Kasaril ja Vigala jõel 09.-10. aprill 2016

Ainiga sai kokku lepitud, et läheme koos vimba otsima. Laupäeva lõunast. Nii sai kenasti magada, kohvitada ja ka vutti taguda enne kui hõbedane mazda hoovi vuras. Asjad peale ja teele. Esmalt pilk Vana Vigala silla eelsele sirgele, kus mitu autot pargitud. Vahtisime viis minutit, mehed tundusid särge võtvat; seejärel edasi põrutasime. Rumba silla juures, 6-7 autot, järgmisel sirgel 10 autot, kurve peal ja peale kurve veel kümme autot. Tohutud rahvamassid olid ennast laupäevaseid värskeõhuvanne otsima seadnud. Nii ei jäänud meil muud üle kui minna Vanamõisa alla. Üle põllu kõmpijaid vast palju pole ja seal ikka ruumi jagub.

Põllu veerel kolm autot. Panime enda transpordivahendi ära ja tegime tipa tapa üle ülesküntud heinamaa jõeni. Veevõtu koha vastu. Tegin juttu metsatuka sees püüdva venelasega - olid teised eile tulnud, särge tuleb, ülejõe üks mees kolm vimba ka saanud... Seadsime siis ka ennast sisse. Vaevu saime tonka paika, kui vahepeal piilunud päike uuesti pilvevaibaga kaeti ning miskit uduvihma tulema hakkas. Läänetuul tugevnes ja ridvad panid mõnusalt kõikuma. Särjele see meeldis, peagi esimesed kalad käes.

Esimese pooleteise tunniga mõned särjed ja null vimmavõttu. Vaikselt särg aga kuidagi isu hakkas kaotama ja nii otsustasime edasi kulgeda. Sügava poole - mujal ju alati parem., seal suuremad kalad ja neid rohkem ka...

Püügipaigaks kraavinurk, kus paar talve tagasi kõvasti vimba tuli. Nüüd aga... esmalt pikalt vaikus ja siis vaiksed-vaikse nökerdused. Kiisad, särjed. Kuidagi väga passiivne võtt, haakimiseks võimalusi polnud, aegajalt ennast lihtsalt otsa õgisid. Ilm läks tasapisi päikeseliseks ning tuul vaibus.

Mingi hetk ussitonkale lõpuks ühe korralikuma võtu sain, tina pani voolus lendu ning ei hakanud pikalt mõtlema ja laksasin ära; haakimisel mõnusalt raske tunne, välja kerides esimene vimb vastu vaatas. Kasari vimma kohta aga häbiväärselt väike. Lasin tal minna. Vähemalt oli skoor avatud. Nüüd tuli vaid "oma värav puutumatuna" ehk siis Ain nulli peal hoida ja võit on minu (nii nagu Aini lemmikmeeskond Leicester inglise liigas võite võtab - koksab kobaga ühe värava ära ja siis umbkaitses istudes mängu 1:0 skooriga lõpuni tüürib).

Pikapeale vaibus ka selles kohas võtt (õigem termin oleks nökerdused) ja nii tegime kolmanda kohavahetuse. Viiskümmend meetrit allavoolu, sügava augu peale. Sealt ka paar särge, kiiska. Isegi päikeseloojang ei toonud korralikumat võtupuhangut. Lõpuks mul vaid kaheksa särge kaldal käis. Ainil teist samapalju. Ei teagi milles asi, kõik nagu sobiks: ilus ilm (õhtul päike välja tuli ja soojaks läks), vesi juba seitse kraadi soe, rõhk kenasti tõusmas, kala aga lihtsalt ei närinud.  Õhtul naabriks olnud venelased ühe vimma ikka välja meelitasid. Aga ka vaid ühe..

Vähemalt võit sai kindlalt koju jäetud:-)

...

Laupäevane armetu võtt jäi hingele ja nii ajasin end pühapäeval juba kella viiest voodist välja. Väljas udune ja külm ilm (-2 kraadi). Tegin hommikukohvi ja sõitsin seejärel suviste vimmaaukude peale. Kaasas ära remonditud kerge kaaluga kaheksameetrine stella ja hunnik peibutussööta.

Lemmikkoht vaba, parkisin ära ja tegin esimese sööda valmis - puder + salmo latika sööt. Natukene oli eilsest veel ämbri põhjas ka mitmesegu sodi, selle ka sinna kallasin. Pallid vette ja õng töökorda. Väljas hakkas kergelt valgemaks minema, kusagil tõusis ilmselt ka päike, minu juures muutus aga udu lihtsalt heledamaks. Saatsin korgi teele.

Vesi +115 ehk üle kalda ja vool suht kiire. Katsetasin erinevaid moodi triive - kord vabalt joosta lastes, siis triivides, vahel täiesti paigal ... - mingi aeg esimene krõps läbi käis ja särje sumpa saatsin. Kellegi olin ikka suutnud alla meelitada. Peagi veel paar särge aktiivsust üles näitasid, seejärel võttis maad vaikus. Olin küll sööta regulaarselt pommitanud, kuid särjeparve pidama polnud saanud.

Pool tunnikest vaikust ja siis korraga täiesti lambist kena võtt. Haakimisel kohe tunda, et tegemist pole särjega. Stella pidas vapralt vastu ja mõningase väsitamise järel kena vimb kaldaserva jõudis. Paar klõpsu aparaadiga ja uuesti kork teele. Ei unustanud ka sööta lisada. Ja nii nagu peab, paar triivi hiljem samast kohast sarnane võtt, kuid otsa ei haakinud. Ruttu uuesti sööta ja uuesti kärbsevastsetega varustatud kirp teele... ja kõik. Lisa ei tulnud. Kala pidama ei saanud. Tekkis järgmine poole tunnine vaikus, mille katkestasid seejärel üksikud särjevõtud.

Kuna ilm oli terve selle aja olnud külm ja udune, siis lootsin, et kui mingi aeg päike välja tuleb, siis elu vees pisut aktiivsemaks muutub. Aga ei muutunud. Jätkus tiksumine stiilis võtt, kümme minutit vaikust, järgmine võtt... Enamasti meresärjed, vahel mõni kohalik ka sekka.

Lõunaks oli mu hommikune sööt otsas ja segasin kokku järgmise. Sedapuhku läks käiku viimane pagasnikust leitud pakike pealkirjaga linask-koger. Ikka salmo oma. Panin siis sellele eraldi veel särje punast sööta ning mulda juurde. Sai selline mitte just väga kleepuv tulemus.

Muutusi see sööt ei toonud. Tundus, et hoopis suunas kala minema, sest teise kalda äärde visatud tonka hakkas järsku elumärke näitama. Paar korralikku tina üles tõstmist, hävitatud öökad ... otsa aga kedagi ei saanud.

Päike säras näkku, tuul puhus selga. Vaikselt tukk peale tuli. Mõtlesin, et lähen kondan siis sirge peal ka paaris kohas. Metsaveeres, kus madalamaks läheb, maru kõva vool püüdmiseks. Sirge keskel paarist keerise kohast kannatas paremini püüda. Midagi erilist ei leidnud ja tunnike hiljem olin oma algses paigas tagasi.

Nautisin päikest kuni kella kaheni ja tulin tulema. Kokku ca kolmkümmend särge ja üks vimb. Tundub, et söödaga panin täna ikka täiesti võssa - ei meelitanud kala ligi, ei hoidnud parve all.  Oli teine ilmselt liiga vähe kleepuv selle voolu jaoks ja kandus liialt laiali. Eks järgmine kord siis teistmoodi...