Vigala jõel, 26. märts 2016

Kella panin samaks ajaks mis eile. Naine tegi küll õhtul panused sellele, et magan peale äratuse vaigistamist edasi... aga ei maganud. Miski ime läbi läks uni juba enne kella ära ja nii tõusin ikka üles.

Kuigi väljas hall, siis katuselt polnud vihma krabistamist kuulda. Kohvi joodud, suund Rumba alla.

Alustasin sealt kus eilegi, kääru ülemisest otsast. Tuul eilsega võrreldes vaiksem ja kuigi aeg-ajalt krõbistas seenevihma, siis olla oli täitsa ok. Söödakorviga tonka varustatud kärbsevastsetega, teine tavaline tonkarakendus usside ja kärbsevastsetega.

Vesi oli ööpäeva jooksul kraadi võrra soojenenud ja ka pisut langenud. Kaua ei tulnud oodata, kui söödakorviga varustatud ridvale hakkas vaikselt elu sisse tulema. Alguses mingid nökerdamised stiilis - toks, kaks minutit vaikust, uus toks, jälle vaikus kaks minutit... ja siis miski kümne minuti pärast korralikumalt ritv võnkuma pani. Kole kannatlikult pidi ikka passima, et ära oodata, kuniks särg oma hommikusest unenäost väljub...

Peagi esimene meresärg tee kaldale leidis. Veerand tundi hiljem teine. Siis mõneks ajaks vaikus tekkis, et siis kella kaheksa paiku jões uuesti elu ärkaks. Pisitasa kogunes särjelisa, suuremad ära võtsin, väiksemad kasvama saatsin. Enamus haakimisi tõsi küll tühja jooksid.

Kella üheksa paiku hakkas rahvast jõe äärde tulema. Kõrvale sättisid ennast kaks venekeelset meest, varustatud 8-9 meetri pikkuste käsikatega. Pommitasid hullumoodi sööta alla, kõva pool ämbrit tundus vette kolivat. Ja mina tavaliselt põen, et liiga palju viskan - kolmekordistama peaksin oma söödakogused. Pool tunnikest hiljem sai üks meestest koha ka korralikult käima - särge hakkas matõlli otsa vaikselt tulema. Takt oli enamvähem selline, et tema kolme särje kohta sain mina vaid ühe.

Varsti kolmaski vend kohale ratsutas ja nii olin peagi venekeelse sousti sees. Rahvamassis püük mulle eriti ei istu ja nii tegin poole üheteistkümne paiku vehkat. Enne äraminekut sain lõpuks ka ühe hoogsa võtu, loodetavasti vimb, kuid kätte kala ei saanud.

Uduse hommiku peale käis kaldal kümmekond särge, mõned korralikumad kassile ka kaasa sai võetud.

...

Päeval käisime Lisannet vaatamas. Õhtul jõudsin veel kella viie paiku tunnikeseks suvisesse püügikohta. Seal kaks autot ees ootamas. Pommitasin enda tavalisest kohast pisut allavoolu peibutuse sisse ja tegelesin lihtkäsiõngega järjekordselt kohalike särjemaimukeste kaldale meelitamisega. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Päevaks maja alla sisse jäetud tonkad ei pakkunud ka midagi. Keegi polnud pakutavat isegi mitte puutunud. Vigala silla juures ka üks auto passis, kui Pärnu poole suundusime. Tagasi tulles ka too oli juba läinud. Paistab küll, et ülevalpool Rumbat hetkel veel kevadist kalarännet pole. Allpool nagu hakkab vaikselt looma. Vähemalt särje poole pealt.