehk siis aastaringne üks aastaaeg. Nii ei jäägi muud üle kui lutsu püüda. Kompanjoniks Ain kaasas.

Lõuna paiku sättisime jõe äärde mõttega, et äkki valges püüdes mõned särjed kassile saab enne kui lutsu välja tirima asume. Rabasin veel sõõdatopsi jaoks miski särjesööda kaasa. Sisse seadsime ennast Rumba alla. Tuulevarju, kuna ilmateade lubas korralikku lääne tuult. Nii kümme+ meetrit sekundis. Vägev lubadus oli - kui päeval veel midagi puhus, siis õhtuks tõmbas tuule ikka täitsa maha...

Vantsisime oma kohtadele ja hoppa, kaldal ritv. Hargi peal seatud. Kustunud valguspulk veel ridvapitsi otsas. Nöör ei jooksnud aga mitte vette vaid lihtsalt rippus.  Püüdjat aga ei kusagil. See mingi uus koha broneerimise süsteem või? Jõe ääres juba sisse seadnud kalamees ei teadnud ka miskit - ritv olla tema tulles seal samamoodi vedelenud. Igaljuhul sättisime ennast Ainiga sinna sisse.

Kaks tonkat ussidega vette. Kolmas söödatopsi ja kärbsevastsetega varustatult veel juurde. Lasin mitu topsitäit peibutust ühte kanti ja jäin särgede massmigratsiooni ootama. Möödus tund, möödus kaks, ridvaots passis stoilises rahus paigal. Mnjah... hea et sügavkülmast lutsule üks särg veel kaasa võetud sai.


Hämaraks minnes vahetasin topsitonka ümber tavalise vastu. Üks ritvadest jäi varustatuks ööussiga, teised vahetasin särjefileede vastu välja. Kui päevane aeg oli olnud nagu kaevul, siis hämaruses paar võttu, mis miskil põhjusel aga pooleli jäeti. Vimb? Naaber sai samal ajal paar lutsupliiatsit, Ainil vaikisid lutsud sootuks. Veel enne pimedat sain ühe võtu juba peaaegu realiseeritud - kala tuli pool teed kenasti kaasa enne kui ümber mõtles ja suuna põhja poole tagasi võttis. Polnud just eriti suur, nii et taganutmiseks polnud erilist põhjust.

Tegime lõkke üles. Kellukesed vaikisid. Kahtlustan, et naine on neile pisut liimi määrinud, sest terve õhtu jooksul kolksus vaid Ainilt laenatud kelluke... Mingi aeg sai teisel poolel olev naaber ühe pea kilose kala, meil aga...

Lubatud kõva tuul ja pilvisus kadus sisuliselt koos päevavalgusega. Taevas särasid tähed ja poolkuu valgustas jõge paremini kui pealinna valitsus öösel tänavaid. Aeg kulus lõkke ääres, kuhu vaikselt kõik naabrid kohale meelitasime, kalajuttude saatel. Veerand tunniste vahedega käisime ritvu kontrollimas, ilma ühegi uudiseta elust jões...Ühe vähese erandiga, kui kella seitsme paiku ühe alla poole kilose välja meelitasin.

Eemalolevad seltskonnad hakkasid seitsme paiku juba vaikselt minema sättima. Meil täna aega oli ja passisime edasi. Kella üheksa paiku tuli Ain oma ritvade kontrolli järjekordselt ringreisilt suure naerunäoga. 915 grammine luts käte vahel. Teine rekordi parandus, nädala jooksul... Usk, et kohe läheb andmiseks kasvas koheselt pea mäekõrguseks. Seda enam, et ühel naabril pea koheselt keegi kellukest kiusas ja mõni aeg hiljem sama ridvaga veel ühe pliiatsi välja meelitas.

Veerand tundi hiljem oli aga optimism taaskord kustunud ja vaid lõke hoidis veel meid jõe ääres. Korraks tekitas elevust naabrile tulnud telefonikõne - väidetavalt sai ta sõber, kes püüdis teisel pool oja, kätte lõhe kutsika. 55cm. Tundus selline kalameeste jutt olevat. Olen kuulnud, et merikat siit aeg-ajalt ikka saadakse, aga näinud pole kunagi. Ammugi siis veel lõhe.

Kella üheteistkümneni tiksusime ära ja kuna puud olid otsa saanud, siis sättisime ennast minekule. Asjad autosse, autoga üle oja, parkisime teeserva ja vantsisime seda punast ilmaimet vaatama. Polnud merikas, ega ka lõhe näoga. Jõekas, mis jõekas, kenade punaste täpikestega. Aga ilus suur poiss ja nii heledat värvi. Päeva jackpot oli selgelt sellele kalastajale läinud. Kala oli tulnud särjetüki otsa ja veel kaldaääres konksu otsast ära kukkunud. Mees kargas vette järgi ja sai ikka kätte.


Täielik ulme ikka. Nüüdsest kavatsen tulevikus Vigala jõel enam mitte lutsule vaid hoopis kalatükiga forellile minna :-).  Mis sest et samasse kohta, kus siiamaani lutsu püütud ja mis sest et samade vahendite ja sama söödaga. Loodetavasti ei panda nüüdsest Vigalat nende jõgede nimekirja, kus ussiõngega enam püüda ei tohi:-)

Ahjaa, kaldal seisnud ridva võtsime ka kaasa. Kui kellelgi turgatab meelde, et läks kalale ridvaga ja tuli ridvata, siis võtku julgelt ühendust. Annan tagasi. Jõe äärde ei raatsinud seda ka vedelema jätta...