Kolm kevadist päeva Vigala ja Kasari jõel.Reede sai vabaks võetud ning ennelõunaks ennast jõe äärde veetud. Väljas sompus kevadilm, lubatud vihma õnneks polnud, kui paar piiska seenevihma välja arvata. Tuul pea olematu. Veetase Rumba all nädalaga kõvasti tõusnud; +150 näitas jõe kõrguseks kõike teadev internet. Sättisin ennast käärule, oma vana lemmikkoha peale.
Üks tonka tavaline, teine söödatopsiga. Kirbud varustatud kärbsevastsete ja konksud ussidega. Söödatopsi rakendus hakkas pea koheselt tööle. Särjed nokitsesid, mõni ka otsa ennast nökerdas. Tavaline tonka aga vaikis täiega.
Istusin kuni kella seitsmeni ja siis tulin tulema. Seitse särge. Null vimma võttu. Tagasiteel tegin peatuse silla juures ja uudistasin sealsete püüdjate saake. Särge tundus olevat oluliselt rohkem, kuid vimma koha pealt käis jutt, et keegi olla kusagil saanud...No selge...Laupäeva hommikupoolik möödus reedeõhtuse tequila järelmõjusid nautides. Kella üheks oli meil Margusega silmavaade juba päris selge ja võtsime suuna jõe poole. Esmalt peatus jõgede ristumiskohas, kus juba neli-viis masinat ees ootamas.
Ilm hoopis teistsugune, kui päev varem. Päike säras sinises taevas, sooja pea kümme kraadi. Tuul aga lõõtsus väga kurjalt loode kaarest. Otsisime endale koha jõe ääres ja saatsime käsiõngedega söödad vette. Üldine meeleolu jõekaldal tundus pärastlõunaselt vaikne olevat. Tuul jäi vastaskalda puude taha kinni ning kõik püüdjad unelesid. Kala ka.
Poolteist tundi leotasime oma korke ja kui lõpuks oma esimese särje kätte sain, tegin ruttu ettepaneku tonkatama minna. 1:0 esimeses püügipaigas minu kasuks. Jalgpalli kommentaatoreid tsiteerides - tähtis on taga nulli hoida... Kogu selle poolteise tunni jooksul nägime välja võetavat nelja särge.Järgmisena Vanamõisa alla. Panime auto poole põllu peale ära ja tegime kand-ja-varvas üle ülesküntud uudismaa. Muld juba üsna kuiv ning tatsamine kujunes kardetust oluliselt kergemaks. Vastaskalda parkla oli autosid täis.
Jõeni jõudes sättisime ennast sada meetrit ülesvoolu oleva metsasalu kõrvale, lootuses sealt pisut tuulevarju leida. Puu taga kannatas isegi passida, aga ridvad olid tuultele nii valla, et õõtsudes korralikult kirpe mängitasid. Särjele see aga tundus meeldivat, sest kohe läks andmiseks. Tuli ühe kaupa ja tuli kahekaupa.
Väimees kõrval aga passisis niisama ja jorises midagi. Tegin ta rakenduse siis ka ümber, et saaks teine ka käed kalaseks. Saigi. Samuti duubli välja võlus.
Kolmveerand tundi hiljem võttis aga maad vaikus. Parv oli ilmselt edasi kulgenud. Mõnda aega niisama molutamist päädis pool tunnikest hiljem vimmavõttudega. Esimesed kaks realiseerisin ära - üks poolakaid, teine kärbsevastseid maiustas - kolmanda aga kaldarohtu ära pudistasin. Margusel ka mingi hetke ritv täiega rullis, ähkis ja puhkis kerida, kui korraga pinge lõtvus... Sellega oli vimmavõtt ametlikult lõppenud.Järgnes uus pooltunnike vaikust ning seejärel särg vaikselt uuesti maiustama hakkas. Mitte enam nii agressiivselt kui enne, kuid aeg-ajalt mõni kala ikka välja sai võlutud. Päikese loojangu aegu sättisime ennast minema. Kakskümmend üheksa kala kassidele, kaks kala kuivatamisele. Paar särge päris ilusad - neljasaja grammised.
Laupäeva õhtune saun võttis viimasegi jõu kehast välja ja nii olime juba südaööks kõik õndsalt magamas. Hommikul magasin poole üheksani ja peale kohvitamist sättisin minekule.Jõgederist autosid täis, käär ja sirge samuti. Panin edasi Vanamõisa alla. Seal vaid üks auto ootamas. Enamus kalamehi tunduvad nii laisad olevat, et pelgavad seda poolekilomeetrist matkamist üle põllu jõe äärde. Noh, seda rohkem mulle ruumi jääb. Imelikul kombel polnud ka teises kaldas sedapuhku erilist liikumist, vaid üks auto mõnda aega hiljem ennast kohale veeretas.
Tegin juttu juba ees oleva venelasega, kelle sõnul särge tuleb, aga vimba mitte. Seejärel seadsin ennast eilsesse kohta püüdma. Pühapäevane ilm jälle eelmistest päevades erinev. Kergelt pilves, tuul natuke kergem kui eile. Sooja pea kümme kraadi. Vesi jões selgelt langemas - eile vette seatud hargid juba kuival maal olid.
Tonkad said vaevu vette, kui särg aktiivselt ründama asus. Lust ja lillepidu kestis kuni üheteiskümneni ja lõppes seejärel kui lõigatult. Mingi hetk ühe vimmavõtu ka sain, kuid kala oskas ennast kuhugi kinni sõita ja pudises konksu otsast ära. Järgmised kolm tundi olid ühtviisi uimased. Aeg-ajalt keegi moepärast proovis. Aeg-ajalt mõni särg otsa magas. Imekombel isegi üks vimmapoeg kaldal korraks õhku nautimas käis. Sama vaikne tundus ka naabrimehel olevat.
Kuna tuul hakkas vaikselt raugema otsustasin maailma avastama minna. Esmalt kolisin oma mustlaslaagri sada meetrit ülespoole, seejärel järgmine sada meetrit. Vahet ei olnud. Särg vahepeal proovis, vimba aga üles ei leidnud. Poole kolmeks olin tüdinenud ja tulin tulema. Kaheksateist särge ämbris kaasas.Kodu juures olev valvetonka oli täiesti puutumata. Järgmine nädal jõuab ilmselt kevad ka minu maja alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar