Tuulevarju päev, 11. mai 2016

Hommikul uksest välja astudes oli kliima meie ümber muutunud - väljas karge päikeseline hommik. Tuul puhus põhjakaarest viies kõik selle eelmiste päevade mõnusa sooja minema. Päeva peale pidi tuul veel tugevnema ja loodesse keerama, mis meie jaoks tähendas suurt lainet mere suudmes. Kiirustasime minema, et natukenegi enne seda püüda. Start sillalt natuke enne kella kümmet.

Kiire kontrollpeatus päikesepaneelidega majakese all, seejärel loodisime põõsa augu läbi ja kuna kolle polnud näha kulgesime edasi järgmisele augule. Seal miskit kenamat loodile jäi. Proovisime teda ka püüda, aga kuna sügavus 8-9 meetrit ja vool nii meeletu, siis loobusime sellest mõttest kiiresti. Edasi. Mere poole. Punase maja alla.

Randi peale ankrusse ja pilduma. Vaikselt mere poolt juba lainet kerima hakkas ning eemal oleva punase poi juures  esimesed jänesed jooksid. Meie juures veel kannatas püüda. Esimene ankrupaik pakkus ühe kala  2+ kilo millegagi. Teine viskepaik veel ühe, aga väiksema. Seejärel läks juba kiirustamiseks - tahtsime hirmsasti ikka merd ka proovida, enne kui asi päris hulluks läheb.

Panime siis voblerid paadile taha ja kulgesime mere poole. Algusest peale tundus see väga vale plaan olevat. Laine metsik, trollimine igatpidi mega keeruline. Lisaks mul vaikselt juba keerama hakkas...Korra miski kala ridva otsas rabeles, seejärel paadiotsa ümber keerasime. Pidi ju puhkus olema ja sellises lainetemöllus see seda mitte polnud.

Trollisime jõge pidi ülesvoolu minema. Laine rõõmsalt meie kannul, paisudes iga minutiga.  Õnneks kalda lähedal täitsa ok oli olla, samas kui jõe keskel paras vurr käis. Saime siiski põõsani trollitud. Üks pea nelja kilone haug, pluss 8 meetrises vees ootamatult paarisekundiline kärr landile, mis üle 5m ei sukeldu. Kes see siis oli? Tõnul lisaks ka üks võtt, mis väga koha moodi tundus olevat, enne kui tundmatu pakku pääses.

Igal juhul oli sellest suure jõe lainest ka juba siiber saanud ja nii võtsime vahelduseks Koskineni sonni ette. Trollisime selle väikeste haugide seltsis läbi, vaatlustorni lähedale jõudes saime lõpuks ka aru, kus eile rappa olime pannud.

Sonn edasi-tagasi sõites seljataha jäetud, olime sunnitud uuesti suurt jõge trollima. Olukord sama jama kui enne. Tünni sirge täiesti vaikus. Järgmise kääru peal Tõnn ühe paarikilose otsa sai. Mul endiselt vaikus. Ilusa maja sirge samasugune. Kuna diivani augu lõik oli samuti jäneseid täis siis kolisime väikest haru pidi trollides saare alla minema. Parkisime esmalt  saare taha tuulevaikusesse ja tunnike hiljem sealt omakorda traditsioonilisse latika piirkonda.

Järgmised kolm tundi rüüpasime õlut ja leotasime usse. Tuul väga peale ei puhunud ja mõnus oli olla. Mutikad närisid. Vahel mõni kenam ka sekka. Lõpptulemuseks kolm üle kilo latikat, suurim 1.3 kilone karvane isane. Pirakaid tüdrukuid millegipärast täna sööma ei tulnud. Tõnu sai ka latikaga käe valgeks, kui kolmandal päeva lõpuks õige rakenduse soostus siduma...

Kella kaheksast tulime maha. Kokkuvõtvalt vastikult tuuline päev - selliseid pole mitte vaja.

Teised paatkonnad:

Bonder koos kaasaga tuli ka suure tuulega merelt tulema, mõned haugid kaasas ja üks kena tõugjas piltidena veel  lisaks.

Kummariga mehed aga trotsisid tuult ja lainet pikalt (lained väidetavalt 1.5 meetriseks oli muutunud) ning suures ahnuses kasti haugi täis (19tk?) ladusid. Kolle polnud. Koha ka mitte. 2.5 tundi fileerimist ootas neid mökki juures preemiana veel lisaks:-)