Laupäeva õhtul saunast majja tatsates kattis maad valge lumi. Sooh, tali täitsa tagasi tulnud. Hommikul kui poisiga kella seitsme ajal vormelit vaatama sättisime, valitses aias tõeliselt kaunis talvehommik. Päike säras, lumi helkis, neli külmakraadi ... ja miskid imelikud kanalised tatsasid aias ringi. Vormel vaadatud seadsin oma auto nina jõe poole. Rumba alla.Silla juures üks auto, kurve peal teine. Seadsin ennast ka kurve peale ja tatsasin meeste juurest läbi. Venelased olid hommiku kella seitsmest saati püüdnud ja saanud selle aja jooksul ... null võttu. Kratsisin jõge vaadates natuke kukalt ja seadsin ennast seejärel kurve algusesse paigale. Kaldaäär korralikult jääs. Miski notiga väikese vao sisse peksin ja kuidagi ühe tonka püüdma sain. Teist enam sinna kõrvale ei mahutanud.
Seadsin ennast ka teise kohta. Aini nimelisse metsatukka. Siin tuult oluliselt vähem ja ka kaldaäär jäävaba. Sain mõlemad tonkad püügile seada. Üks söödatopsiga (salmo feederi peibutis, segatud hakitud krevettide ja kärbsetõukudega), varustatud kirpudega ning söödastatud kärbsevastsetega; teine tavaline tonkarakendus: ühe lipsu otsas ussid, teise otsas samuti kirp koos kärbsevastsetega. Ei kulunud viite minutitki kui lihtlabane tonkarakendus elumärke näitas ja peagi käe valgeks sain. Särg. Uuesti samasse kohta tina tagasi lennutades järgnes pea koheselt päris korralik võtt. Haakisin selgelt liiga vara ja kala ei jäänud otsa. Üks poolakatest oli konksult jehhat tõmmanud. Ilmselt see vimb ikka oli, kes sellega hakkama sai. Kirusin oma kärsitust...
Jätku võtule ei tulnud. Ritv jäi vaikselt talveunne. Selle asemel hakkas veerand tundi hiljem keegi söödatopsi juures nagistama. Peagi teise särje kassidele välja kerisin, oli too konksu juba korralikult makku kugistanud. Seejärel ka see ritv talveunne vajus. Aeg oli teist korda püügipaika vahetada. Kolisin puudesalust välja ja seadsin uude paika ridvad sisse. Kolimise järel keegi kohe ussi kiusas, kuid asjade sättimise käigus hiljaks jäin. Hiljem söödatopsiga varustatud feederit ka veel keegi kiusas, kuid siis jälle vaikus maad võttis. Mis värk on? Peabki nagu kalaga koos mööda kaldaäärt ülevoolu tatsama või? Pool tundi jonnisin samas paigas edasi, siis andsin järgi ja vedasid ridvad veel mõnikümmend meetrit ülesvoolu.
Seal päris tuulevaikne. Päike küttis selga, mõnus oli olla. Kala ka ei tülitanud. Lõuna juba ammu käes, tegin võileivale otsa peale. Törts enne kahte hakkas aga söödatopsi rakendusega elu pihta. Esmalt võtt, aga otsa ei jäänud. Seejärel järgmine nökerdamine ja särje välja vedasin. Sain vaevu ridva hargile tagasi seada, kui käsi pestes silmaotsast nägin, et ritv uuesti hüppas. Kätt ridva suunas sirutades võtt katkes. Kerisin rakenduse välja ja saatsin uuesti samasse kohta värskelt täidetud söödakorviga tagasi. Too ei saanud algul voolus pidama ja kui lõpuks sai, siis kohe keegi sikutama kukkus. Seekord haakimisel aga juba korralikum raskus taga. Meelitasin kala üle kaldarohu ja tõstsin selle kevade esimese vimma kaldale.
Uuesti ritv tööasendisse. Korraks keegi koheselt puudutas, siis aga vaikus. Veel mõni minut vaikust ja siis nökerdamiseks läks. Ühe särje veel välja meelitasin, kuid vimma võttu enam ei saanud. Poole kolme paiku vallutas suur pilv päikesevalguse ja särg vajus uuesti talveunne. Kella kolme paiku panin ridvad kokku. Neli särge, 1 vimb. Vara veel. Vesi ikka väga külm (kraadi ringis vaid soe). Tundus, et sööta täna üldse käima ei saanud, kõik võtud sellise mulje jätsid, et mingi hetk särjeparv vaikselt mööda ujus ja kui sel hetkel konks nina ette sattus, siis ka ära võtsid. Muidu, aga nagu kaevus.Vee kõrgus oli 125cm ning langes silmnähtavalt; õhurõhk 752 mm ja kergelt tõusmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar