Suur Emajõgi, 23. aprill 2016

Viimased seitse päeva liikusid parajalt tormakas tempos - esmalt sai laupäeval Margusele ja Reinule tutvustatud vimma kala (tänu öistele külmadele oli võtt sisuliselt olematu ja seetõttu keskendusime pigem teistele tegevustele...), seejärel järgmisel päeval Vigalal uusi kohti avastades kohtutud esmakordselt keskkonnainspektsiooni inspektoritega (tore, et nad siin ikka liiguvad - jaksu neile pahalaste püüdmisel) ja kuna töönädalal sai veel kusagil kaugel lõuna euroopas mingeid kivihunnikuid vaatamas käidud, siis blogisse jutu kirjutamiseks aega ei jäänudki...

Virvarr elutempo jätkus veel eilegi, kui perekonna kaela ja poja Viljandisse koorilaulu võistlustele toimetasin. Peale seda anti mulle paar tundi vaba aega, mille värskes õhus veeta otsustasin. Pikalt kaalunud pikasilla ja jõesuu vahel, otsustasin nostalgialaksu kasuks - kümme aastat tagasi peaaegu samal ajal oli jõesuus üks kõigi aegade "lõõgastavaim" püük tehtud.

Poiss oli siis ligi kuune, kui Jaanus, Viljar ja vist ka Sepaonu mind kodust välja meelitasid. Korjati mind kenasti kodu juurest peale ja lubati naisele, et õhtuks toovad tagasi. Autosse istudes andis koheselt meeletu unelõiv tunda ja kogu sõidust Võrtsu äärde ei mäleta ma midagi...

Mingi hetk aeti mind üles ja kamandati jõe äärde. Latikad vajasid püüdmist. Võtsin oma isa vana puhvaika, paar ritva ja seljakoti ning otsisin jõe ääres mõnusa koha. Tonkad ussidega sisse, puhvaika maapinnale maha ja ise selle peale pikali. Ilus päikeseline ilm oli, tuulevaikne koht ja ... kolm tundi hiljem aeti mind üles - kuna kala ei olnud võtnud võtsime suuna koju tagasi. Tagasiteest ei mäleta ka midagi. Küll oli hea uni...


...

Poole kolme paiku lõpuks kohale jõudnud, parkisin auto ära ja vantsisin seljakott seljas läbi vihma tuttavate käärude suunas. Jõgi vett täis, osad heinamaa alad ka veel üle ujutatud. Kahetsesin mõtteis, et pikki kummikuid jalga ei tõmmanud. Kuidagi ukerdades siiski kuiva jalaga esimese kääru kõrgemate kohtadeni jõudsin. Hargid kenasti ees ootamas seadsin tonkad sisse. Ühed konksud usside, teised kärbsevastsetega varustatud.

Vaevu sain ridvad sisse kui läks nökerdamiseks - särg, nurg, kiisk, ahven... Tundus, et kõik jõe mudilased olid just minu usse piinama tulnud. Vägivald oli niivõrd intensiivne, et ussid jõudsid vaevu põhja, kui kui kohe nad ribadeks kisti. Ei aidanud ka see, kui poolakad ööusside vastu välja vahetasin. Pigem vastupidi - pikem ussi sabaots provotseeris vetekangelasi ilmselt veelgi rohkem oma vägivaldset meelt välja elama...



Peagi lõppes vihm ja välja ilmus päike. Ajutiselt. Muutusi see veealuses elus ei toonud ja nii otsustasin poolteist tundi peale algust, et aeg on kohta vahetada. Tipa-tapa sada meetrit allavoolu, kus jõgi natuke kitsamaks kiskus ja vool veel suurem. Allpool püügipaika kalda ääres küll üks põõsas vees kasvamas, mis ilmselt suurema kala otsa jäämisel probleemiks oleks olnud. Aga noh, parem suur kala põõsas, kui pidevalt pisikestega võimelda...

Kümne minuti pärast sain lõpuks vähe rahulikumas stiilis õõtsumise ning tonka otsas tundus midagi enamat kui kümne sentimeetrine särg olevat. Väike latikapoiss käis korra kaldal poseerimas ja seejärel saatsin ta vanaisa otsima. Ja ohhoo, pool tundi hiljem keegi korralikult tina lennutades võttis ning haakides mõnus maakera taga. Kala hoidis ennast ise kenasti keset jõge ja vältis välja tõmmates põõsast. 1.4 kilone latikas maabus kaldale. Maiustas kärbsevastsete ja poolaussi võileiba. Oli vähemalt midagigi kaasa võtta...

Kella viie paiku anti komandopunktist teade, et minu püügiluba pikendakse tunni võrra. Ilm oli mõnus, päike paistis ja kuigi lääne tuul puhus näkku ning temperatuur vaid viie kraadi ümber, oli olek mõnusalt soe.

Poole kuue paiku sain veel ühe õõtsuva võtu ja kirbu otsa pandud võileiva otsa tuli teinegi latikas. Võitles küll oluliselt tugevamini, kui esimene, kuid kaalult siiski väiksem. 1.15 kilo. Võtsin temagi ära - narr ju suitsuahju ühte kala panna...

Kell kuus panin asjad kokku ja tulin tulema. Täitsa mõnus kolm tunnikest olid.