Laupäevaks oli suur plaan püsti pandud - Ain pidi juba varahommikul (et mitte öelda öösel) 4.15 mind peale võtma ning enne valguse saabumist oli plaan tonkad juba vette likku panna. Käisin veel reede õhtul maale jõudes kergelt Rumba all luures. Jõe äär oli rahvast täis, justkui oleks uut Balti ketti moodustama hakatud. Võtt tundus küll pea olematu olevat, kuid minu mõtetes oli stsenaariumis kirja pandud, et küll me alles laupäev tõmbama hakkame...
Õhtu saun. Mõned õlled. Ja kui silm juba teleka ees vaikselt vidukile kiskus, pistis korraga telefon karjuma. Turvafirma raporteeris, et linnakorteris tuletõrje alarm tööle läks. Et kas saadavad patrulli välja... Sooh. Mis värk nüüd siis. Paarkümmend minutit hiljem raporteeriti, et suitsu ja tuld pole näha, kuid andur piiksub. Mingu ma ja võtku see koodiga maha... Selge, et õllesena öösel minema ei hakanud ja nii otsustasin Aini üksi jõe äärde kohta hoidma saata ja ise hommikul linnas ära käia.
Hommikul pool kaheksa korjasin valvetonka otsast vimma, helistasin jõeääres olevale Ainile ja itsitasin vaikselt pihku - ta alles nulli peal, kui mul magades juba kala käes:-) Kolm tundi hiljem, kui linnast tagasi jõudsin, sättisin siis ka ennast jõe äärde. Ain vimbade arvult ikka veel nulli peal, kuid paar särge oli sumpa ära uppunud.
Kuna Ain oli tunnike enne minu tulekut kolm vimmavõttu ära registreerinud, ühte kala ka natuke rohu sees raputanud, enne kui too aidaa ütles, siis seadsin lootusrikkalt tema kõrvale oma ridvad sisse. Ilm väljas kui kuurordis. Päike lõõmas, tuul oli nullis, temperatuur kihutas üles kui äsja sisse lülitatud pliit. Mõnus päevitamine kippus tulema.
Kaks tundi hiljem, kui tonka otsad polnud kordagi liigutatud ja Ain vaid ühe särje oli välja meelitanud, otsustasime kohta vahetada. Pisut allavoolu, merest tõusvale kalale vastu. Sain oma tonkad välja keritud, kui Ain rõõmsa näoga, vimb käes, uhkeldades kõrval kilkama hakkas. Kratsisime natuke kukalt, kui otsustasime siiski edasi liikuda. See koht oli ennast lihtsalt ammendanud...
Kõigepealt pea järgmise sügava auguni välja, kus proovisime esmalt kitsa ja madala koha peal. Pool tundi sada meetrit edasi päris sügavale augule. Mõlemas kalavõtt täiesti olematu, kuid viimases püügikohas olime sattunud idanaabri keelt rääkivate vodkaturistide otsa. Mingi naisterahvas räuskas valjul häälel, üritas kolm korda tonkat sisse visata, tabades iga kord oma nina ees asetsevat veepinda. Kaaslasteks olevad kaks meesterahvast tundusid samas konditsioonis olevat, visates tinasid üksteise tonkadest risti üle... Sellises seltskonnas kaua olla ei kannatanud, sest mine tea kuhu suunas see järgmine tinalend peaks neil minema ...ja nii võtsin ette järgmise asukoha. Paarsada meetrit tagasi, nii et heliulatusest kuidagi välja saaks.
Panin ühe tonka sisse ja koperdasin teisele järele. Ain jäi veel natukeseks passima. Jõudsin oma kodinatega just esimese tonka juurde tagasi, kui silmanurgast ridva õõtsumist märkasin. Paar minutit hiljem oli vimmapoiss kaldal. Kuulutasin suurejooneliselt oma eduseisu 2:1 olevaks, kuigi Ain rääkis midagi sellest, et treeningul löödud väravad ei pidavat lugema ja et tegelt püütakse praegu üldse särge. Hmm, no täiesti vale arusaam mõnel ikka...
Igatahes kolis Ain peagi oma kodinad ka minu kõrvale ja järgmise tunnikese viibisime selles püügitsoonis. Nagu arvata oli, lisa kalade näol ei tulnud. Pidime just asju pakkima hakkama, kui järsku Aini ainukesena kellukesega varustatud ritv eemal kõlisema pistis. Võtt nii võimas, et ritv vaikselt jõe poole hakkas astuma. Viimasel hetkel sai Ain ridva kätte ja tiris kala kalda poole. Päris kena vimb oli, rohuääres pudises koos lipsuga ära. Seis tablool jäi muutumatuks...Saanud pisut indu selles võtust, proovisime veel pool tunnikest ja seejärel otsustasime päikesevannidest loobuda. Järgmine plaan oli esmalt vimmasirgel pisut korgikat leotada ja kui see ka tulu ei too, siis maja alla õlut rüüpama minna. Tagasiteel sillalt üle sõites hakkasin huvi pärast autosid lugema, üle viieteistkümne nii sirgel kui ka sillal. Ilus ilm oli ikka kõvasti rahvast välja meelitanud...
Esimene plaan sai veerand tunniga teostatud. Veetase +115 ei pakkunud just erilist usku käsikaga vehkmise teemal. Triivid olid lühikesed ja kiired. Kala lootust ei tundunud olevat. Nii olimegi kella viieks juba maja all ja seadsime seal oma püügivahendid sisse. Sain vaevalt ridvad paika, kui esimene vimb kaldale tuli. Pool tundi hiljem teine veel otsa. Tasus siis nüüd eemal püüda, kui maja all poole tunniga kaks korda rohkem kui päeva peale sain? Oma kodu all ikka kõikse parem tundub olevat.Eldoraadoks siiski ei läinud. Särjed närisid küll õhtu otsa, kuid vimmaparvi rohkem üles ei kulgenud. Seadsime õhtul volbrilõkke üles, kütsime sauna soojaks, suitsetasime latikaid ja lasime vedelal leival mõnusalt maitsta. Aeg-ajalt ritvadele pilku peale visates. Laisklev püügistiil on vahel täitsa tore...
Nüüd veel vaid kümme päeva oodata, et saaks soome haugi tapma minna. Kuna Mehis, Kalev, Ülo ja Anti juba kohal, siis panin neile igaks juhuks needuse ka peale - pole siin midagi, et mina tööl käin ja nemad kala roogivad:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar