Vigala jõel, 25. märts 2016

Kolm puhkepäeva jutti, juhhuu kevadised kalaveed, siit ma tulen...

Reede hommikul olin eriti tubli ja ärkasin juba kell pool kuus üles. Väljas hakkas vaikselt valgeks minema. Lugesin kohvi kõrvale Kasari jõe teemal toimuva soigumise läbi ja lükkasin autole hääled sisse. Pool seitse olid Rumba all juba tonkad sees.

Väljas kena varakevadine ilm. Kergelt pilves, temperatuur nulli ümber, kerge edela tuul. Õhurõhk kergelt langemas, 755mm kandis. Vesi ka kenasti alla langenud (+90), pisut soojem ka kui eelmine nädal (+1.6 kraadi). Tundus tulevat mõnus püügipäev. Kääru ülemisse otsa seatud tonkad pakkusid ka koheselt elumärki ja ootused kasvasid mühinal.

Võtud aga sellised nokitsemised ning pikapeale ootused sulama hakkasid. Järgmise tunnikese jooksul mõned nokkimised, mis päädisid sisse vehitud kärbsetõugu kaoga konksult ja üks vähe ärksam liigutus söödatopsiga varustatud ridval, kuid ühtegi uimelist kaldale meelitada ei suutnud. Loodus ümberringi elas - pidevad lindude parved lendasid kagu suunas, kuid veealune elu oli vägagi ettevaatlik...

Kella kaheksaks oli kena vaikne ilmakene võtnud tuulisema suuna ja otsustasin kohavahetuse kasuks. Kääru teise otsa, tuule varju. Passinud seal veel poolteist tundi ja nägemata ühtegi korraliku võttu panin poole kümnest ridvad kokku - parem nullitan juba oma maja alla sooja kohvitassi käes hoides...

...


Õhtu poole otsustasin minna veel tunnikeseks käsiõnge leotama, suvisesse vimma kohta. Kassid kala nõudsid. Veevool juba selline, et käsikaga kannatab vehkida küll. Sensase särjesööt kokku segatud kerge odratangu pudruga, pallikesed vette ja pea kohe läks ka võtuks. Kohalik särjeparv oli talveunest üles tõusnud. Nokitsesid ettevaatlikult ja pika meelitamise peale ka konksu otsa jäid. Sort muidugi armetu, sellised kümnesendised mikrosärjed.

Loopisin sööta regulaarselt juurde, kuid vimba kohale meelitada ei suutnud. Paar võttu olid sellised, et äkki oli... kuna aga jõhv oli vettinud ning ühtegi rasvainet määrimiseks ka kaasas polnud, siis pidevad valehaakimised needki võtud untsu keerasid.

Päikeseloojangu lähenedes panid särjed ka lõpuks suu lukku.

Sumpa veest välja tõstes vaatas võrgust vastu ... tühjus. Kümmekond särge olid talve jooksul sumpa tekkinud august jalga lasknud. Nii jäid kassid täna värske kalata. Hea, et see auk särgedega ilmsiks tuli, vimbade põgenedes oleks tunne ikka oluliselt mõrum...

Õnneks sügavkülmast kassidele ikka midagi hamba alla leiti.

Päev otsa maja juures sees olnud valvetonka ussid olid täiesti puutamata. Kala täna siit alt küll mööda ei liikunud...